2020. aasta alguses kuulutas Isamaa, et “raha on vaba” ning EKREIKE valitsus lõhkus II pensionisamba. Jutt raha vabastamisest oli muidugi populistlik vale, sest raha on kogu aeg vaba olnud, kirjutab riigikogu liige Mart Võrklaev.
Üle 20 aasta tagasi loodud II pensionisammas andis inimestele võimaluse osaliselt oma I samba ehk riikliku pensioni rahast 4% kanda enda isiklikule, sh pärandatavale pensionikontole, kuhu sai igakuiselt maksuvabalt lisada 2% oma brutosissetulekust. Kogu see raha investeeritakse läbi pensionifondide.
Eestis kehtiva kolmesambalise pensionisüsteemi mõte on tagada tööea lõppedes inimestele väärikas sissetulek, kus saadava pensioni ja viimase töötasu vahe ei oleks ülemäära suur. Selle eesmärgi saavutamiseks on aga vaja meil igaühel ka ise läbi pensionisammaste panustada.
II pensionisamba lõhkumise rakendumisest on möödunud neli aastat ja see on piisav aeg, et teha esmaseid järeldusi tagajärgedest. Selleks algatasin eelmisel esmaspäeval riigieelarve kontrolli erikomisjonis arutelu teemal “Jätkusuutlik pensionisüsteem ja riigieelarve”.
Kaotus ei ole väike
Suurimad kaotajad on kõik inimesed, kes oma raha välja võtsid ja tulevikus väiksemat pensioni saavad. Neid kaotajaid on praeguseks kokku ligikaudu 250 000 inimest ja nende kehv hakkama saamine tulevikus on nii nende enda kui riigi ja kogu ühiskonna mure.
Võtame võrdluseks kaks 1500eurost brotopalka teenivat inimest. Esimene neist lahkus II sambast 2021. aastal ning otsustas sinna kogunenud 10 000 eurot välja võtta ja tasus selle pealt 20% tulumaksu, ehk kätte jäi sumast 8000 eurot. Teisel, kes jätkas kogumist, on nüüdseks pensionifondide keskmise tootluse juures kogunenud pensionikontole 16 125 eurot.
Väljamaksete läbi tõusis inflatsioon ehk kaotajad olid ka kõik need, kes II sambasse olid otsustanud jääda. Suur hulk raha, mis pidi pensionifondis kasvama ning tagama säästud meie inimestele nende pensionipõlveks, jagati EKREIKE eestvedamisel lühikese ajaga laiali ja sellest suur osa kulutati lihtsalt ära. Nõudlus kasvas kiirelt ja see tõi omakorda kaasa suurema hinnatõusu. Säästud said kiirelt kulutatud, kuid reaalset hüve sai selle eest vähem, sest sama raha jagamisest tekkinud hinnatõus sõi osa sellest ära.
Kaotas ka Eesti majandus. Pensionifondide esmane ülesanne peab olema säilitada pensionivara ning teenida võimalikult suurt tootlust. See eeldab pikaajalisi ja stabiilseid makseid pensionifondidesse, mida edasi investeerida. II pensionisamba lõhkumist vedanud erakonna praegune esimees Urmas Reinsalu tundis komisjonis muret, et suur osa pensionifondide raha Eestist välja liikumine vajaks lahendust. Kahjuks just II samba lõhkumine tõi kaasa suurema raha Eestist välja liikumise, sest fondid vajasid võimalikele lahkujatele väljamakseteks suuremat likviidsust. Ehk siis Reinsalu küsimusele, kes tegi, on vastus kurb, aga lihtne – ise tegi.
Julgen öelda, et II samba lõhkumine on selle sajandi üks vastutustundetumaid poliitilisi otsuseid, mis on tehtud Eesti inimeste tuleviku arvelt ning millel on väga pikaajalised mõjud.
Ainult riiklik pension väärikat vanaduspõlve ei taga
Hetkel moodustab keskmine riiklik pension alla 50% inimese viimasest töötasust. See on tuleviku vaates kahjuks langevas trendis, sõltumata tõsiasjast, et pensionid on viimase viie aasta jooksul kasvanud kiiremini kui keskmine palk ja inflatsioon. Keskmise pensioni ostujõud jõudis 2019. aasta ehk kriiside-eelsele tasemele 2024. aastal. Keskmise palga ostujõud jõuab samale tasemele alles 2028. aastal. Kui 2019. aastal oli keskmine pension 483 eurot, siis 2025. aasta 1. aprillist tõuseb see 817 eurole ehk kuue aastaga on tõus olnud 69%.
Ehkki pensionide kasv on olnud viimastel aastatel märkimisväärne ja läbi ajaloo üks suurimaid, siis kas saame öelda, et meie pensionärid on rikkad? Kahjuks ei saa. Oleme jätkuvalt oma pensionidega Euroopa viimaste seas.
“Anname siis riigi poolt raha juurde ning tõstame erakorraliselt veel pensione!” kõlaks populistliku poliitiku lihtne imerohi keerulisele probleemile.
Kust tuleb aga selleks raha? Riigieelarve on defitsiidis, meie naaberriiki juhib kurjust täis diktaator ning oma riigi hoidmise ja säilimise nimel oleme olnud sunnitud kaitsekulutusi jõuliselt suurendama ja peame seda tegema edaspidigi. Raha riigieelarvesse ei tule aga kuskilt mujalt kui meie kõigi taskutest. Maksutõusudest teatavasti on meil kõigil siiber ning see on ka mõistetav. Ka mina toetan õhemat riiki ehk vähem kulusid ja madalamaid makse.
Suurem kindlustunne pensionipõlves
Mida varem ja järjepidevamalt pensioniraha säästa ning investeerida, seda suurem on lõpptulemus. Aeg ja liitintress töötavad meie kasuks, see on paratamatus. Selleks, et inimesi pensioniks koguma motiveerida, on riik loonud rea maksusoodustusi. 2025. aasta algusest on võimalik oma brutopalgast ilma tulumaksuta II sambasse suunata 2, 4 või 6% ehk makse toimub enne tulumaksu arvestust ja seega on 22% tootlust igalt makselt automaatselt tagatud. Sellele lisandub riigi poolt I pensionisamba arvelt 4% inimese isiklikule pensionikontole.
Lisaks saame maksuvabalt investeerida ka oma III sambasse, 15% aasta sissetulekust ja kuni 6000 eurot tagastab riik tulumaksu ehk jällegi 22% tootlust on automaatselt tagatud. Järgneva aasta veebruaris tuludeklaratsiooni esitades kannab riik kuni 1320 eurot arvele tagasi. Selle saab kohe uuesti III sambasse investeerida ja järgmisel aastal jälle 22% tulumaksuvabastust. Raha kasvatab ennast ise ning seda kõike riigi maksusoodustuse arvelt. Sinna lisandub pensionifondi investeeringute tootlus.
Seega, kui soovime tulevikus väärikat ja oma senisele sissetulekule võimalikult ligilähedast sissetulekut, peame igaüks ka sellesse panustama. Midagi keerulist siin pole, tuleb hoolitseda, et sissetulekud oleksid ametlikud ja maksud makstud, siis kasvab ka I samba pension. Tuleb veenduda, et oleks valitud II sammas ja need maksed toimuvad siis juba tööandja poolt automaatselt. Lisaks tasub alustada III samba sissemakseid.
Inimesed, kes vastutustundetu Isamaa propaganda peale oma tuleviku pensioni raha välja võtsid ja ära kulutasid, vajavad samuti lahendusi. Juba kulutatud raha kahjuks tagasi ei saa, kuid uuesti II sambasse võimalikult kiiresti taasliitumise pakkumine on hädavajalik, sest, nagu eelnevalt viitasin – mida varem ja järjepidevamalt koguda, seda suurem on meie tuleviku pension.