Me ei näe Donald Trumpi pähe ja me ei näe Vladimir Putini pähe. Me võime oletada, kuid ilmselgelt ei mõtle kumbki sama loogikaga kui enamus eurooplasi või eestlasi, kirjutab riigikogu liige Maris Lauri.
USA president Donald Trump ja tema meeskond on tekitanud uskumatut segadust kodumaal ja kaugemal, käitunud väljaspool viisakaid norme, teinud asju, mis on arusaamatud, ohtlikud, vaenulikud, lõhkuvad jne. Seda siis viisakalt väljendudes.
Aga seal ta on ja eelkõige peavad temaga tegelema USA valijad ja kodanikud. Ülejäänud maailm ei ole valinud USA presidenti, meil tuleb sellega elada.
Tekkinud jamast (just jamast, sest plaan, mis võib-olla eksisteerib, tundub toetuvat veidratele ja ka ohtlikele eeldustele) kooruvad juba päris mitmed järeldused. Ei tasu unustada, et lõpuks on kõigel ka tagajärjed. Nii neile, kes esimese hooga on ette jäänud, kui lõpuks ka USA-le endale. Kasvõi sellest, et USA usaldusväärsustest on Trumpi rappimine kõvasti vähendanud.
Küsimus on, kas ülejäänud maailm istub kuskil nurgas maas ja hädaldab või võtab midagi ette. Ehk pole lontis kõrvu istumine ja igasuguste hirmustsenaariumite välja mõtlemine ja nende levitamine kõige mõistlikum viis? USA võib olla maailma suurim majandus- ja ka julgeolekujõud, kuid kas ei ole nii, et näiteks Euroopa on jätnud oma jõu kasutamata, ongi paiguti olnud mugav ja laisk.
Me ei näe Trumpi pähe ja me ei näe Vladimir Putini pähe. Me võime oletada, kuid ilmselgelt ei mõtle kumbki sama loogikaga kui enamus eurooplasi või eestlasi. Seega pole ka mõistlik oma tegevusi üles ehitada enda loogikast lähtudes, vaid ikka sellest, mis nende peas võib olla ja tegudest näha.
Tundub ka, et nende mõttemaailmas on mingi ühisosa, kahjuks. Sirgeselgsus on seetõttu parem leplikkusest, ise tegutsemine parem hädaldamisest, aktiivsuse näitamine passiivsest ooteseisundist jne. Viisakas ja elegantne paika panemine, kasvõi meenutusega, et Euroopa teab kahjuks sõjast, sõnavabaduse piiramisest ja diktaatoritest enam kui USA; et USA oli see, kes küsis NATO-lt artikkel 5 põhjal tuge; et teised riigid on USA eest verd valanud, Kesk- ja Ida-Euroopa tunnevad Vene diktaatoreid kõige paremini jne.
Hea, et juba on tulnud ka mõtteid ja ettepanekuid, mida teha.
Kaitsekulutused peavad tõusma kogu Euroopas. Mõistlik on teha koostööd alates ühishangetest, ühtsete relvastandardite loomisest ja muust.
Euroopa peabki Ukrainat enam toetama, olema resoluutsem Venemaaga. Kui USA taandub Ukraina toetamisest, siis peab Euroopa veelgi enam andma, sest Euroopa kaotaks kõige enam, kui Putin võidaks. Kui mõned riigid Euroopas ei saa sellest aru, siis tuleb püüda neile aru pähe panna või nad kõrvale jätta.
Euroopa peab oma majanduslikku võimekust oluliselt parandama, potentsiaali on siin rohkem kui arvatakse. Siseturg on suur ja mitmekesine, aga täis iga sorti sisemisi tõkkeid, turumoonutusi ja ausalt öeldes ka rumalusi. Konkurentsivõime suurendamine ja ausa konkurentsi tagamine on ülimalt tähtis, ka Eestis.
Loomulik, et Ukraina ei pea leppima diiliga, mis talle ei sobib. Ka Euroopa ei pea seda tegema, kuid sellisel juhul tuleb arvestada, et Euroopa peabki senisest palju rohkem andma ja pingutama. Ei, see ei ole kerge.
Kahjuks ei ole tulevad ajad lihtsad. Oleks hea, kui ühiskond oleks ühtne, aga kahjuks ta seda pole ning pole ka näha, et selliseks muutuks. On meilgi siin Eestis Venemaa teadlikke ja mitteteadlikke kasulikke lolle, ka riigikogus. Eks näeme taas ja selgemalt, kes need on. Ülejäänud võiksid siiski vaatamata oma muudele ilmavaatelistele erinevustele ühise Eesti asja nimel ühiselt tegutseda. Eks paistab, kui palju on meis kõigis, ka kõige tavalisemas Eesti inimeses, riigimehelikkust.