Meedias ohtralt kajastatud laskemoona ostmise või ostmata jätmise teema nõuab läbimõeldud ja informeeritud vastust. Enne kui saame öelda, kas olukord on hea või halb, tuleb mõista teemapüstituse algpõhjusi ja küsida sisulisi küsimusi, kirjutab Meelis Kiili.
Esiteks peavad teema tõstatanud kaitseministeeriumi endine kantsler Kusti Salm ja endine kaitseväe juhataja Martin Herem selgitama, miks peeti 2021. aastal 2,6 protsenti SKP-st esialgu piisavaks mitte ainult Eesti, vaid terve regiooni kaitsmiseks ohu vastu, mis oma olemuselt on olnud muutumatu iseseisvuse taastamise algusest.
2022. aasta veebruaris intensiivistus sõda Ukrainas, suurenedes konventsionaalseks sõjaks. Sellest tulenevalt eraldas valitsus kaitsevõime tugevdamiseks neli lisarahastuspaketti. 18. aprillil 2024 kinnitas endine kaitseväe juhataja teaduste akadeemias, et sõja korral Eesti võidaks sõja, lubades hävitada vaenlase Ivangorodis, Petseris või kuskil seal. Ta lisas, et see võit võib olla inetu.
Mõni kuu hiljem esitas ametist lahkuv kaitseväe juhataja nõuande, mis küsib 3,2 miljardit eurot lisaraha, millest 1,6 miljardit oleks hädavajalik. Talle sekundeerib ametist lahkuv kantsler. Mõlemad suunduvad edendama relvatööstust. Ääremärkusena võib öelda, et keegi ei vaidlusta vajadust lüüa vastast tema territooriumil, see on manööversõja üks elemente.
Probleemi tuum ei seisne summades, vaid samade planeerijate ja otsustajate tehtud märkimisväärses veamarginaalis, mis ei mahu ühegi kriteeriumi järgi aktsepteeritava juhtimise raamidesse.
Oma olemuselt on tegemist heitliku planeerimisega, mille juurpõhjused ulatuvad 2012. aastasse, mil toimus oluline kaitseministeeriumi valitsemisala planeerimise paradigma muutus võimepõhisest ressursipõhiseks. Võitlusvõimsuse komponentidest läks kogu tähelepanu füüsilisele komponendile, hüljates moraalse ja kontseptuaalse komponendi arenduse. Pärsitud sai relvajõududele omane juhtimisloogika ja struktuur, mis hakkas võtma tsiviilameti tunnusjooni.
Näiteks 2018. aasta õppuse Siil vahetu tagasiside koosolekul ütles tollane jalaväebrigaadi ülem (kes peagi sai kaitseväe peastaabi ülemaks) rahvusvahelisele auditooriumile, sealhulgas teiste riikide kindralitele: “Ma tean, et põhimõte “treeni nii, nagu sa sõdid” on edu üks võtmetegureid, kuid selle saavutamine on raske. Seetõttu sõdime meie nii, nagu me treenime.”
Esialgu võis see tunduda keelevääratusena, kuid hilisemad arengud näitasid, et see oligi teadlik lähenemine. Sõjanduses loob selline mõtteviis illusiooni edust ja arengust, jättes arvesse võtmata nii vaenlase kui ka liitlaste arengud. Samuti pärsib see sõjapidamise trendidega kohandumist, väeloomet ja võimete arendamist. 2022. aastal Ukrainas intensiivistunud sõjategevus näitas ilmselt selgelt, et selline praktika oli vale, ning selle tagajärjed peab nüüd kiirendatud korras likvideerima.
Teine oluline küsimus on, miks peab relvakaupmees arutama Eesti laskemoonavarude üle meedia vahendusel.
Oleks naiivne arvata, et teema tõstatamine valitsuse ümberkorraldamise ajal on juhuslik. Põhjuseks võis olla kas soov mõjutada ministrikandidaatide valikut, hankeprotsesse, rahulolematus ettevõttele eraldatud riigiabi suuruse üle või isiklik vimm.
Samuti on absurdne nõudmine, et minister avaldaks lepingud, sest vaenlase luure peab oma töö ise ära tegema, me ei pea nende elu lihtsamaks tegema. Mis puutub lepingutesse, siis nende sisu ja kujunemise loogikat kontrollivad nii riigikaitsekomisjon kui ka selle eest vastutavad ametkonnad.
Eeldused edasiliikumiseks on head. Strateegiline juhtimine on valitsemisalas taastatud. Kaitseväe juhatajal on selge visioon ning oma sõnade ja tegudega on ta andnud kindluse, et inimeste väärtustamine on taas prioriteet. Paranenud on nii töökeskkond kui ka organisatsioonikultuur.
Samuti on ametisse astunud kantsler, kes tunneb ja mõistab ühiskonda, ei ole seotud ühegi relvatööstuse ettevõttega ning omab otsest kogemust Ukrainast. Kaitseminister suudab esitada Eesti seisukohti rahvusvahelises keskkonnas, on võrdväärne partner liitlastest kolleegidega.
Hiljutised muutused kaitseministeeriumis annavad kindluse, et tegeletakse riigikaitse fundamentaalsete küsimustega. Milline sõda ähvardab? Kuidas selleks ette valmistuda? Kuidas seda sõda võita? Kuidas seda sõda ära hoida?
See annab kindluse, et jõuame olukorda mida sõjamees ja filosoof Sun Zi kirjeldas järgmiselt: “Sõja kõrgeim kunst on alistada vaenlane ilma võitluseta”.
Praeguses pingelises geopoliitilises olukorras on oluline tagada valitsemisala strateegilise tasandi juhtidele töörahu ja toetus, et nad saaksid mõtestatult tegutseda ning vältida sisepoliitilist heitlust riigikaitse kulul. Relvakaupmehed, kellel ei ole puutumust riigikaitse kujundamisse, ei pea sekkuma valitsemisalas toimuvasse.