Inimestelt eeldatakse lojaalsust sellele riigile, mille kodanikud nad on. Riigi tunnused on territooriumi ja kodanike olemasolu ning õiguskord, mida riigijuhid ja ametnikud ellu viivad. Venemaa kodanikud on valinud endale juhid, kes peavad kolmandat aastat täiemahulist sõda Ukraina vastu ja on tallanud jalge alla riikide enesemääramisõiguse. Valgevene toetab Venemaad selles häbiväärses sõjas, kirjutab riigikogu liige Annely Akkermann.
Kunagise riigikohtu esimehe ja Euroopa inimõiguste kohtu kohtuniku Rait Maruste sõnade kohaselt on valimisõigus poliitiline õigus, mitte põhiõigus nagu inimõigus. Inimõigusi, näiteks õigust elule või õigust mitte olla piinatud, ei saa mitte mingisugusel põhjusel piirata. Peale teist maailmasõda elas Euroopa heas usus, et mitte kunagi enam, ja riigid andsid valimisõigust ulatuslikumalt. Ka Eesti on lubanud kohalike omavalitsuse valimistel osaleda teiste riikide kodanikel.
Peale sõja puhkemist Ukrainas pole Euroopa enam endine ja uues olukorras on põhjendatud, et riigid teevad valimisõiguse andmisel kitsendusi, võttes ära või peatades terroristlike riikide kodanike valimisõigust. Valimisõiguse andmisel peab ka Eesti lähtuma oma julgeolekuhuvidest.
Me kõik mõistame, et on erandeid: leidub Vene kodanikke, kes on ära õppinud eesti keele ja sooritanud kodakondsuse eksami, kuid kellele Eesti ei saa anda kodakondsust, kuna Venemaa ei vabasta neid oma kodakondsusest. Nende inimeste probleem on Venemaa ja nende inimeste kodakondsusprobleemi lahendamiseks ei saa Eesti midagi teha. Muidugi on sellised venelased sümpaatsed ning nad saavad Eestis elada rahus ja demokraatlikus ühiskonnas.
Minu enda kogemus venelastega pärineb 1989. aastast, kui nüüdse Pärnu Vanalinna põhikooli fuajees registreerisin Eesti kodanikke. Sinna tuli üsna mitu vene keelt kõnelevat peret, kes registreerisid ennast Eesti kodanikeks ning pisarsilmil kinnitasid, et nad enam ei lootnud, et Eesti Vabariik tuleb tagasi.
Eestis on olnud alati Venemaalt põgenenud dissidente, kes toetavad demokraatiat ja iseseisvat Eesti Vabariiki. Väga palju Eestisse põgenenud venelasi küüditasid Venemaalt saabunud okupandid Siberisse 1941. aastal. Valimisõigus ei ole rahvuse ega keele, vaid lojaalsuse küsimus.
Eesti kodanikud tajuvad agressorriikide kodanike võimalust osaleda valimistel nii poliitilise ohu kui ka ebaõiglusena. Sõja algusest möödunud kolme aasta jooksul on riigikogu jõudmas otsusele, et põhiseadus peaks ütlema: valida saavad üksnes Eesti Vabariigi kodanikud.
Esialgu koostati põhiseaduse muutmise eelnõu, mis annaks kohalike omavalitsuste volikogude valimistel hääleõiguse Eesti, Euroopa Liidu ja NATO riikide kodanikele ning kodakondsuseta isikutele. Nüüdseks on neli erakonda, Reformierakond, Eesti 200, Isamaa ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), jõudnud üksmeelele selles, et kodakondsuseta isikud saavad valida veel 2025. aasta valimistel, aga viie aasta pärast enam mitte ehk õigus kaob ettemääratud tulevikus, lisatakse niinimetatud päikeseloojangu klausel.
Põhiseaduse uus paragrahv 156 lõige 2 kõlaks siis alates 2026. aastast, mil tekstist kaovad „kodakondsuseta isikud“, nii: “Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad Eesti kodanikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad.”
Euroopa Liidu aluslepingute kohaselt saavad ka edaspidi kohalike omavalitsuste valimistel osaleda Euroopa Liidu kodanikud.
Järgmise nädala kolmapäeval, 26. märtsil algab riigikogus põhiseaduse muutmise eelnõu arutelu, mis vajab jõustamiseks 68 riigikogu liikme poolthäält. Kas ja kellelt hääled kogunevad, näitab hääletustabloo tuleval nädalal.
Keskerakond on näidanud vankumatut toetust agressorriikide kodanike valimisõigusele demokraatlikus Eestis, nendelt hääli loota ei saa.
Sotsiaaldemokraadid on esialgu kahtlevad. Praegu ei ole aeg kahtlusteks. Praegu on küsimus põhimõtteline ja eluline.