See, et alistumatus on riigi kaitseväe imperatiiv, on vaieldamatu. Paraku Eesti Vabariigi riikluse ja selle kaitse põhiseaduslikus regulatsioonis selgesõnaline alistumatuse põhimõte puudub, kirjutab Rait Maruste algselt algselt Riigiõiguse blogis ilmunud kommentaaris, kirjutab riigiõiguse sihtkapitali nõukoja liige, endine riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste.
Eesti Vabariigi väljakuulutamise tähistamisel selle aasta 24. veebruaril ütles kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo välja selle, millest seniajani oli hoidutud: Eesti ei alistu. Öeldu on lisaks kaitseväe põhimõttelisele kreedole ka poliitiline avaldus, milles seisukoha võtmine on riigi poliitilise juhtkonna, riigikogu ja valitsuse, sh riigikaitse kõrgema juhi, presidendi pädevuses.
Alistumatuse põhimõtet ei ole otsesõnu kirjas põhiseaduses ega riigikaitseseaduses. Põhiseaduses võib selle põhimõtte kuidagi tuletada põhiseaduse preambulist, mille kohaselt Eesti riik on loodud kaitsmaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade. Põhiseaduse riigikaitse peatükk on korralduslikku laadi, nagu ka presidendi riigikaitselise pädevuse sätestus selles. Vastuhakku ja alistumatuse põhimõtet sellest ei leia.
Ometigi on tegu rahva iseolemise ja vabaduse fundamentaalse põhimõttega. Põhimõttega, mida eirati 1940. aastal, lootuses, et ehk saab hullema ära hoida. Ei saanud.
Meenutame, et Nõukogude Venemaa esitas Eesti Vabariigile ultimaatumi 16. juunil 1940. Samal päeval kell 16.15 kutsus peaminister Jüri Uluots kokku valitsuse koosoleku, kus lisaks ministritele osalesid ka sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ja staabiülem Aleksander Jaakson. Koosoleku protokollis oli ainult üks lause: “Arutati jooksvaid küsimusi, otsuseid ei tehtud.”1
Valitsuse õhtusele istungile jõudis Oru lossist ka president Konstantin Päts. Istungil osalejad, ära kuulanud Johan Laidoneri ja Ants Piibu arvamused, jõudsid ühele meelele, et sõjaline vastuhakk võib tähendada hävingut Eesti riigile ja rahvale. Arutelu summeeris riigipea Päts kui “täieliku üksmeele olemasolu ning et ta on ka ise sama meelt nagu valitsus ja ülemjuhataja”. Istungi protokolli sai kirja sama lause – arutati jooksvaid küsimusi, otsuseid ei tehtud.2
Vene välisminister Vjatšeslav Molotov kamandas Laidoneri järgmiseks päevaks Narva, kus ta pidi allkirjastama Kirill Meretskovi poolt ette pandud kapitulatsiooni tingimused ehk nn Narva diktaadi.
1940. aasta 18. juuni raadiokõnes selgitas peaminister Uluots, et äsjased kokkulepped tagavad osapoolte kaitsehuvid ja rahu ning et Eestis püsib endiselt põhiseaduslik kord.3 Paraku algas põhiseadusliku korra murendamine juba varem, baaside lepingu sõlmimise aegu, lammutamine aga kohe peale ultimaatumit ja sellele järgnenud alistumist.
Kaasaegses põhiseaduskorras võib mittealistumise põhimõtte kuidagi tuletada 1992. aasta põhiseaduse preambulist, mille järgi riik “peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Konkreetselt riigikaitset puudutavast X peatükist mittealistumise põhimõtet aga ei leia. Peatükk käsitleb üldist riigikaitse korraldust. Paragrahvi 127 lõige 1 fikseerib, et riigikaitse kõrgeimaks juhiks on president ning paragrahv 128 sätestab sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni kehtestamise korra.
Olles teadlik Eesti ajaloost ja tuttav riigikaitse korralduse põhimõtetega üheksakümnendatel, andis tollane kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln 1. jaanuaril 1995 käskkirja, mis lähtus alistumatuse põhimõttest.
Sõjaväelase otsekohesusega on käskkirja sissejuhatusse kirja pandud põhimõte, et sõjaseisukorra või Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral tuleb lähtuda põhimõttest “parem surra vaba mehena, kui elada orjaahelates” ja mitte lõpetada vastupanu ilma põhiseaduslikus korras valitud Eesti Vabariigi presidendi avaliku ja kirjaliku korralduseta.
See, et alistumatus on riigi kaitseväe imperatiiv, on vaieldamatu. Paraku Eesti Vabariigi riikluse ja selle kaitse põhiseaduslikus regulatsioonis selgesõnaline alistumatuse põhimõte puudub. See on põhiseaduses jäetud otsustada ainuisikuliselt riigikaitse kõrgemale juhile ehk presidendile, kes § 128 lg 2 kohaselt kuulutab Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni, ootamata ära riigikogu otsust.
Võib küsida, kas selline lahendus on kooskõlas kaasaegse esindusdemokraatiaga, milleks Eesti Vabariik on. Ning kas see lahendus on kohane ka parlamentaarse riigi riigipea institutsioonile ehk institutsioonile, mis on ainuisikuline ja mille riigiõiguslik staatus parlamentarismis seda reeglina ei eelda ning millel lisaks puudub asjakohane operatiivne nõustav ja täitevaparaat.
Võib vaielda, kuidas praktiline juhtimine peaks olema korraldatud, kuid otsuse tegemine oleks asjassepuutuvaile suurusjärgu võrra kergem, kui alistumatuse põhimõte oleks meie riigikaitse korralduses konstitutsionaliseeritud ehk põhiseadusesse kirjutatud ning rakenduks agressiooni korral automaatselt kuni selle muutmiseni ning oleks kaitseväele põhiseadusega tagatud tegevusjuhiseks.
1 Valitsuse istungi protokoll nr 55, 16.06.1940.
2 Protokoll nr 56.
3 Uus Eesti, 19.06.1940.