Peaminister Kristen Michal pidas 22. veebruaril Tartus Eesti Rahva Muuseumis vabariigi aastapäeva eel valitsusjuhi traditsioonilise kõne. Avaldame kõne täismahus.
Hea Eesti rahvas!
Kallid tartlased!
Eesti peaministri Tartu kõne 22. veebruaril on kujunenud ilusaks tavaks ja mul on tõeliselt hea meel seda jätkata. Siia tulles saan alati aru, et Tartu vaim ja eriline elustiil on täiesti olemas. Linn on puhas, ilus, rahulik ja väga kodune. Ja hästi juhitud. Ma ei oska seda Tartus tekkivat head tunnet kirjeldada, aga siin ta tekib. Alati. Aitäh!
Tartu on ülikoolide ja kõrge intellektuaalse arenguvõime linn. Mõistan teie nõudlikkust ja annan oma parima, et tuua teieni meie praegused rõõmud, mured ja põletavad ülesanded. Kõiki neid jätkub.
Mõtleme nüüd koos, kuidas meie elu malenupud laual on. On olnud lihtsamaid aegu ja aegu, kus sõnal „kiire“ oli hoopis teine tähendus.
Alustada tuleb muidugi julgeolekuolukorrast. Kolm aastat sõda Ukrainas on mõjutanud vältimatult kõigi elu praegu ja mõjutavad ka tulevikus.
Viimased kümmekond päeva on tekitanud meis palju ebameeldivaid emotsioone. Oleme oma liitlaselt kuulnud väiteid, mida pidasime seni võimalikuks kuulda vaid meie vaenulikult naabrilt. Vale on muutunud näiliselt tõeks ja tõde valeks. Infot, vastukäivat ja tihti šokeerivat, on palju. See teeb ärevaks ja on meile ohtlik. Mida selles olukorras teha?
Tuleb järgida õigeid väärtusi ja jääda endale kindlaks. Meie jääme endale kindlaks.
USA soovib kiiret rahu, samal ajal on ebaselge, kuidas seda saavutada. Ukrainlased jätkavad võitlemist oma vabaduse ja iseseisvuse eest. Nad on oma partneritele ja sõpradele kinnitanud, et peavad vastu veel kaua.
Me saame teha vaid üht, Ukraina jõupositsiooni tugevdada ja suurendada survet Venemaale. Tegime valitsusega neljapäeval otsuse soetada ja saata Ukrainasse esimesel võimalusel 10 000 suurtükimürsku, millele Kaitsevägi lisab oma varudest 750 000 toidupakki. Ukraina saab Eesti peale loota nii praegu kui ka tulevikus!
Lisaks anname esimesel võimalusel ukrainlastele üle 100 miljoni euro eest Eesti kaitsetööstuse toodangut. Me juba suudame toota asju, millest sõjas on reaalne kasu: õhutõrjevahendeid, droone, sõjamasinaid ja palju muud.
Me ei tunnusta mitte kunagi riigipiiride jõuga muutmist. Eesti toetus Ukraina suveräänsusele, territoriaalsele terviklikkusele ja Ukraina demokraatlikult valitud liidrile on vankumatu.
Teistmoodi võimalik ei ole. Vanasti tehti nalja, et Venemaa on ainuke riik maailmas, kes oma kodanikke kaitseb eranditult ainult võõral territooriumil. Ukrainlased ja meie siin teame liigagi hästi, et see pole mingi nali.
Suhtlen praegu iga päev Euroopa liidritega ja usun, et ka teised Euroopa riigid suudavad Ukrainat toetada nii, et isegi kui ameeriklaste abi peaks katkema, ei jää sellest tühimikku, mis lõpetaks sõja Ukrainale väga kehvadel tingimustel.
Mis rõõmustab? Meie piirkonna riigid – Läti, Leedu, Poola ja Põhjamaad – saavad olukorrast samamoodi aru. Meil on nende riikide juhtidega kujunenud välja ühine mõtteruum ja head isiklikud suhted. Soome peaminister Petteri Orpo kutsub kolleegid sauna. Poola peaministri Donald Tuski huumorimeel on eesti omaga väga sarnane ja keerulisel ajal on see väga suur pluss. Ka Euroopa Komisjoniga on meil head suhted. Kaja Kallas välisesindajana teeb head tööd. Ta on õige inimene õiges kohas.
Euroopas oli just esimene kaitseteemaline riigijuhtide ülemkogu. Nii headel aegadel oleme elanud, et pole pidanud maailma kõige jõukamas piirkonnas kaitsega varem selliselt tegelema. Leppisime kokku, kuidas saab kaitseinvesteeringuid kiiremini kasvatada, need puudutavad otse ka meid.
Siin on rida võimalusi. Näiteks Euroopa Liidu eelarvereeglite paindlikum kasutamine, see tähendab vabamaid käsi riikidele kaitseinvesteeringute tegemiseks. See hõlmab ka keskset rahastust ehk ühiseid projekte ja hankeid. Eraraha kaasamine, ühine laen ja võlakirjad on samuti hea variant.
Kõikide nende eesmärk on üks – suurendada kaitsevõimet. Jõud on kõige veenvam argument Venemaa ohu vastu. See on Euroopa senisel kujul säilimise, meie väärtuste ja põhimõtete hoidmise küsimus.
Palun mitte ajada segamini – riigikaitsele eraldatavate vahendite kasvu ega julgeolekumaksu ei kehtestanud valitsus. Seda tegi Putin. Seda tegi praegune rahvusvaheline olukord. Ei kujuta ette, et ükski vastutustundlik valitsus oleks selle tegemata jätnud.
Usun, et me kõik mõistame ühtmoodi – meie peamine ülesanne on tagada Eesti vabaduse, iseseisvuse ja turvalisuse säilimine. Kõik, mis selle nimel tuleb teha, tuleb teha. Annan teile lubaduse, et riigi julgeoleku ja turvalisuse tagamisel me kompromisse ei tee. Iseseisvus ei ole tingitav kaup, see on absoluut. Punkt.
Ma kutsun siin kõiki üles mõistma turvalisuseks hädavajalikke samme võimalikult ühtemoodi. Siiamaani kriibib hinge Nursipalu juhtum, kus puhtpopulistlikult osa erakondi tahtis selle arenduse üldse ära jätta või ehitada Hiiumaale, sest seal on vaba ruumi.
Vaenlase heidutuseks ehitatakse kaitserajatised ikka sinna, kus on suurim oht, mitte sinna, kuhu on mugav. Napoleoni mõtet, et riigi sõjalised võimalused tulenevad tema geograafiast, ei ole aeg muutnud. Kellel sellest on raske aru saada, võin ma kinkida kaardi.
Halvad ajad tuleb muuta võimalusteks. Nii nagu Eesti nägi ülemaailmses majanduskriisis tartlasest peaministri Andrus Ansipi eestvedamisel võimalust liituda euroga, nii on ka tänane julgeolekukriis võimalus Eestis innovatsiooniks ja uue kaitsetööstuse kasvuks.
Sellel valitsusel on käsil Eesti ajaloo suurim kaitsetööstuse arendamise programm. Eesti ettevõtjad toodavad rohkem kui 400 miljoni euro eest kaitsetoodangut, toetame Ukrainat. Heade arengute korral tuleb sellest tagasi rohkemgi. Milrem Robotics, Go Craft, Vegvisir, DefSecIntel, Rantelon, Krattworks, NordArm, Frankenburg – need firmade nimed on praegu ehk enamikule üsna võõrad, kuid kõik nad on seotud kaitsetööstusega ja kauaks tundmatuks ei jää. Paljud firmad otsivad praegu uusi ja innovatiivseid lahendusi. See rong liigub.
Eesti riigil on tugev ja professionaalne kaitsevägi. Hästi varustatud ja tugevate liitlastega. Aga kaitsevägi üksi ei kaitse Eestit. Eestit pole võimalik kaitsta ilma Kaitseliiduta. See on vabade kodanike vabatahtlik ühendus. Eestit pole võimalik kaitsta ilma igaühe panuseta, sest kaitstud oleme vaid siis, kui igaüks teeb oma osa.
Kõige suurem tagatis Eesti turvalisusele ongi meie inimesed, kes on uhked oma maa üle ja valmis seda kaitsma iga hinna eest. Siiralt, rahva meeleolu ja võitlusvaimu tunnetamine on tänaste sammude tegemiseks suurim tugi. Aitäh!
Me ei jää lootma ainult suurriikide hea tahte ja jumala peale. Me oleme pragmaatiline, mõistlik ühiskond, kes mõtleb ja käitub targalt – üksnes teiste peale lootmine pole eestlaste loomuses. NATO, Euroopa ja meie piirkonna riikide ühine pingutus on parim tagatis, et Venemaa mõtleks enne palju kordi, kui midagi ette võtab. Teeme kõik, et Eestil ei oleks mitte ainult hambad, vaid ka kihvad.
Head kuulajad
COVIDi ja sõja algusest peale on suur osa Eesti elanikkonnast pidevalt jälginud majandusbaromeetrit ja leidnud seal suuresti halba ilma. Majanduse langus on olnud pikk ja pahandav. See on viimaste aegade valitsustelt nõudnud tõelist närvisõda, sest kellele teeksid rõõmu kärped ja maksud.
Pärast talve tuleb alati kevad. Seda kevadet oleme me pidanud kaua ootama, kuid kõik meie suuremad pangad ennustavad selle aasta majanduskasvuks vähemalt 1,5 protsenti ja rohkemgi. Loodetavasti on see tõusu algus.
Heas seltskonnas küll headest asjadest ei räägita, aga ma veidi murran seda tava. Ärge sellesse numbrimaagiasse muidugi kinni jääge, aga kas teadsite, et Eurostati andmetel oli Eestil novembris Euroopa Liidu kõige kiirem teenuste mahu kasv – 13,8% võrreldes eelmise novembriga. Euroopa Liidu keskmine kasv oli vaid 1,6%. Laiemas info, side ja IKT valdkonnas oli kasv 13,2%. Majutuses ja toitlustuses 8,1%. Konjunktuuriinstituudi jaanuari baromeetrite järgi oli teenindusettevõtete kindlustunne viimase 34 kuu kõrgeim. Üldine majandususaldusindeks viimase 29 kuu kõrgeim. Tööstusettevõtete kindlustunne viimase 27 kuu kõrgeim. Need näitavad meeleolu muutust.
Ettevõtetest rääkides. Olen käinud paljudes, kes ei ole aja üle kurvastamas, vaid otsivad uusi lahendusi. Eesti suurim arenguvaru on meie inimeste ajud, haridus ja innovatsioon. Rõõm on näha, et raskes olukorras on kõik need eeldused mängu pandud.
Palun mitte uskuda igasuguseid imelisi majanduslahendusi, mis meid kohe kriisist välja tooks. Kiiresti ei juhtu midagi. Alles hiljuti lubati Kiiev vallutada kolme päevaga ja 24 tunniga lõpetada sõda. Seda loomulikult ei juhtunud. Majandusreeglid ja erakondlik valimiskampaania on siiamaani veel erinevad asjad. Õnneks.
Elu on seatud nii, et eilsed otsused mõjutavad meid täna ja tänased homme. Üks eilne vale otsus mõjutab meid aga ka ülehomme. Isamaa suur plaan – pensionisüsteemi lõhkumine – on olnud nagu kiirlaenu andmine ja loonud väga keerulise probleemi tulevikuks. Paljud võtsid poliitilise õhutuse mõjul raha välja ja tarbisid selle ära. Nad on juba kaotanud, sest kui aeg kätte tuleb, saavad nemad lihtsalt vähem pensioni. See strateegia oli poliitiline viitsütikuga pomm, mis plahvatab tulevikus.
Eesti majanduse lugu pole säästmiseks mõeldud raha kulutamine, vaid kiire, tulevikuline ja teaduslik mõtlemine. Eestil on suurepärane kogemus, et ei piisa sellest, kui teed midagi natukene rohkem ja natukene paremini kui teised. Tuleb teha midagi uut. IT edulugu andis meile hea maine ja palju uut ja edukat majandust. Aga igavesti see ei kesta, me peame jälle uusi teid otsima. Eesti IT-maailmas tuleb ilmselt lähiajal teha analüüs, kus oleme ja kuidas edasi. Tiigrit on vara pensionile lasta.
Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser kirjutas paar nädalat tagasi strateegilise nägemuse, et Eestist saaks maailma tehisaru tipptegija. See on just niisugune mõtlemine ja suund, mida Eesti vajab. Siin on mõttelendu ja julgust mõelda suurelt. Kui seda mõtlemist pole ülikoolides, siis kus veel! Õnneks meil on.
Head sõbrad!
Energeetika teemasse sukeldudes võib selle sügavustes ujuma jäädagi. Mitmeid kuid elasime paraja pinge sees. Balti riikide lahkumine 8. ja 9. veebruaril Venemaaga ühisest elektrivõrgust oli suur jõupingutus paljude valdkondade inimestele, eelkõige energeetikutele. See on suur õnnestumine, suur tänu kõigile, kes asjaga seotud olid! Elering, politsei, päästeamet, kaitseliit, ajakirjandus, inimesed asutustes ja ministeeriumides tegid väga head tööd. Tänan ka NATOt, kes käivitas meie ja Soome palve peale operatsiooni merel. Inimesed kodudes olid kriisivalmiduses. Aitäh!
Tõestasime jälle, et oleme valmis ka suurteks ja tehniliselt keerulisteks ülesanneteks. Loodan, et absoluutne enamik inimesi saab ikka aru, milleks see kõik vajalik oli. Kriitilise infrastruktuuri elementide üle ükskõik missuguse otsustusõiguse olemine Venemaa käes oleks praegu vastutustundetu risk.
See keerukas kaablite ja juhtmete süsteem, mis meid teiste Balti riikide ja Euroopaga seob, ei ole mitte ainult tehnilised sidemed. Need on rohkem. Need on ka sõprussidemed, ühise saatuse ja vastutuse tunnetamine. Mandri-Euroopa elektrivõrguga liitumine on võrreldav Schengeni viisaruumiga liitumisega.
Eesti on väike riik, millel on piiratud sisetarbimine, seega on rikkuse kasvatamisel eksporditurg väga oluline. Uute investeeringute jaoks on vaja rohkem puhast ja elektrihinda alandavat energiatootmist – vastasel korral on majanduse kasvul piir ees. Vanaviisi jätkates meie ekspordivõime kahaneks ning konkurentsivõime Euroopas väheneks.
Energeetikaarutelud toimuvad nii valitsuses kui ühiskonnas sisuliselt kogu aeg. Vanad põlevkivijaamad lagunevad ja toodavad kallist elektrit, 60 aastat on teinud oma töö. Uusi võimsusi on vaja. Tark on arendada neid tasakaalus – taastuvenergiat, mis soodsam, juhitavat energiat, energiasalvestust ja tulevikus ka tuumaenergiat. Elektri tootmise ja varustuskindluse teema jääb selle ja veel paljude valitsuste lauale kauaks.
Thomas Alva Edisoni kuulsa mõtteni, et me teeme elektri nii odavaks, et ainult rikastel on vara põletada küünlaid, on Eestil veel pikk tee minna.
Head kuulajad
Järgnevast ma meelsamini ei räägiks, aga peab. 5. veebruaril kirjutas Erik Gamzejev oma Vikerraadio päevakommentaaris vastuseismise epideemia bumerangiefektist. Ta sõnastas emotsionaalselt, mille vastu ollakse. Ei tuulikutele! Ei õlitehastele! Ei tuumajaamale! Ei maavarade kaevandamisele! Ei metsa raiumisele ning igasugustele tehastele! Ei kaitseväe polügonidele! Ei ka kanalatele!
See vastuseismine kõigele kajab avalikkuses juba ammu. Valimiste eel võtab see tihti organiseeritud kuju, on võtnud ka praegu.
See on muutusvastasus. Kas on võimalik muutust ära hoida või edasi lükata, tundub olema väga levinud mõte. No ei saa põlevkivi enam Eesti energeetika aluseks tulevikus, ei tule kolhoosid tagasi ja infot ei hakata levitama enam faksiga. Need rongid on läinud.
Eksportiv väikeriik peab olema muutustele avatud. Iga jooksja teab, et kes taga sörgib, kunagi ette ei jõua. Mina keeldun niimoodi sörkimast, meie eesmärk on vabade kodanike 21. sajandi riik, tulevikku vaatav ja inimesi usaldav, haritud ja edukas. Just võime muutuda ja uute oludega kohaneda on olnud Eesti edu alus.
Muutja peab aga arvestama ka vigadega. Ma olen viimane, kes ütleb, et me ei eksi. Mu lemmikkorvpallur Michael Jordan on öelnud mõtte, mis mulle väga meeldib: „Ma olen visanud mööda 9000 viset ja kaotanud 300 mängu. Ma olen 26 korda visanud mööda võiduviske, ma olen ebaõnnestunud kogu aeg. Just seepärast ma olingi edukas.“
Ma lihtsalt palun kuulajatelt tähelepanelikkust ja kriitilist meelt. Kui jälle panete tähele kõigi ja kõige vastu protestijaid sõitmas bussidega ühest kohast teise ja pahandamas kõigi ja kõige vastu, siis võiks mõelda, kas selles on ratsionaalne iva või on põhjus valimiskampaania.
Head Eesti inimesed!
Lõppu jätsin olulise teema. Ehk kõige olulisema.
Ma ei väsi imetlemast meie rahva loominguvõimet. Väikese rahvana on Eesti loonud haridus- ja kultuurielu, mis mõnikord tundub lausa uskumatu. Valik on suur. Näiteks teatripiletite saamine nõuab teinekord suurt tööd ja õnne, mis sest, et piletite hinnad on tõusnud. Igaüks saab leida endale huvitava kultuurivaldkonna. Meie pere on näiteks aastaid olnud Saaremaa ooperipäevade külastaja ja see kuulub kindlalt iga suve ajakavasse.
Mõelge, Eestis laulab, tantsib ja valmistub laulupeoks 100 000 inimest, harjutades aastaid. Meie pere, nagu paljud teised, hoiab pöialt, et saaks oma esineja peole. Konkursisõel siiski on tihe sest Eestis on palju andekaid inimesi. Pealegi, naljaga poleks, kui saad kellegi esinema, piletiraha kohe kokkuhoitud ja keegi teine saab ka veel vaatama tulla.
On raamatuaasta. Meie rahva lugemistraditsioon ja austus raamatu vastu on ehk meie suurim konkurentsieelis. Hando Runnel on kirjutanud väga tähendusrikkad read: „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.“ Kuulume paljulugevate ja paljukirjutavate rahvaste hulka. Kas teate, et igal aastal ilmub praegu ligi 4000 eestikeelselt raamatut! Kirjastajad räägivad, et detsembris on päevi, mil meil ilmub 30–35 raamatut!
Rõõm on näha, kuidas meie raamatukogud muutuvad ja on väga paljudes kohtades juba kogukonna keskused, mitte ainult laenutamiskohad. Kodu, raamat, kool, ülikool – need trepiastmed viivad meid üles, 21. sajandi haritud ja edukaks rahvaks.
Seda kõnet kirjutades tahtsin, et see oleks selges ja ilusas eesti keeles. Meie keelt ei võta meilt keegi ära, kui me seda ise ei tee. Mis on keel? Märgisüsteem, kommunikatsiooni ja mõtlemise vahend. Praegu rõhutaksin viimast. Kas me mõtleme ja suhtleme vaid lihtlausetes, võõrkeelsetes lühendites, teematrellides, emotikonides või kuidas? Mis tähendusi me sõnadele anname? Tajusin äkki, et ehk olen mina ka sisulooja, äkki isegi suunamudija. Me kõik vastutame meie keele, meie suurima varanduse eest.
Seepärast kutsun tänavusel raamatuaastal kõiki üles kasvõi natuke meie oma kirjandust lugema. Iga päev natuke. Olgu meil voodi kõrval laua peal oma uneraamat, kust leiame Eesti kirjaniku mõtted, mis on alguses ehk keerulisematesse, aga kaunitesse lausetesse vormitud. Uskuge mind, sellega harjub ära ja see hakkab meeldima.
Hea Eesti rahvas!
Eelnevast sai selgeks, et on olnud lihtsamaid aegu. Kaks aastat COVIDit ja kolm aastat Ukraina sõda on meid tõsisele eksamile kutsunud kui Tartus tuttavat keelt tarvitada. Iga uus päev toob uudiseid, mida me eelmisel päeval võimatuks pidasime. See loob ebakindluse fooni inimestes, riikides, rahvastes. Niisugusel taustal on eriti oluline seada riigi asjad tähtsuse järjekorda ja mitte tegeleda uitmõtetega. Seda ma luban, seda kajastas ka mu tänane kõne.
Alguses ütlesin, et sõna „kiire“ on praegu omandanud täiesti uue tähenduse. See tähendab tungivat vajadust ka kiiremate otsuste järele. Kiiremaid, aga mitte arutamata ja arutuid. Ka seda luban ja teeme.
Lähtume sellest, et valitsus ei ole mõeldud ainult juhtimiseks, vaid eelkõige loodud meie ühiste kokkuleppeliste väärtuste kaitsmiseks. Ma kinnitan teile, see põhimõte on kõige olulisem, mida ma inimesena, kodanikuna ja peaministrina järgida kavatsen.
Head kuulajad ja kaasamõtlejad
Vabariigi sünnipäev on kahe päeva pärast. Inimesel pidi olema kolm vanust: noorus, keskiga ja „te näete täna suurepärane välja!“. Ma ei tea, kuidas on riigiga. Eesti näeb täna hea välja, aga kindlasti mitte veel suurepärane. Jumal tänatud, see tähendab, et palju ja huvitavat aega on meil koos veel ees.
Täna tunneme aga ennast hästi. Naudime suurt pidu ja oleme tänulikud esivanematele, kes on pärandanud meile kõige väärtuslikuma – oma maa, oma keele, oma riigi ja oma mõtte.
Aitäh!