Mis meie omavalitsus tegelikult on ja kes seda peaks valima? Teisisõnu tahaksin ma iseendalt ja teistelt otsustajatelt küsida, mida me ütleksime oma vanaemadele-vanaisadele, kõigile küüditatud ning vangilaagrites vaevatud ja tapetud meie inimestele, miks ma hääletasin põhiseaduse muutmise asjus just nii, nagu ma seda tegin, kirjutab riigikogu liige Mait Klaassen.
Küsimus seisab ju selles, kellele jääb Eestis põhiseaduslik õigus valida saadikuid. Kas ainult Eesti Vabariigi kodanikele või laieneb see jätkuvalt ka neile, kes pole suutnud nüüd juba enam kui 30 aastaga jõuda otsusele, kus on nende kodumaa, mille nimel nad on nõus võitlema ja vajadusel ka elu andma. Agressorriigi kodanikest ma isegi ei räägi, sest nende valik on juba tehtud ja neil on võimalus valida oma kodumaal.
Kui veidi üldistatumalt võtta, siis peaks olema meie omavalitsus organ, kus otsustatakse enamik kohaliku elu küsimusi. Olgu see siis planeering, mingi arendusprojekt, kogukonna kaasamise üritus, laulupidu, laste huviharidus ja palju muud. See on kõigi selle kogukonna liikmete ühishuvi, kes tunnevad ennast sinna kuuluvat.
Omavalitsusel on ülioluline ülesanne ühtsustunde kujundamisel ja kohalike inimeste heaolu tagamisel. See on riigi algrakuke, mille tugevusest oleneb ka riigi tugevus. Selle algrakukese tüve moodustavad kodanikud, mitte siin juhuse tahtel viibivad inimesed, kes pole selle aja jooksul tahtnud määratleda enda kodakondsust ja leiavad, et nn hallist passist piisab kohaliku elu otsustes kaasa rääkimiseks. Ei, sõbrad! Ammu oli aeg otsustada.
Läbi Eesti ajaloo on meil olnud erinevad haldusjaotused. Vahepealsel okupatsiooniajal valdasid ei olnud, need olid asendatud külanõukogudega, mis olid sisuliselt otsustusõiguseta kommunistlikud arvestusüksused, ning külanõukogu esimees oli määratud EKP funktsionäride poolt, kelle käske ta ka otseselt täitis.
Loomulikult mõtlevad tänapäeva inimesed veidi teistmoodi, sest väga paljud pole kunagi näinud neid külanõukogusid ega elanud ka Nõukogude okupatsiooni all. Enamgi veel, nad ei tunne selle toimimise loogikat ega tea ajalugu. Sellest on kahju, kui lapsevanemad ja vanavanemad pole rääkinud meie ajaloost. See on arusaadav, et noored ei tea, sest ka mu oma lapsed küsisid meie kirjeldatud kriitiliste olukordade kohta, et miks te politseid ei kutsunud.
Kui me vaatame NSVLi/Venemaa tegutsemist oma naabritega viimase saja aasta jooksul, siis tegu on ühe agressiivseima režiimiga, mis on nii pikalt nii brutaalselt käitunud ning püüdnud oma ideoloogiat peale suruda ja piire laiendada.
Ma tuletan siinjuures lugejale meelde vaid mõned sündmused mitmekümnest, mis on tegelikult toimunud ajal, kui selleks polnud ei põhjust ega õigustust. Hakkame peale Kuuba kriisist, mis oleks peaaegu tipnenud tuumasõjaga, edasi Ungari, siis Tšehhoslovakkia, edasi ajalist järjestust järgimata Afganistan, Dagestan, Tšetšeenia kaks sõda, Lõuna-Osseetia, Abhaasia. Oli ka meie kõigi kolme Balti vabariigi taastekkimise lämmatamise püüe, millest Eestis küll pääsesime veretult, aga kõigil nii hästi ei läinud.
Peale seda mitmed sekkumised konfliktidesse nii Aasias kui Aafrikas. Seda kõike selleks, et viia ellu hullumeelne idee, mille nimeks on nn Russki mir ja Gerassimovi doktriin. Need on küll hilisema ajaloo baasteooriad, kuid nende ainuke eesmärk on teavitada sellest, et Venemaa ja venelased on loodud just maailmakorra muutmiseks, sest lääne kultuur pole neile vastuvõetav. Nad on erilised!
Oleme selliseid maailmavallutuslikke ideid kuulnud juba varemgi, enne teist maailmasõda Hitleri-Saksamaal. Nüüd oleme siis uuel ringil ja tahetakse maailma uuesti ümber jagada, enda kasuks, muuta Venemaa uuesti impeeriumiks, andes talle võimu määrata suure osa maailma saatus ja võimaldada allutatutel toimida tsaaririigi osana või vasallina. Selleks kõlbavad kõik vahendid, isegi Vene õigeusu kirik on muudetud ideoloogiaasutuseks, mille kaudu mõjutada inimesi.
Kallid inimesed, aga kindlasti kõik poliitikud, kes peavad otsustama Eesti põhiseaduse muutmise üle, et kohalikke omavalitsusi saaksid valida vaid inimesed, kes on otsustanud olla Eesti Vabariigi kodanikud. Küsimus on ju selles, kes on meiega, kes vastu ja kes kasutab ära võimalust kasutada mõlema maa hüvesid, ise selle eest vastutamata ja poolt valimata. Rääkimata veel keelest, mida pole 30 aastaga suudetud ära õppida. See keelemure on isegi õpetajatel, kes ju ometi on suutnud endale selgeks teha matemaatika, keemia või bioloogia. Kuidas siis keelt mitte?
See on puhtalt Eesti Vabariiki suhtumise küsimus. Oli võimalik selgeks teha keemia, on võimalik ka eesti keel.
Ja lõpuks. Ma seisan oma eelkäijate haudadel ja pean neile sinna teisele poole seletama, miks määravad Eesti elu inimesed, kes pole otsustanud olla meie kodanikud üle kolmekümne aasta pärast taasiseseisvumist, mida me olime välja võidelnud pärast 700-aastast orjapõlve, kus me lõpuks saime aru vabaduse väärtusest.
Ja nüüd ma istun riigikogus esimese pingis ja pean otsustama, kas omavalitsusi saavad valida vaid Eesti Vabariigi kodanikud või ka need, kes pole nii pika ajal suutnud otsustada, miks nad siin elavad. Minu seisukoht on, et valida saavad vaid kodanikud, ja seda räägin ma mõttes ka oma esivanematele nende haudadel käies, sest nemad selle riigi meile tõid ja andsid edasi hoidmiseks.
Mida räägivad aga need rahvasaadikud, kes hääletavad valimisõiguse jätmise eest agressorriikide toetajatele, kes pole aastakümnete jooksul otsustanud, kuhu nad kuuluvad, ja kuidas seletavad need saadikud oma valijatele valimisõiguste jagamist agressorriikide ja otsustusvõimetutele inimestele? Kuidas te vaatate otsa inimestele, kelle varad nõukogude võim võõrandas, saatis teie sugulased Siberisse surema, tappis metsavennad, kes ootasid uut vabadust ja kelle järeltulijad teid valivad?
Enne otsustamist käige Maarjamäe küüditatute mälestusmärgi juures, mõelge ja alles siis otsustage, kellega te olete. Aeg on valida ja vastutada.