Meie riiklik õppekorraldus vajab radikaalsemat ümberhäälestust — unustame peenhäälestuse. Majandusõpe peab saama kohustuslikuks ainevaldkonnaks, kirjutavad Tallinna abilinnapea Viljar Jaamu ja linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees Ülle Rajasalu.
Eesti üldhariduskoolides õpetatakse majandust valikuliselt. See ei ole kaugeltki suurim põhjus, kuid on üks oluline vastus küsimusele: “Miks meil on ühiskonnas vähevõitu ettevõtjaid?”
Laiemalt märkame nii pealinna kui riigi tasandil vasakpoolset mõttelaadi: “Riik, tule appi! Aita, anna raha! Tõsta toetusi!” See suhtumine ei passi kuhugi ning tuleb välja juurida. Riik peaks aitama vajaduspõhiselt kõige abitumaid — “Tulge kõik!”- mõttelaad jäägu õdede Sõnajalgade laulu. Hoiakut tuleb muuta varajasest east.
Alloleva loo mõte ei ole ainult tänast haridussüsteemi laita. Teame, et Eestis on mitmeid tublisid koolijuhte ja kooliperesid, kes on välja töötanud toimiva ja kestva majanduskallakuga õppekava. Näiteks Põltsamaa Ühisgümnaasium, Tallinna 32. Keskkool, Viljandi Gümnaasium. Neid näiteid on kamaluga veel!
Kuid meil on rohkemgi koole, kus majandusõpe on integreeritud eelkõige matemaatika, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tundidesse. Ja eelnimetatud head näited leiab enamasti gümnaasiumiastmest. Majandus jääb põhikooliastmes lombaka kerjuse rolli, kes üritab end puukida rikka ainekava külge.
Kuigi on viis head põhjust, miks see ei tohiks nii olla. Majandus peab olema juba põhikoolis kohustuslik õppeaine, kasvõi esimese või teise võõrkeele arvelt. Inglise keel pressib igast nutitelefonist niikuinii sisse.
Noor teadku varakult, kust raha tuleb
Esimesena toome välja hädavajaliku finantskirjaoskuse. Majandusõpe 4.-5. klassis aitaks lastel varakult mõista ABC-tasemel rahaga ümber käimise oskuseid. Ehk jõuab siis enam-vähem kohale, kui palju peab isa või ema näiteks jaepoes töötama, et osta üht 60-eurost videomängu või 1200-eurost Türgi kuurordi reisipaketti. Eelarvete koostamise õpe ja eelarvedistsipliin on elementaarsed oskused, et hilisemas elus vältida halbade laenude ja kehvade majanduslike otsuste lõksu jäämist! Ka baastasemel säästmine võiks olla finantshügieeni üks osa – isegi kui säästujutt ei meeldi müügimeestele, laenusõltlastele ja Lõuna-Euroopa pidutsejatele.
Teine tugev argument on tarkade demokraatlike valijate kasvatamine. Ka keskpäraste majanduslike teadmistega kodanikud on paremad valijad kui ullikesed. Nad mõistaks klaarimalt maksusüsteem. Ja õpivad ära tundma populiste, kel pole sisutühja “tühistame maksu!” või “lammutame kogu süsteemi!” loosungi taga ainsamatki tõsiseltvõetavat ideed, mis Eestit aitaks. Mida rohkem inimesi saab aru riigimajanduse vundamendist, seda parem.
Majandusõpe aitab noortes arendada ka kriitilist mõtlemist. Majanduslik kompetents toetab nii põhjuste-tagajärgede analüüsimist kui irratsionaalse inimpsühholoogia mõistmist.
Majandusõpe kasvataks varakult ka noorte ettevõtluspisikut. Mitmetes koolides tehaskse seda näiteks õpilasfirmade projektide ja koolisiseste laatade abil, kuid seda jääb väheks! Mida varem puutub laps kokku ettevõtlusideedega mängude või lõbusate simulatsioonide kaudu, seda varem võib neis tärgata tahe olla iseenda peremees raha saamiseks. Kasvab huvi õppida, mis imeloom on üldse “turg” ja milliste riskidega ning sageli pesueht jobudega tuleb kapitalismi konkurentsis arvestada.
Kui see majandusõppe vundament koolides vastu peab, kasvab ka ühiskonna kohanemisvõime. Iga põlvkonna kaupa. Tuleme Eestis kiiremini toime olukordadega, kus vanad ärimudelid põruvad nagu Kreeka laskesuusatajad Alpides ja uued mudelid võtavad turul võimust. Me ei laseks enam end nii kergelt rivist välja lüüa kui korraga tabab majandust mitu kriisi korraga.
Plaan vajab inspireerivat haridusministrit
Selleks põhimõtteliseks, isegi kardinaalseks õppekorralduse muutuseks on vaja valitsuse terviktoetust. Ja ka inspireerivat haridusministrit, kes veenaks koolijuhte ning haridusspetsialiste.
Oleme kindlad, et Reformierakonna toetus sellele ideele saab olema tugev. Ka Eesti 200 peaks plaaniga kaasa tulema, isegi kui haridusministri Kristina Kallase ideed viimasel ajal koolijuhtidele ja KOVide juhtidele ei meeldi.
Paraku on sotside toetus plaanile kõige küsitavam, ütleb meie poliitiline vaist. Majandusele keskendumine ja sotsid käivad kokku nagu Äripäev ja Kroonika — ühisosa on šampanja ja glamuursed pildid.
Aga alati ei peagi suuri otsuseid võtma vastu tingimata kahekesi. Toetust vajalikule ideele saab küsida ka opositsioonist — kui just EKREIKE trio ei taha edasi minna mõttelaadiga “Ärgu keegi midagi tehku ja ehitagu mitte kuskil!” Vähemasti Isamaale oleks selle muutuse toetamine enesetõestamise koht.