Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen kuulutas välja “Rearm Europe“ taasrelvastamise programmi. Lisaks eelarve defitsiidi reeglite lõdvendamisele ja ühislaenu võimalusele sisaldab ettepanek ka EL ühtekuuluvusfondide vahendite kasutamist kaitsekuludeks. Debatiga alustamiseks peaksime minu arvates sellest viimasest ja defitsiiti täiendavalt kasvatama alles siis, kui muud võimalused kasutatud, kirjutab riigikogu liige Mart Võrklaev.
Defitsiidi lõdvendus on abiks meile ja oluline argument nende riikide jaoks, kus sõda tundub „kaugel“ ja kaitsesse panustamist peetakse ka valijate silmas vähemoluliseks. Siiski ei ole eelarve defitsiidi reeglid algselt loodud kellegi kiusamiseks. Need on olnud ja on ka edaspidi hädavajalikud Euroopa rahanduse ja majanduse stabiilsuse tagamiseks, meie valuuta ning ostujõu hoidmiseks.
Covid-kriisi ajal lõdvendati piiranguid, mis viis meid ja paljusid teisi riike defitsiidis eelarvete, suure inflatsiooni ning kõrgete intressikuludeni. See kogemus näitas, et lõtv rahapoliitika võib tekitada pikaajalisi negatiivseid tagajärgi, millega me praegu ka tegeleme.
Kaitsekulude suurendamiseks tehtav eelarve reeglite lõdvendus on samuti ajutine, praeguste arutelude järgi neli aastat. Kõrgemad kaitsekulud, vähemalt kurja Venemaa naabruses, on tulnud selleks et jääda. Peame oma kaitse rahastuse planeerima pikaajaliselt jätkusuutlikuna. Covid-kriis ja sellele järgnenud täiemahuline Venemaa agressiooni sõda Ukrainas näitas, et me ei tea, mis tulevik toob ja alati võib järgmine uus kriis olla veel tõsisem, riigina peame selleks valmis olema.
Kuid prioriteedid tuleb seada. Eesti prioriteet number üks on tagada meie riigi julgeolek. Me peame olema relvastatud ja tugeva kaitsevõimega, et meie ettearvamatu naaber ei julgeks meid kunagi rünnata. Seega on aeg järgmiseks kärpearuteluks, kus peaksime ühiskonnana kokkuleppele jõudma, kui palju ühtekuuluvusfondide vahenditest oleme valmis suunama riigikaitsesse ning millistest muudest, ehkki vajalikest tegevustest ja kuludest tuleb loobuda. Valikud on rasked, kuid olukorra tõsidust mõistes tuleb seada julgeolek esikohale. Loodetavasti mõistavad ka need osapooled, kelle plaanid peavad muutuma, et vahendid ei jõua nende valdkondadesse plaanitud kujul ja mahus.
Kutsun kõiki kaasa mõtlema. Eestil on perioodil 2021-2027 kasutada 3,4 miljardit eurot ühtekuuluvusfondi vahendeid, millest 70% on juba kohustustega kaetud. Ligikaudu üks miljard on veel jaotamata järgmistes valdkondades:
- hoonete energiatõhusus;
- teadus, arendus ja innovatsioon;
- ringmajandus ja jäätmekäitlus;
- maantee- ja raudteeinvesteeringud;
- jalgrattateed ja ühistranspordisõlmed;
- regionaalarengu toetused;
- digitoetused ja 5G investeeringud.
“Rearm Europe“ ettepanekuga kaasnevad üksikasjad on veel selgumisel, kuid praeguste reeglite järgi saaks kaitsekuludeks (tööstuse&tehnoloogia arendus, infrastruktuur, tsiviil&kaitse investeeringud) suunata hinnanguliselt umbes 150 miljonit eurot, piirangute ulatuslikul lõdvendamisel ilmselt kogu jaotamata ühe miljardi. Julgeolek on prioriteet ja valikud tuleb langetada seda silmas pidades.
Käimas on ka järgmise rahastuperioodi (2028+) läbirääkimised. Uue valitsuse eesmärk peab olema tagada Eestile võimalikult suur toetuste pakett, mis arvestab meie geopoliitilist olukorda ja kaitse vajadusi.