Tallinn on Eesti suurim ülikoolilinn. Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tallinna Ülikoolis õpib peaaegu 16 000 üliõpilast, ligikaudu tuhande võrra rohkem kui Tartu Ülikoolis. Samas, viimase kümne aastaga on tudengite arv langenud peaaegu kolmandiku võrra. Oma asendi ja arengu tõttu väärivad nad meie taset paremini kajastavat positsiooni Eestis ja rahvusvaheliselt, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Enn Listra.
Kunagiste spetsialiseeritud ülikoolide erialade valik on lai ning nad katavad terve rea ühiskonnale olulisi valdkondi. Lõpetanute koguarv on kaugelt üle 100 000. Eelmisel õppeaastal oli Tehnikaülikooli ja Tallinna Ülikooli ligikaudu 200-l õppekaval 3360 lõpetajat, kolmandik Eesti kõrghariduse väljundist.
Kõrgharidus on riigi konkurentsivõime oluline komponent. Selleks, et tõmmata ligi talente ka väljastpoolt Eestit, peab kõrgharidus olema ja näima konkurentsivõimeline. Rahvusvahelises võrdluse annavad edetabelid. Neist olulisemates (QS, THE ja ARWU) oli aasta algul seitseteist Baltikumi ülikooli, neist viis Eestist. Erialastes edetabelites on Tartu Ülikool kõige sagedamini, järgnevad Vilniuse Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ja kohe kannul Kaunase Tehnikaülikool. Tallinna Ühendatud Ülikool oleks edetabelites Vilniuse ülikoolile märksa lähemal.
Suurus on ülikoolimaailmas oluline. Väikestel kõrgkoolidel ei jätku ressurssi ega nähtavust, et tippu tõusta, päris suured muutuvad sageli juhitamatuteks või tapavad oma monopoolsuses akadeemilise konkurentsi väikestes riikides. Paremaid ülikoole järjestava QS-edetabeli kümne esimese keskmine üliõpilaste arv on veidi üle 22 000, alla poole neist rahvusvahelised.
Ülikoolidel tasub pürgida universaalsuse, mitte spetsialiseerituse poole. Eriti väikeriikides kipuvad viimased lõpuks jääma pisimutukateks. Seitse mainitud kümnest tippülikoolist on universaalülikoolid. Väga laia erialade valikuga on ka kolm tehnoloogiaülikooli. Insenerid muidugi ja IT, loodusteadused, majandus-, sotsiaal- ja humanitaarteadused kõigis, kahes arhitektuur ning Zürichi Tehnikaülikoolis ka õpetajakoolitus. Ühinemiste praktika kinnitab liikumist spetsialiseerituselt universaalsuse suunas.
Tehnikaülikoolis käivad rektoriotsingud, selle käigus korjub ka ideid uue strateegia loomiseks. Tallinna Ülikooli arengukava lõpeb kahe ja poole aasta pärast, kohe varsti tuleb alustada uue väljatöötamist. Aeg on maailma vaadata pikema perspektiiviga ja kaaluda ka tavapärasest toimetamisest erinevaid arenguteid. Sealhulgas ka seda, kas äkki koos jätkamine oleks kõigile parim.
Ülikoolide ühinemiste tulemustena mainitakse finantskindluse ja teadusvõimekuse kasvu, ressursikasutuse suuremat tõhusust, vastuvõtu paranemist tänu suuremale nähtavusele, suuremat valikuvõimalust tudengitele ja akadeemilise personali suuremat mõju ülikooli arengutele.
Lisaks teadmistega toimetamisele on kõrgharidus ka majandustegevus. Meie ülikoolid peavad läbi ajama rahvusvahelises võrdluses väga väikese finantseerimisega. Enesele lähedast näidet kasutades – Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnaga samas suurusjärgus tasemeõppe üliõpilaste arvuga Harvard Business Schooli eelmise aasta eelarve oli üle miljardi dollari. See on oluliselt rohkem, kui kogu Eesti kõrghariduse eelarve. Arengud maailmas ei anna alust oodata, et ülikoolide finantseerimine Eestis hüppeliselt paraneks.
Kolme Eesti suure ülikooli (TLÜ, Tallinna Tehnikaülikool, TÜ) eelarvete summa oli 2023. aastal 443 miljonit eurot, mis jaguneb ligikaudu suhtes 1:3:5. Suurema eelarvega kaasnevad paindlikumad võimalused ressursikasutuseks ja ülikoolisiseseks suunatud finantseerimiseks.
Ühinemine arvestab strateegiliste sidusgruppide huvidega ja edendab neid huve. Kuigi kohati on need üksteisega vastuolus, on kõrgest tasemest, ükskõik kuidas seda mõõta, huvitatud kõik.
Kõige olulisemad on üliõpilased ja vilistlased, kes veedavad 3–5 aastat oma elust ülikoolide seinte vahel ning kelle diplomi väärtus sõltub ülikooli tasemest ja mainest. Teiseks, õppejõud ja teadurid, avalik-õiguslike ülikoolide ainukesed eraisikust investorid. Investeering inimkapitali on mahukas ning sünnib kümnete aastate jooksul. Kolmanda grupi moodustavad partnerid, kuhu lõpetajad tööle lähevad (teised ülikoolid, ettevõtted ja organisatsioonid) ja kellega koostöö tulemuslikkus sõltub ülikooli võimekusest.
Ning lõpuks tuleb riik, vaevalise jooksva finantseerimise ning varasema ohtra betoonivalu tagaja. Sageli antakse poliitilises diskussioonis mõista, nagu riik peakski otsustama, kuidas asjad käivad. Tegelikult peaks riik pigem agregeerima ülejäänud huvigruppide vajadusi ning tema huvi on kõrgetasemeline kõrgharidus tervikuna. Põhiseadusse kirjutatud akadeemilisel vabadusel ja ülikoolide autonoomsusel, mis sisaldavad ka valikuid erialade arendamisega seoses, on omaette väärtus. Ülikoolidest paremat teadmist oma valdkondade vajaduste kohta ei ole lihtsalt olemas.
Kõrghariduse konkurentsivõime ei ole ühe asja tegemine tõhusalt, vaid paljude valdkondadega tasakaalustatult kõrgel tasemel tegelemine. See tuleks paremini välja ühendatud ülikooli multidistsiplinaarses keskkonnas, mille mastaap ületab kriitilise piiri, mitte ei jää sellele alla. Kaks suurt ülikooli tagaksid akadeemilise konkurentsi ning kui harjumuspärase maailma säilitamise püüe kõrvale jätta, peaksid kõik vähemalt potentsiaalselt võitma.