Maailm muutub pöörase kiirusega ja Eestil tuleb teha kõik, et jääda seekord ajaloo õigele poolele. Nagu ütles Ukraina president Zelenskõi Müncheni julgeolekukonverentsil, peab rahvusvahelise õiguse piir kulgema edaspidi mööda Soome, Eesti, Läti, Valgevene ja Ukraina idapiiri. Selle saavutamiseks tuleb võidelda ja agressor võita, kuid meie kõige olulisem liitlane on otsustanud minna just praegu Venemaaga leppimise teele. Me teame ajaloost hästi, milleni võib viia karistamatu agressoriga rahu sobitamine, kirjutab riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.
Väga suure tõenäosusega algasid USA uue administratsiooni kontaktid Venemaaga kaugelt enne seda, kui need vahetult enne Müncheni julgeolekukonverentsi avalikkuse ette jõudsid. Tõenäoliselt kombati kaadri taga piire juba läinud aasta lõpul ning president Trumpi telefonikõneks Putiniga oli eeltöö tehtud. Meediasse on juba tilkunud vihjed Šveitsis toimunud salajastest kohtumistest Venemaa ja USA diplomaatide vahel.
Trumpi ja kaitseminister Hegsethi vihjavad kommentaarid, et Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamine on ebarealistlik ja et NATO liikmelisus Ukrainale pole läbirääkimiste teema, andsid märku Valge maja vastuvõtlikkusest Venemaa nõudmistele. Viimase paari nädala jooksul on Valge Maja seisukohad kaugenenud liitlaste hoiakutest ning hakanud peegeldama pigem Venemaa narratiive.
Trumpi rünnakud Ukraina presidendi suunal, USA soov taandada rahvusvaheliste avalduste tekstidest vihje Venemaale kui agressorriigile ning loobuda vajadusest tagada Ukraina territoriaalne terviklikkus viitavad sellele, et Trump soovib Venemaaga kokkulepet võimalikult kiiresti. Isegi, kui selle eesmärgiks on naiivne lootus mängida Venemaa lahti Hiinast, siis Trump riskib läbi kukkuda. Rahu Euroopas jääb saavutamata, külla aga nõrgeneb liitlassuhe USA ja Euroopa riikide vahel ning sellest võidavad USA juhtrolli maailmas neutraliseerida soovivad Venemaa ja Hiina.
Minna üldse Venemaaga kõnelusi pidama olukorras, kus agressorriigil on rindel ülekaal ning tal puudub vähimgi tahe rahu vastu sooritatud kuritegu tunnistada, on juba ette nõrkuse tunnus. USA presidendi soov teha iga hinna eest rahu olemuslikult fašistliku režiimiga võib lõppeda suure pettumusega. Venemaal on nüüdsest jõupositsioon lisaks rindele ka diplomaatias. Putinil ei ole kiire, tema saab praegu nõuda jõuga kehtestatud uue reaalsuse tunnustamist.
USA välisministri Marco Rubio esimene kohtumine Saudi Araabias Venemaa välisministri ja sõjakurjategija Sergei Lavroviga lõppes Lääne vaatenurgast masendava tulemusega. Ukraina tuleviku üle arutleti Ukraina enda osaluseta ning meediasse lekkinud kolmeastmeline tee rahuni on praeguseid reaalsusi arvestades määratud läbikukkumisele.
Esimene samm – vaherahu. Ma tuletan meelde, et vahemikus 2014-2022 on kehtestatud Ukrainas vaherahu 22 korral ning pikim periood, mil see ka tegelikult kehtis, vältas kaks nädalat. Seega pole mingit alust arvata, et vaherahu ka nüüd õnnestuks kehtima panna. Ukraina esindajad kinnitasid mulle Münchenis, et petliku vaherahuga nad ei nõustu ning jätkavad võitlust õiglase rahu nimel.
Teine samm – valimised Ukrainas. Seda nõuab diktatuurne Venemaa ja paraku on nüüd sellega kaasa läinud ka USA. Venemaa eesmärk on lüüa Ukraina sisepoliitika täielikku segadusse ning nõrgestada seeläbi riigi vastupanuvõimet. On selge, et sõjaseisukorra tingimustes enne õiglase ja kehtiva rahu sõlmimist pole valimised Ukrainas põhimõtteliselt võimalikud. Samas näib, et USA presidendil on tekkinud isiklik vaen president Zelenskõi vastu, kes julges tagasi lükata koloniaalsete sugemetega maavaraleppe ning on ka avalikult Trumpi kritiseerinud. Ukrainas on nii opositsiooni juhid kui kodanikuühendused selgelt koondunud president Zelenskõi selja taha.
Kolmas samm – püsiva rahu lepe. Siin on veel palju lahtist, kuid eelneva põhjal võib oletada, et ka selle parameetrite määramisel annavad tooni Venemaa nõudmised. Vallutatud alad jäävad Venemaale. Ukraina peab muutuma neutraalseks riigiks, ta peab vähendama relvajõudusid ning mitte lubama NATO liikmesriikide sõdureid oma territooriumile. Lisaks ei piirdu venelased ilmselt üksnes Ukrainaga. 2021. aasta detsembris NATOle ja USAle esitatud ultimaatumi vaimus soovib Venemaa endale täit sõnaõigust Euroopa julgeoleku üle otsustamisel. Kui USA läbirääkijad peaksid kõige sellega nõustuma, ähvardab see Lääne liitlassuhtesse lüüa sügavaima lõhe pärast Teise maailmasõja lõppu ja NATO rajamist.
USA välisministeeriumi pressisõnum ja välisminister Marco Rubio kommentaarid pärast Riyadhi esimest kohtumist viitavad suurele kannapöördele Washingtoni hoiakutes nii seoses sõjaga Ukrainas kui suhetele Venemaaga. USA uus administratsioon on võtnud eesmärgiks senistest Venemaa agressiooni vastustavatest positsioonidest loobuda ning luua eeldused koostööks “ühtsete geopoliitiliste huvide ning ajalooliste majandus- ja investeerimisvõimaluste nimel, mis tõusevad esile Ukraina konflikti eduka lõpetamise järel”.
Rubio pole ainus, kelle põlv nõtkub. Venemaale meelepärast kehahoiakut kohtab USAst peaaegu igapäevaselt. Planeedi rikkaim mees Elon Musk, kes on pidanud ise mitmeid varjatud kõnesid diktaator Putiniga, säutsus vahetult enne Riyadhi kohtumist, kui kogenud ja auväärse riigimehega on Sergei Lavrovi puhul tegemist. MAGA seltskonna üks valjuhäälsemaid senaatoreid Mike Lee (Utah-R) kutsus aga USAd väljuma nii NATOs kui ÜROst.
Eelnevast tulenevalt tekib paratamatult küsimus: mis on see ühisosa, mis seob Euroopa liitlasi praegu USAga? Kas me saame usaldada oma liitlast, kui ta teeb üle meie peade suurt diili Euroopa julgeolekuarhitektuuri muuta sooviva agressorriigiga? Kuidas peaksime suhtuma sellesse, kui USA administratsiooni liikmed promovad Venemaa eriteenistuste nisa otsas olevaid poliitilisi jõudusid Euroopas?
Müncheni julgeolekukonverentsi õhustikus oli tunda korraga nii paanikat kui lootust. Sellele järgnenud päevad on kinnitanud, et USA liitlaste hektilisus oma seisukohtade väljendamisel pole niivõrd suunda otsiv kuivõrd juba valitud tee kinnistamine.
Kestlik rahu Euroopas ja Eesti julgeolek on kindlamini tagatud vaid siis, kui Venemaa saab agressioonisõjas lüüa. Trumpi soov teha Venemaaga kokkulepe iga hinna eest võib viia meid Churchilli omaaegse hinnanguni: võimaluse korral valida häbi ja sõja vahel valisime häbi ja saime sõja otsa.
Meil tuleb sihikindlalt tegutseda selle nimel, et Churchilli teine kuulus tõdemus täituks – ameeriklased teevad lõpuks õiged otsused, olles enne seda proovinud läbi kõik alternatiivid. Euroopal peab olema selgroogu nüüd pärast valimisi Saksamaal viimaks ennast kokku võtta, USA Venemaad soosivale survele mitte järele anda ning enda tugevuste kehtestamise kaudu päästma lõpuks liitlassuhte ja taastama Lääne ühtsuse.
Kogu vastutus vaba maailma säilimise ees on nüüdsest Euroopa riigijuhtidel ja siin on Eestil mängida oluline roll. Esmajärjekorras tähendab see Ukraina igakülgset toetamist nende võitluses õiglase rahu nimel.