Kui Eesti Olümpiakomitee ja Eesti riik tahavad medaleid, siis sellest head nahka ei saa. Küll aga saame luua selleks vajalikud tingimused, toetada meie tublisid sportlasi ja neid innustada teekonnal tippu, kirjutab riigikogu liige ja kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi.
Kõik saab alguse inimese enda tahtest. Mina tahan, et minu elukvaliteet oleks hea. Mina tahtsin olümpiavõitjaks saada. Peamine küsimus on aga see, kuidas tuua lapsed ja noored spordi juurde nii, et nad hakkaksid sporti armastama.
Võti peitub hariduses
Lapsepõlves kogetu kandub edasi põlvest põlve. Ma ei unusta kunagi vanaisa ja vanaemaga matku nii suuskadel kui jala. Ja need võileivad teega maitsesid looduses kordades paremini kui kodus! Nüüd käin oma lastega ja kindlasti jätkan seda tulevikus ka lastelastega.
Kahjuks igal aastal meie laste ja noorte tervisenäitajad halvenevad. Vähene liikumine, nutisõltuvus ja valesti valitud toit teevad karuteene meie laste tervisele. Ja kui meil ei ole tugevat vundamenti püramiidi alumises osas, ega siis ei kanna see püramiid ka nii tugevalt, et kõrged tipud kerkiks ja püsiks.
Meie suurim trump on haridus. Üks väike rahvas Euroopa ääremaal peab olema tark ja elujõuline ning seda saab olla vaid tervena ja füüsiliselt tugevana. Ma usun, et targad inimesed teavad, et oma tervise eest tuleb hoolt kanda, sest vaimne ja füüsiline tervis käivad käsikäes. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas suurema osa ajast veetsime õues. Mängisime peitust, luurekat ja hüppasime kummikeksu, kuni pimeda saabudes koju kamandati. Tean seda, et sisimas armastavad kõik lapsed mängida ja mürada lõputult.
Siinkohal näen, et Haridus- ja Teadusministeerium saaks jõulisemalt võtta prioriteediks laste vaimse ja füüsilise tervise. Väikesed lapsed on nagu elavhõbe, neid on keeruline kinni hoida, sest nad on harjunud lasteaiast peale jooksma ja mängima. Ent nii kui koolitee algab, õpetame neid esimese asjana istuma. Algklasside laste koolipäev on lühike ja sinna annaks mugavalt mahutada ka aega mängimiseks ja liikumiseks. Saaksime seeläbi väga lihtsa vaevaga hoolitseda selle eest, et laste päevane liikumisvajadus oleks kaetud juba koolipäeva jooksul. See pealtnäha väike asi, mäng, on tegelikult suur ja põhimõtteline strateegiline otsus, mis viiks meid edasi.
Vahetunnid aktiivseks – on juba aastaid kõlanud lause, aga jätkuvalt on meil koole, kus vahetunnis ei lubata saalis palli patsutada ja koridoris joosta. Põhjusega, et järsku juhtub õnnetusi. Teate, tegijatel juhtubki, ega me ei saa lapsi vati sisse kinni pakkida. Seejuures olen alati soovitanud lapsevanematel lubada oma võsukestel proovida erinevaid spordialasid. Kes meist ei taha, et lapsed oleksid osavad, mitmekülgsed ja terved! Ja kool peab siin liikumist julgustama, mitte piirama või, veelgi hullem, karistama.
Iga maa, iga linn, iga vald ja iga haridusasutus on eeskujuks oma inimestele tervislike eluviiside propageerimisel. 21. sajandil teame väga hästi sellest, mis on oluline ja kasulik meie tervisele. Kahjuks tihti jäävad paljud tervislikud tegevused tegemata, sest ikka on mugavam soojas kodus istuda ja telekat vaadata.
Siin kohal on hea meel, et Tallinnas Reformierakonna ja koalitsioonipartnerite võimuletulekul sai teostatud üks minu suur unistus ja ka nii-öelda poliitiline lubadus – koolihoovid avatuks. Täna saavad linnaelanikud koolihoovides mängida ja sportida ning lapsed kasutavad seda võimalust meelsasti. Tuleb samas tõepoolest nentida, tihti on nendeks lasteks ikkagi juba trennides käivad lapsed.
Kuidas ikkagi meelitada ka ülejäänuid liikuma?
Mul on järgmine ettepanek – toimugu igal koolipäeval üks tund värskes õhus! Ei, mitte alati ei pea see olema kehaline kasvatus ega loodusõpetus, ka eesti keele tunni saab edukalt teha õues. Just selliste väikeste sammudega saab riik positiivselt nügida tervislikumate harjumuste suunas. Me ju kõik teame, et aju vajab hapnikku – anname siis seda väärt ressurssi juurde nii õpilastele kui õpetajatele.
On rõõm näha, et Kultuuriministeerium teeb ka terviseedendamise nimel pingutusi. “Spordipoliitika põhialustes aastani 2030” on just mõeldud laiemalt rahva tervisele ja üks peamisi sihte on, et kaks kolmandikku eestlastest liigub regulaarselt! Ma väga loodan, et see programm saab sisu, mis paneb liikuma plaanitust rohkemadki eestlased.
Kui rääkida tippspordist, on mul väga hea meel, et Eestis toimuvad maailma tippklassi võistlused, mis omavad kahtlemata tugevat mõju nii majandusele kui ka sportlastele endile ning uuele sportlaste põlvkonnale. Tippude poolt pakutav motivatsiooni ei saa millegi muuga muidugi asendada. Sport seob, vahet pole mis erakonnast sa oled, omadele hoiame alati pöialt!
Sportida ja tervislikult elada saab sentigi maksmata. Meil on Eestis tänaseks 129 hooldatud terviserada. Välijõusaalid, mänguväljakud, ilusti korda tehtud pargid ja promenaadid lausa kutsuvad liikuma.
Tagasi algusesse. Eesti riigi püsimajäämine on meie kõigi tahe ja kõik algab ikkagi inimesest enesest. Kas tahad või ei taha. Me ei tohi unustada, et Eesti riik olemegi meie ise. Meie ise peame hoolitsema oma tervise eest. Meie ise peame olema eeskujuks ja kaasama.
Minge liikuma, minge metsa!