Valitsus on teinud Eesti riigi püsimise osas ainuõige ja vajaliku, kuid rahalises vaates äärmiselt keerulise otsuse: tõsta kaitsekulud järgmisest aastast 5% peale SKPst ehk 2 miljardile eurole, kirjutab riigikogu liige Mart Võrklaev.
Võrreldes praegusega, tähendab see 2026. aastal 600 miljonit eurot rohkem ja kuna see kulu ei ole ajutine, vaid saadab meid terve aastakümne, sõltuvalt julgeolekuolukorras võibolla pikemalt – ei saa seda pelgalt laenudega sisustada.
Seega on sadade miljonite jagu tarvis ka kärpeotsuseid, mille vastu hakatakse huvigruppide poolt häälekalt vastu töötama juba enne, kui jõuame neid mõtteid avalikult arutada. Kuigi lihtsam oleks vaikida, teen siiski oma ettepanekud, kust selle raha võiks leida.
1. Avaliku sektori ja kõrgemate riigiteenistujate palgad tuleb külmutada. Sügisel eelarve menetluse ajal kuulutas sotside esimees Lauri Läänemets, ja tunnistas haridusminister Kristina Kallas, et 2026 alates on eelarves ca 100-150 miljonit planeeritud avaliku sektori palgatõusudeks. See raha tuleb suunata kaitsekuludeks ja sellega koos tuleb pikendada minu ministriameti ajal tehtud otsust kõrgemate riigiteenistujate palkade kasvu pidurdamiseks või need külmutada. Täiendavalt võiks selle algatusega kaasa tulla ka põhiseaduslikud institutsioonid, nagu president, kes eelmisel korral seda ei teinud. Samuti tuleks see otsus teha ära praeguse Riigikogu koosseisu poolt, et järgmises koosseisus oleks Riigikogu palkade kasv sarnaselt valitsusega madalamalt indekseeritud või külmutatud.
2. Endine regionaal- ja põllumajandusminister lubas 2025. aasta eelarves ühistranspordi valdkonnas kokku hoida kuus miljonit eurot. Teame, et enne sotside valitusest lahkumist eraldati Vabariigi Valitsuse reservist sinna hoopis 37 miljonit eurot lisaks. Täiendavalt on suunatud ühistransporti märkimisväärne hulk CO2 vahendeid, mida kinnitas ministri viimasel tööpäeval populistlikult 15 miljoni loopimine Rohuküla raudtee ehituseks. Valitsuse reservist raha eraldamise otsus tuleb tagasi pöörata.
3. Poliitilisel tasemel on kokku lepitud, et suuname riigi poolt aastas 1% SKP st teadus- ja arendustegevusse. Mõned nädalat tagasi Riigikogus strateegia „Eesti 2035“ ülevaadet andes näitas ka peaminister oma slaididel, et reaalselt suudame sellest rahast mõtestatult ära kasutada alla 0,8% SKPst. Teadus ja arendustegevust on väga oluline, kuid kasutame ja planeerime raha nii palju, kui vaja ja kasutada suudame. Kui kulud jätta tasemele, mis päriselt suudetakse kasutada ehk ca 0,8% SKP st olek aastane kokkuhoid ca 80 miljonit eurot.
4. Ühtekuuluvusfondide vahendid: Eestil on perioodil 2021-2027 kasutada 3,4 miljardit eurot ühtekuuluvusfondide vahendeid, millest 70% on juba kohustustega kaetud. Ligikaudu 1 miljard on veel jaotamata. Hiljuti Euroopa komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni poolt välja kuulutatud ReARM ettepaneku kohaselt, mille üksikasjad on veel selgumisel, järgi saaks kaitsekuludeks suunata hinnanguliselt umbes 300 miljonit eurot, piirangute ulatuslikul lõdvendamisel ilmselt kogu jaotamata 1 miljardi. Kui sellest ligikaudu pool kaitsesse suuname võime aastas arvestada 150-200 miljoni euroga.
5. CO2 vahendeid on meil 2021–2028 kasutada keskmiselt 200 miljonit eurot aastas kliimainvesteeringuteks – kortermajade ja avalike hoonete soojustamine, säästev liikuvus jne. Enne 2023. aasta EL direktiivi muudatusi võis neist 50% kasutada ka muudeks kuludeks. Eestis on direktiivi ülevõtmine töös ja meie plaanid tehtud selle järgi. Peaksime kriitiliselt üle vaatama senised plaanid ja algatama Euroopa Liidus debati vähemalt 50% ehk Eesti näitel aastas ca 100 miljon euro CO2 vahendite suunamiseks kaitsekuludesse. See on samuti investeering kliimasse, sest Venemaa sõda Ukrainas tekitas kahe aastaga 175 miljonit tonni CO2.
6. Rae vallavolikogu liikmena usun, et suudame vajadusel aastas miljoni kokku hoida. Kui Rae 71 miljoni suuruse eelarve juures on see võimalik, saab Tallinn 1,3 miljardi juures hakkama ka 15 miljoniga. Väiksemad omavalitsused panustaksid mõnesaja tuhande kaupa, ning ühiselt suudaksime koguda 30 miljonit riigikaitseks. See ei pea tulema olemasolevate teenuste arvelt – KOV-idele eraldatav tulumaks kasvab ca 100 miljonit aastas. Teine võimalus on võtta üle-eelmises valitsuses otsustatud nö Robin Hoodi meede, kus tulukamatelt omavalitsustelt suunati osa tulubaasi vähem tulukatele, kuid kasutada seda omavalitsustelt riigile kaitsekulude tagasi suunamiseks. Nii panustaksid jõukamad rohkem ja vähem jõukamatel ei muutuks võrreldes aastataguse ajaga midagi, ei jääda ei vaesemaks ega saada rikkamaks. Kaitstud riik on kõigi omavalitsuste ja nende elanike huvides.
7. Eesti Kaubandus-tööstuskoda on teinud ettepaneku ühtlustada avaliku sektori puhkusepäevad erasektoriga, viies need 28 päevale. Uus valitsus soovib avalikku sektorit oluliselt vähendada, kuid sama töö hulga jagamine väiksemale töötajaskonnale pole realistlik – see viib läbipõlemiseni. Regulatsioonide vähendamine on oluline, kuid ainuüksi sellest ei piisa. Kokkuhoidu tuleb vaadata laiemalt, hõlmates ka riigiettevõtteid, mitte ainult 30 000 ametnikku. Avalikus sektoris töötab kokku 130 000 inimest ning esimeste hinnangute järgi võiks puhkusepäevade vähendamine ja sellest tulenev avaliku sektori töötajate kokku tõmbamine säästa aastas 50 miljonit eurot.
8. Ülekantavad vahendid on ministeeriumitel igal aastal kasutamata jääv raha, mida soovitakse kasutada järgmisel aastal. 2022. aastal oli seda 950 miljonit, 2023. aastal 750 miljonit eurot. 2024. aasta lõpus kandsid ministeeriumid 70 miljonit valitsuse reservi, teades, et seda ei kasutata. See on positiivne samm, kuid sama raha jagati eelarvega ministeeriumitele tagasi 2025+ samade tegevuste jaoks. Kui vahendid jäävad üle, tuleks need hoopis kokku hoida, mitte samadele tegemata tegevustele lisaks anda. Ministeeriumid on ise tunnistanud, et vähemalt 70 miljonit jäi ja jääb nende eelarvetes kasutamata.
9. Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste (nt Tallinna filmilinnak, Estonia laiendus, Tartu SÜKU) programm tuleks paremaid aegu oodates pausile panna. Kultuurkapitalile laekub igal aastal umbes 50 miljonit alkoholi- ja tubakaaktsiisist ning hasartmängumaksust. Viimaste aaste maksumuudatused on seda jõudsalt kasvatanud, 30 miljonit sellest läheb kultuurivaldkonna stipendiumiteks ja toetusteks. Ligi 20 miljonit aga otse betooni ehk kultuurirajatiste ehituseks, raskel ajal tuleb prioriteete seada ning suuname selle raha riigikaitsesse. Kui tulevaste kultuuriobjektide rahastusest ei soovita loobuda, võiks need 5 aastaks edasi lükata ja koguda vahendid reservi. Kui julgeoleku olukord paraneb, saab kogutu eest ehitust alustada, kui mitte, on 5 aastaga varutud ootamatusteks 100 miljonit – nagu nutikas väikeriik tegema peab.
10. Koos kaitsekulude kasvuga kauples endine siseminister vorstikauplemise käigus laiapindse riigikaitse programmile 120 miljonit lisaraha, lisaks juba eelmises valitsuses eraldatud kümnetele miljonitele. Kogu programm kasvas 200 miljoni euro võrra. Kuigi investeeringud laiapindsesse riigikaitsesse on väga vajalikud, sisaldab see ka küsitavaid kulutusi, nagu libedasõidurajad, lasketiirud jne, mida sotsid kohalike valimiste eel sotsiaalmeedias juba enda teeneks nimetavad. Praeguses julgeolekuolukorras ei saa lubada poliitilist raha jagamist. See 200 miljonit tuleb kriitiliselt üle vaadata ja „nice to have“ kulusid vähemalt 15-20 miljonit aastas kärpida. Covid kriis näitas, et kiirelt lennukilt raha külvamine ei taganud kõige targemat rahakasutust ja kasvatas ohtralt riigipalgalisi töökohti, koos pikaajaliste püsikuludega.
Ma ei tee ühtegi nendest ettepanekutest kerge südamega ja kindlasti ei ole sellised otsused lihtsad ega võimalda koguda populaarsust. Samuti ei pruugi nende muudatuste kogu mõju avalduda 2026. aastal.
Ülikõrged kaitsekulud on aga paraku tulnud selleks, et jääda ja kui lühiajaliselt saame kasutada rohkem laenu, siis just pikaajalises vaates on meil vaja leida kaitsekulude katteks püsiv kokkuhoid. Selle saavutamiseks lähiaastatel, on läbimõeldud ja rasked otsused vaja teha nüüd. Kui me iga nimetatud punkti kõrval küsime, kas tahame, et meie kodumaa oleks kaitstud, siis usun, et midagi ületamatut siin pole.