Täna viis aastat tagasi kuulutati Eestis välja eriolukord. Mäletan seda päeva hästi – oli päikeseline, soe ja ilus ilm. Kevade nautimise aeg lõppes järsult: üldise teadmatuse foonil tuli kiiresti hakata välja töötama strateegiat tundmatu haigusega võitlemiseks, kirjutab riigikogu liige ja perearst Karmen Joller.
Tundub uskumatu, et möödas on juba viis aastat.
Nüüd, tagasi vaadates, näeme selgemalt, mida tegime õigesti ja mida võinuks paremini teha. Eriolukord kehtestati nakkuse leviku mõttes liiga vara ja ebaproportsionaalselt, kuid see oli, nagu aru saan, vajalik pigem juriidilistel põhjustel.
Praegu teame, et oluline olnuks kohe alguses kokku leppida konkreetsed kriteeriumid – näiteks nakatumiskordaja või haiglate täituvuse piir, millest alates hakkavad kindlad piirangud kehtima.
Kuna 5 aasta eest ei teadnud me COVIDist suurt midagi, jäid mõnedki otsused ja soovitused hiljaks.
Tänaste teadmiste alusel oleks kindlasti varem piiratud massiüritusi, palju varem soovitatud maskide kandmist, distantsi hoidmist, lävimise vähendamist ja kõike muud, milleni järgnevate kuude jooksul jõudsime.
Piirangute tõttu said tugevalt pihta eakad, aga ka lapsed ja noored: isolatsioon mõjus laastavalt nii nende füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Hilisem eakate vaktsineerimise prioritiseerimine ja koolide lahtihoidmine on näited hilisemate lainete ajal tehtud suurepärastest otsustest.
Riigi tasemel ei olnud me üldse pandeemiaks valmis ja sellest on juba palju räägitud. Terviseametil puudus kriisijuhtimise kompetents ja eriti alguses oli väga suuri raskusi ka kommunikatsiooniga – juba levis COVIDi kohta väärinfo nii sotsiaalmeedias kui meedias, kuid terviseametist adekvaatset infot ei tulnud.
Seetõttu võtsime perearstidega haiguse teemalise kommunikatsiooni ja perearstiabi kriisiaegse töökorralduse esialgu täiesti enda õlule – eriolukorra esimestel päevadel koostasime tööjuhendid perearstikeskustele, käitumisjuhendid inimestele, ülevaated haiguse kohta nii meedikutele kui tavainimestele kolmes keeles, vastasime aktiivselt ajakirjanike küsimustele jne.
Nii perearstid kui haiglad suutsid kiiresti kohaneda, luua tingimused kaugvastuvõttudeks ja töötada välja juhised, millest oli abi ka järgnevate lainete puhul. Õnneks tekkis meedikutel ka terviseameti ja muude riigiasutustega regulaarne koostöö ja infovahetus.
Positiivne oli see, et eriolukorra ajal muudeti mitut pikka aega mureks olnud seadusakti, mille tulemusena muutus perearstide töö lihtsamaks. Lisaks arendati kiiresti välja mitmed digilahendused, millest juba kaua puudust tundnud olime.
Valmistume juba uuteks kriisideks
Pandeemiaid on inimkond kogenud aegade algusest peale ja ka praegu on järgmine pandeemia vaid aja küsimus. Viis aastat tagasi oli palju teadmatust ja tagantjärele tark on kerge olla.
Õnneks on praegu kriisideks valmistumine täies hoos, oleme riigikogus vastu võtnud ka mitmed valmisolekut lihtsustavad seadused. Ometigi on iga pandeemia või muu kriis alati uudne ja täielik valmisolek pole kunagi võimalik.
Tagasi vaadates saan öelda, et üldjoontes hoidsid Eesti inimesed kogu pandeemia ajal kokku. Pandeemia õpetas meid hindama demokraatia väärtusi ja tasakaalu isikuvabaduste, õiguste ja kohustuste vahel.
Ühiskonnas toimus tihe arutelu, mille käigus toonitati üksteisest hoolimist ja kaasinimeste märkamist. Samuti tuli esile inimeste erakordne loomingulisus, millega kohandati igapäevaelu piirangutega ning kohati ulatuslikult kaotatud vabadustega.
Tänaseks oleme kogenud juba mitut järgmist kriisi, millest üks näib hullem kui teine. COVID-i pandeemia algus tähistab turbulentsete aegade algust, kuid samas ka seda, kui palju me suudame üheskoos üle elada ja ikkagi edasi liikuda.