Kinnisvaraarendajatelt nõutav sotsiaalse taristu tasu ei ole eriskummaline skeem, vaid tänaste ja tulevaste elanike rahakoti kaitse, kirjutab endine Rae vallavanem ja parlamendisaadik Mart Võrklaev vastulausena Eesti Ekspressi artiklile.
Koos uute elamuarenduste ja lisanduvate elanikega kasvab omavalitsuses vajadus teha lisainvesteeringuid koolimajade, lasteaedade, spordiplatside, mänguväljakute jt rajatiste ehitamiseks ja parendamiseks.
Rae vallavolikogu liikmena ja endise vallavanemana olen korduvalt kuulnud kahtlustavaid küsimusi, mis see sotsiaalse taristu tasu on ning arvamusi, et see on osade omavalitsuste poolne kahtlase väärtusega kümnise küsimine arendajate kiusamiseks.
Kohaliku omavalitsuse poolt kinnisvaraarendajalt tehnilise ja sotsiaalse taristu välja arendamise ja/või selle eest tasu nõudmine ei ole omavalitsuste eriskummaline skeem või täiendav „maks“ arendajale, vaid hoopis oma praeguste ja tulevaste elanike rahakoti kaitse.
Kohalik inimene peab võitma
Kinnisvaraarendus ei saa olla lihtsalt üks kaustatäis pabereid joonistustega põllumaa kohta, mille järgselt selle hind kümnetes kordades tõuseb. Arendustegevus peab olema reaalse lisaväärtuse loomine läbi uue, kaasaegse ja keskkonnasäästliku elukeskkonna loomise. See tähendab, et luuakse korralikud sõidu- ja kergliiklusteed, juurdepääsud, tänavavalgustus, mänguväljakud, pargi- ja puhkealad ehk mõnus ja turvaline avalik ruum. Lisaks piisav hulk lasteaia- ja koolikohti.
Kõike seda ei pea läbi oma maksude omavalitsuse eelarvesse kinni maksma olemasolevad elanikud. Panustama peab arendaja, kelle peamine huvi on loomulikult kasumit teenida, kuid see ei tohi tulla omavalitsuse olemasolevate elanike arvelt. Ärimehed ütlevad ikka, selleks, et midagi saada, tuleb kõigepealt investeerida. Nutikas arendaja seda teeb, nii tehnilise kui ka sotsiaalse taristu näol, sest loodav on talle üheks müügiargumendiks, mille ees uue eluaseme ostja on rõõmuga nõus rohkem tasuma.
Kahetuhandendatel aastatel, kui Rae vallas aktiivsem arendustegevus algas, oli planeerimistegevusest kahjuks palju halbu näiteid, mida lahatud ka meedias. Seni põllumaadena kasutatud maadele joonistati vee-ja kanalisatsioonitrassid, looklevad asfaltteed ja majad. Vald arvas, et paberile joonistatud taristu ehitab välja arendaja ja arendaja arvas, et seda võiks teha omavalitsus. Esimesed valusad vitsad, kus arendaja müüs krundid maha, pered rajasid sinna oma kodud, kuid teid ja trasse ei tulnudki, lõppesid ikka pisarate, pettunud inimeste ja nende luhtunud unistustega vallamajas.
Nüüd sõlmitakse Raes, aga ka paljudes teistes omavalitsustes iga arendajaga, kes midagi arendada soovib, enne detailplaneeringu algatamist detailne leping. Lepitakse kokku, kes ehitab juurdepääsuteed ja arenduse siseseid tänavad, kergliiklusteed ja valgustuse, vee-, kanalisatsiooni-, sademeveetrassid ning sidevõrgud kiire interneti tagamiseks. Samuti mänguväljakud ja avaliku ruumi.
Suuremate elamualade planeerimisel tuleb tasuda sotsiaalse taristu tasu, mis läheb kiiresti kasvavas omavalitsuses uute lasteaia- ja koolikohtade rajamiseks. Need on ka uutesse kodudesse kolivate perede esmane ja üpris kiire vajadus. See on täiesti legaalne tegevus, mille osas on riigikohus on oma suunised andnud juba 2010. aastal ning ka planeerimisseaduse § 131 selliset lepingute sõlmimist lubab.
Tuleb vältida ülereguleerimist
Valitsus ja riigikogu on varem kaalunud teema põhjalikumat reguleerimist. 2021 lepiti kokku tuulikutasudes. Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo on alustanud suuremat tööd kogu planeerimisprotsessi lihtsustamisega. Tasub hinnata, kas arenduslepingute ja taristu rahastamise osas on vaja täiendavat regulatsiooni. Uue valitsuse prioriteediks on bürokraatia vähendamine ning mina usun pigem omavalitsuste suuremasse otsustusvabadusse. Oluline on vältida ülereguleerimist, mis võiks hästi toimiva süsteemi muuta keeruliseks.
Minu tunnustus omavalitsustele ja vastutustundlikele arendajatele, kes mõistavad, et on arendajad ja loojad, mitte „kinnisvarahaid“, kes tühjade lubaduste ja maksmata arvetega oma kohustused olemasolevate ja tulevaste elanike kaela lükkavad. Meie omavalitsused on võimekad ise kohaliku elukorralduse ja vajaduste üle otsustama, kuid loomulikult peavad kokkulepped olema ausad, läbipaistvad ja kõigile võrdsed.