Täna heiskame Tallinnas leinalipud ja mälestame neid, kes langesid 81 aasta eest jõhkra pommirahe all. Kahjuks ei ole vaenlase käitumismuster aastatega muutunud, vaid vahendid, tehnika on uuem. Meie kohus on agressorriigi sõjamasinat peatada – nüüd ja alati, kirjutab Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Mati Raidma.
1944. aasta 9. ja 10. märtsi pommitamisel osales teadaolevalt 280 venelaste lennukit. Tallinna kaitse suutis hävitada ligi 40 ründaja pommitajat. Rünnakute tagajärjel hävis kolmandik pealinnast, hukkus üle 500 linlase, üle 600 sai viga ning 20 000 inimest jäid ilma kodust. See ei ole lihtsalt statistika, need on inimeste saatused, traagilised lood, mis tabasid nii pealinna, Narva kui ka Tartu inimesi.
Ja need lood korduvad meist vaid 1000 km kaugusel, Ukrainas, just nüüd, iga päev. Vaid numbrid, mis tähistavad elude lõppu, lõhutud peresid ja laastatud kodusid, on oluliselt suuremad. Ja see ei ole üksnes ukrainlaste saatus, see mõjutab kogu Euroopa, vabade riikide, nagu ka Eesti, tulevikku.
Täna, kus meie julgeolekutaevas on taas pilved, peame ausalt küsima – kui kaitstud me oleme – õigemini, kui kaitstud me soovime olla? Kas meis on piisavalt usku, usaldust ja ühtsust selleks?
Eesti riik on iseseisev, riigi tugevuse ja ühtsuse hoidmine on meie endi teha. Meie prioriteet on ja jääb olema kaitsevõime arendamine. Iseseisvusesse peabki investeerima, ja praegu rohkem kui kunagi varem. Kaitsekulude tõstmine 5 %ni SKPst on eesmärk, mille poole püüdleme. See on raske, isegi ebamugav, sest see on millegi arvelt, kuid see on vältimatult vajalik.
Heitlik aeg nõuab usku endasse ja oma riiki
Meil peab olema võime kaitsta oma territooriumi nii maal kui ka õhus. Ning see arusaam peab kanduma ka meie kodudesse – iga pere, iga inimene Eestis peab teadma, kuidas ohu korral toimida, mida varuda ning kuidas aidata hädasolijat.
Usaldus on see, mida peame suutma kasvatada. Usaldust ja usku oma riiki – see tähendab ekspertidesse kaitseväes ja asutustes, riigi juhtidesse, üksteisesse, iseendasse. Usaldades oma riiki näitame ka oma liitlastele, et Eesti on kindel ja turvaline partner ning vaenlasele, et me ei kõhkle.
Meie otsustuskindlus kaitsta oma vabadust kaitsevõimekuse tõstmisega veenab ka meie liitlasi panustama rohkem oma kaitsesse. Kindlustades sellega ka NATO kollektiivkaitse kilbi ja liitlaste kohalolu Eestis nüüd ja tulevikus. Me mäletame ja teame, milleks valmistuda. Me näeme, mis toimub Ukrainas, meie vanemad ja vanavanemad mäletavad 1944. aasta märtsipäevi.
Tänase rahutu olukorra, segadusse ajavate sõnumite taustal, mida edastab ka Valge Maja, on väga oluline säilitada meelekindlus ja ühtsus, mis tagab meie vankumatu toetuse demokraatiale, vabadusele. Ja mitte üksnes Euroopas, poliitilises diplomaatias, vaid meil siin oma koduriigis, oma inimeste keskel.
Peame suutma säilitada mõistuse ja mõistvuse hääle, ega kiskuma igas asjas tüli või vastanduma liigselt teemades, mis aitavad kaasa meie riigi arengusse, sh kaitsmisse. Selline kemplus viib fookuse mujale, ja seda on vaenlasel väga lihtne enda kasuks ära kasutada.
Kes ajalugu ei mäleta, elab tulevikuta, on üks tõdemus. Märtsipommitamine on valus meenutus, kuid vajalik selleks, et kujundada meie kodumaale kindlam tulevik.
Peame koos panustama meie riigikaitsesse ja usaldama meie kaitsevõime arendajaid. Ühise kindla panusega oma julgeolekusse anname nii endile kui ka ülejäänud maailmale sõnumi, et Eesti on turvaline, enesekindel ja kaitstud riik. Ja nii aegade lõpuni.