Euroopa meedia on täis ahhetamist USA asepresidendi Vance’i Müncheni konverentsil peetud kõne üle ning USA juhtide segaste signaalide üle Ukraina teemal, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet.
Kui teemad poleks väga tõsised, siis võikski neisse tihti muutuvatesse signaalidesse õlakehitusega suhtuda. Aga teemad on väga olulised ja samas pole ei Trumpi, Vance´i ega kaitseministri ütlustes kahjuks midagi üllatavat. Välispoliitika on tihti teadagi sisepoliitika jätk ja seda eriti suurematel ja võimukatel riikidel. Seda näeme praegu väga selgelt USA puhul.
Vance eksportis oma sõnavõtuga Münchenis USA sisepoliitikat ning sealsed valimised võitnute poliitilisi arusaamu. Trumpi meeskond ei soovi näha Euroopat või Euroopa Liitu tervikuna, vaid jaotab Euroopa nendeks, kes on poliitiliste arusaamade osas Trumpile ja ta tiimile lähedased ja kes mitte.
Nii on Trumpi tiimile Euroopas hinnatud partnerid Ungari Orban, Itaalia Meloni ja Saksa Alternatiiv Saksamaale, kelle valimisedu nimel nad kõvasti ponnistavad. Seega määratleb Trumpi tiim end ja USAd suhetes Euroopa poliitika segmentidega pigem ideoloogiliselt ja mitte geopoliitiliselt või riikidest lähtuvalt. Nii on Trumpi tiimi lemmikud need Euroopa riikide parteid, kes liigituvad nn paremäärmuslaste või parempopulistide sekka, koos sellest tulevate konkreetsete poliitiliste hoiakutega. Nii näiteks soovivad Saksa AfD partei, Ungari Orban, Slovakkia Fico ja veel mitmed samalaadsed poliitilised üksused nõrka Ukrainat ning suhete taastamist Venemaaga, ükskõik, mida Putin ka Ukrainaga teeb.
Asepresident Vance´i kõne sellest ideoloogilisest alusest oma kõnes lähtuski, kui süüdistas Euroopat sõnavabaduse piiramises ja muudes pattudes. See on ju nii tuttav – täpselt samade süüdistustega esinevad Euroopa paremäärmuslased ise samal ajal nii valimiskampaaniates kui muidu neile ebameeldivat ühiskonnakorraldust ära kasutades ja kõiki demokraatlikke vabadusi nautides.
Ukrainast. Trump soovib iga hinna eest sõja lõpetada ja olla rahutooja. Kui meenutada ta eelmist ametiaega, siis ka tollal kõlasid suured lubadused lõpetada Põhja-Korea oht maailmale ning sellest piisanuks, kui Trump ise Põhja-Korea diktaatoriga kohtub. Paaril korral kohtuski, kuid Põhja-Korea läks ainult hullemaks. Samuti lubas asjad klaarida Venemaaga ning kohtus Putiniga Helsingis. Tulemusteta.
Nüüd on siis laual Panama kanal, Kanada liitmine USAga, Gröönimaa Taanilt ära võtmine, Riviera rajamine Gazasse ning Ukraina sõja kiire lõpetamine. Paarinädalase presidendiksoleku aja kohta päris tõsine agenda. Ja kindlasti tuleb neid mõtteid veel, sest maailmas on veel palju olukordi, mis korrastamist vajavad. Seega ärevust ja segadust on lühikese ajaga tekkinud palju. Kuid tuleb uus idee ja siis eelmine kaotab uudsuse.
Ukraina tuleviku osas ei saa Venemaa ja USA suurt midagi kahekesi kokku leppida. Selleks, et üldse mingist adekvaatsest kokkuleppest rääkida, on vaja juurde ka Ukrainat
ja Euroopat. Isegi kui Trumpi USA lõpetab Ukraina abistamise, siis Ukraina saab Euroopa toel vastupanu Venemaale jätkata. Jah, see on kehv olukord ja keerulisem, kuid võimalik.
Pealegi pole sugugi kindel, et Putin on üleüldse sõja täielikust lõpetamisest huvitatud. Praegune olukord on talle päris mugav, muuhulgas Vene ühiskonna kontrolli all hoidmise võtmes.
Euroopa Liidu nõrk külg on muidugi konsensusnõue kõikide välispoliitiliste asjade otsustamisel. Ehk Ungari ja Slovakkia saavad kõik edasised Venemaa survestamise püüded peatada. Sellele on aga alternatiiv ehk EL-25. See tähendab, et ülejäänud ELi liikmesriigid vormistavad Ukraina abistamise ja Vene survestamise otsused lihtsalt omavahel koordineeritud rahvuslike otsustena.
Aga tagasi Müncheni konverentsi juurde. Kahjuks demonstreeris USA Münchenis oma vastuoluliste ja kitsalt parteipoliitiliste seisukohtadega seda, mis kahjuks ei saanud olla suur üllatus. Nimelt, et Euroopa pole USA jaoks eriline ning sõbrad on vaid need, kes jagavad täielikult Trumpi meeste sisepoliitilisi ideoloogilisi vaateid.
USA on Euroopa vaatevinklist jätkuvalt oluline liitlane, kuid usaldus on saanud paraja paugu. See tähendab seda, et aastaid kestnud hoiatuste põhjused, et Euroopa peab endaga hakkama saamiseks tegema palju rohkem, on nüüd teoks saamas. Ilulemise aeg on vähemalt korraks läbi. Euroopa Liit peab enda ja Ukraina eest väljas olema ning kui Ungari ja Slovakkia seda takistavad, siis tuleb võtta kasutusele sammud, mis need tegelased kõrvale jätavad. Samas tuleb maksimaalselt tugevdada sidemeid Suurbritannia, Norra ja teiste ELi mittekuuluvate Euroopa riikidega.
Oluline on, et Euroopa riikide juhid ja ka ühiskonnad ei laseks end asjatult närvi ajada. Uus reaalsus on, et NATO liitlasriigi USAga tuleb nüüd mõnevõrra teistel viisil suhelda.