Möödunud nädal viis mind hea riigikogu kolleegi Kristo Enn Vaga ning Tartu linna kriisikoordinaatori Kristjaniga Ukrainasse. Kohtusime rindesõduritega, Tartu sõpruslinna Lvivi linnapea ja kriisijuhiga, arstidega, Ukraina parlamendiliikmete ja ministritega. Veel paljudega. Nad kõik usuvad, et Ukraina võidab. Ja meil on nende senisest kogemusest kuradima palju õppida.
Mis meid Ukrainasse tõi?
Viiepäevase retke eesmärgiks võtsime transportida #NAFO konvoi koosseisus Eestist rindesõitudeks Toyota Hiluxi. Ühes sellega viisime Tartu linna poolt rindesõduritele akupankasid ja käe/jalasoojendeid ning muuhulgas ka Lvivi muusikakoolile klaveri. Samaaegselt tahtsime koguda maksimaalselt palju teadmisi, kuidas saaksime Eestis elanikkonnakaitset arendada ning jagada saadud kogemusi Tartu linna kriisimeeskonnaga, et nuputada, mida meilgi paremini teha.
Ärkasin pühapäeva hommikul kell 05.00, et kell 05.45 kriisijuht Kristjan peale võtta. Sõitsime Eestist Ukraina poole #NAFO põhikolonnist päev varem, sest tahtsime enne Kiievit ka Tartu sõpruslinna Lvivi jõuda.
Kristjan nägi laupäeva õhtul kõva vaeva, et pakkida originaalkastist väiksemasse pakendise Tartu linna poolt Lvivi III muusikakoolile kingitav klaver. Klaveri tahtsime Lvivi viia seetõttu, et Lvivis käivad rindesõdurid puhkamas, ta on mingis mõttes Ukraina rehabilitatsioonilinn. Lapsed annavad sõduritele kontserte. Ja kuivõrd sõjategevus võtab meeletult ka omavalitsuste raha, pole neil endal vahendeid muusikariistadesse suunata. Aga inimene – ole sa laps või sõdur – vajab elujõu säilitamiseks ka midagi ilusat hingele. Muusika seda kahtlemata on.
Kuigi Hiluxil on pirakas kuut, oli klaver ka pirakas. Lõpuks mahtus, reaalselt poole sentimeetri mäng. Hingasime kergendatult. Akupankade ja sõdurite varbasoojendajatega polnud muret, need ei võtnud eriti ruumi.
Meie auto peale ei mahtunud ka Tartu Kiirabis töötava tubli Triin Soometsa ja tema tiimi valmistatud kaevikuküünlad. Aga õnneks mahtusid need Lemmo ja Alo juhitud rindekiirabi peale. Lõpp hea, kõik hea. Kokku liikus meie kolonnis Ukraina poole 27 erinevat masinat. Igaühes lisaks autole endale ka muud vajalikku.
Saime kenasti kell 06.00 Tartust minema, ees ootamas 15+ tundi puhast sõiduaega. Pausidega muidugi rohkem. Põnevamaks tegi sõidu kahtlemata see, et Hiluxil oli parempoolne rool, millega sõitmine oli minu jaoks esmakordne kogemus. Kogemus oli põnev ka Kristjani jaoks, kes istus ilma rooli ja pedaalideta „juhiistmel“ ja tegi esimesel paarisajal kilomeetril pidevalt selliseid liigutusi, nagu tahaks käiku vahetada või pidurit vajutada. Eriti, kui mõni rekka vastu tuli ja mu kehv gabariiditunnetus Kristjani poole autost tee keskjoonele liialt lähedale suunas.
Enne Riiat pidas meid kinni ka Läti politsei. Pikka juttu polnud, juht kaine ja dokumendid korras. Kõige rohkem võttis aega tubli mundrimehe säravil silmis antud kirjeldus sellest, kuidas ta ka ise on aidanud Ukrainasse abi vedada. Lõpuks surusime politseinikuga käppa, tema jätkas oma tööd ja meie sõitsime edasi.
Kuna kolleeg Kristo lendas hommikul Tallinnast Riiga, võtsime tema peale Riia lennujaamast. Kohe tugevam tunne tuli, sest Kristo jaoks polnud see reis kaugeltki esimene Ukraina rodeo. Ühel korral sõitis ta sinna Eestist suisa rattaga (7 päeva!) ja kogus selle aktsiooniga Ukraina jaoks tublisti raha ning endale kohalike meeste austust. Seda oli kohapeal tunda.
Edasi läks sõit libedalt. Vahepeal tegime sirutuspause ja vahetasime juhikohustusi. Tuleb tunnistada, et mida edasi, seda enam tundsin ka ärevuseussi põues. Ikkagi sõjas riik, jumal teab, mis meid seal täpselt ootab…
Vastu ööd jõudsime Poolast läbi Ukraina piirile. Piiril läks üsna kiirelt. Passid letti, mõned dokumendid täita ja Ukrainas me olimegi. Nüüd oli vaja jõuda Lvivi, et saaks hotellis magama keerata – järgmine päev tõotas tulla nii tiheda programmiga, et pissipausikski ei jää aega.
Jõudsime kenasti hotelli, vaatasime, et õhurünnaku eest hoiatavad äpid iga mehe telefonis kenasti töötavad ja kobisime magama. Pikalt rahulikku und muidugi ei olnud…
Iga häire enam kohalikke ei kõiguta
Õhurünnaku signaal hakkas telefonist ja hotellitoas olevatest kõlaritest undama kell 05.33.
Sügavast unest ja esimest korda kuulduna ehmatas sedasi, et oleksin napilt palja tagumikuga varjendi poole jooksnud. Sain siiski püksid jalga, kampsuni selga ja astusin koridori. Kristjan oli juba väljas (kriisikott akupanga, meditsiinivahendite, veepudeli ja näksidega seljas) ja suundusime üheskoos hotelli all asuvasse varjumiskohta, st keldrikorrusel asuvasse konverentsisaali.
Tuleb tõele au anda, et ega meid sinna palju kogunenud. Sõjas saab kohe kolmas aasta ja kohalikud/tihedamad külalised on õppinud äpist vaatama, hindama mis sorti ohuga (droon, rakett) on tegemist ning droonihäire peale eriti kiirelt ei liigutata. Samuti viskab terve riigi häiresse see, kui Venemaal tõuseb õhku sõjalennuk MIG. Aga no kus sa tead, kas ta midagi ka välja laseb ja kuhu see pauk siis maandub/ei maandu? Iga asja peale võpatades ei peaks sõjas olevas riigis usutavasti kuigi kaua vastu.
Igatahes sai häire varsti läbi, pauku ei kuulnud ja enne äratust sai isegi tunnikese magada.
“Valmistuge, valmistuge, valmistuge!”
Meie esimene kohtumine oli Lvivi suures rehabilitatsioonikeskuses Unbroken. Äärmiselt muljetavaldav kompleks, kus pakutakse kõikvõimalikku ravi (amputatsioonid, selgroovigastused, ajuvigastused) ning taastusabi (psühholoogiline abi, jäsemete proteesid jne). Kompleksi on ka sõja ajal tublisti edasi ehitatud ning seal on pakutud abi pea 20 000 sõjas kannatada saanud Ukrainlasele, sh lastele.
Sama kompleksi osaks olev proteesivabrik on tõeline meistriteos. Otsast lõpuni tehakse käe- ja jalaproteese, paigaldatakse ka bioonilisi käeproteese. Pea aasta vanas hoones on kasutusel moodsaimad masinad ja parimad materjalid, mille toel valmivad lihtsamad proteesid juba nädalaga. Paraku järjekorrad ulatuvad märtsikuuni. Omaette huvitav oli harjutusala, kus uue proteesi saanud inimesed saavad erinevate pinnaste peal katsetada, kas protees ikka istub.
Järgnevalt suundusime Lvivi linnavalitsusse, et kohtuda linnatranspordi ja planeerimisega tegelevate ametnikega, linna kriisijuhi ja linnapeaga
Saime infot selle kohta, kuidas näiteks sõja alguses muudeti liiklusskeeme nii, et ei tekiks ummikuid, kuidas ühistransporti evakuatsiooniks rakendati, kuidas linnas toimuval silma peal hoitakse, millised väljakutsed tekkisid elektri, kütuse ja toiduvarudega ning kuidas neid lahendati/on õpitud sõja käigus lahendama. Mõtteainest oli kohtumiselt ka Tartu kriisimeeskonna jaoks usutavasti kõvasti.
Linnapea Andriy Sadovyi sõnumi võib lühidalt kokku võtta: „Valmistuge, valmistuge, valmistuge!“. Vaadates, mida sõda on tähendanud inimeste eludele ning ka Ukraina omavalitsuste ja riigi rahakotile, saab sellega ainult nõustuda.
Viimaks külastasime ka Lvivi III muusikakooli, et anda neile üle Tartu linna poolt saadetud klaver. Klaver tegi silmnähtavalt rõõmu, sest elanikkonnakaitse- ja sõjakulude kõrvalt liialt raha muusikariistade ostuks ei jätku. Meile öeldi, et klaverit saab kohe kasutada ka tulevastel kontsertidel rehabilitatsioonikeskuses ja haiglas. Süda läks soojaks.
Õhtul jõudsime kiirelt veel ühte kunstisaali ja sööma. Pikalt ei tiksunud, sest hommikul ootas eest pikk sõit Kiievisse, kohtumine parlameniliikme Kira Rudiku ning meist päev hiljem startinud konvoikaaslastega.
Riik saab kriisiolukorras olla abiks teatud maani
Hakkasime Kiievi poole sõitma kell 06.00. Päike tõusis tasahilju, ilus maastik. Laiad põllud, teed üllatavalt heas korras. Korra viskas õhuhäire äpp terve riigi punaseks – Venemaal oli õhku tõusnud hävitaja MIG.
Sõit (6h) läks ruttu, eelmistest päevadest oli nii palju muljeid, mille üle arutleda. Kiievisse sisse sõites tegime sümboolse pildi linnapiiril ja kiirustasime edasi, et jõuda kohtuma parlamendiliikme Kira Rudikuga. Olgu öeldud, et Kiievi linnapilt on nagu suurlinnas ikka. Elu käib, autod sõidavad, poodides on kaupa ja reklaamekraanid vilguvad.
Siiski – üksikutel äärelinna hoonetel on pommitamisjäljed näha ja tänavatel on ohtralt generaatoreid. Siinkohal on Eestis kõvasti arenguruumi näiteks majutusasutuste ja kaubanduskeskuste toimepidevuse peale mõeldes.
Kira Rudik rõhutas kohtumisel iga inimese valmisoleku tähtsust ja seda, et riik saab kriisiolukorras tulla appi teatud maani. Igaühe enda asi on see, et neil oleks kriisivaru olemas ja kodune varjumine oleks läbi mõeldud. Mitmetel kohtumistel tõid ukrainlased välja ka selle, et neil on pakitud „kriisiseljakott“, kus sees muuhulgas mõned pudelid joogivett, akupank, proteiinibatoonid ja esmaabitarbed.
Kui jama majas, tuleb kiirelt varjuda/põgeneda, siis pole enam aega pakkimise peale raisata – kott selga ja punuma!
Butšas nähtu paneb meie igapäevamured kahvatuma
Järgmisel hommikul andsime pidulikul tseremoonial üle autod ja muu kaasavõetud kraami. Ukraina rindesõdurite nägudest oli näha, et abi läks õigesse kohta.
Edasi sõitsime Butšasse. See oli reisi kõige karmim käik.
Käisime kirikus, mille taha vene väed 2022. aastal massihaua kaevasid ja sajad tapetud elanikud sisse ajasid. Butša õppetunni märksõna oli meie jaoks evakuatsioonitegevuste olulisus.
Ulatuslikku evakuatsiooni ei jõutud korraldada, sest olukord läks karmiks väga kiirelt. Lisaks ei lahkunud paljud inimesed, kui veel võimalus oli. Paljud kohalikud olid eeldanud, et tsiviilisikuid ei puututa. Asjatu lootus, vene sõdurid tapsid valimatult kõik, kes ette jäid. Vanurid, lapsed, valged lindid ümber käe.
Taandudes mineeriti teed ja metsad, rüüstatud korteritesse ehitati lõkse, et ka päästjad oma jao kätte saaks. Õõvastav.
Käisime ka kahes varjumiskohas, üks ehitusjärgus, teine koolimaja all valmis. Valmis varjumiskoht oli muljetavaldav – sisustatud klassiruum, magamistarbed, generaator, akujaam, korralik avariivalgus, hästi toestatud.
Varjumiskohas toimetas parajasti ka kaks mõneteistaastast poissi. Üks harjutas esmaabinuku peal südamemassaazi ja teine automaadi kokku-lahti võtmist. „Nüüd näete päris elu,“ ütles meiega kaasas olev proua.
Tundsin Kiievisse tagasi sõites, et aju kärssab korralikult. Ilma filtrita olukorrakirjeldused, näidatud pildid, kuuliaukudega majad. Senised Eestis nähtud kriisid ja enamik parasjagu ühiskonnas kirgi kütvaid teemasid tundusid selles võrdluses nagu leebe tuuleõhk.
Mõtted, mis sellel reisil kaalu juurde said
Üks on kindel, Ukraina rahvas võitleb terve vaba Euroopa eest. Selle sõja tulemus määrab Euroopa julgeolukupildi aastakümneteks. Kõik, mida teeme Eestis sõja ärahoidmiseks (toetus Ukrainale, kulutused Eesti sõjalisele riigikaitsele ja elanikkonnakaitsele, liitlassuhted) on odav. Sõda on kallis.
Venemaa on hunt. Kui ta näeb lammast, ta murrab. Meil on valik, kas olla lambad või kasvatada endale hambad. St, panustada ilma suurema hädaldamiseta riigikaitsesse ja elanikkonnakaitsesse.
Valmisolek peab muutuma osaks meie kõigi hügieenist. Mul on trussikud puhtad, mul on hambad pestud, mul on kriisivaru ja ma tean, kuhu ma enda kodus/linnas varjun.
KOV-ide roll kriiside lahendamises ja elanikkonnakaitses on suur. Kindlasti on arenguruumi inimeste isikliku valmisoleku tõstmises, varjumiskohtade (nii avalike, kui nt kortermajades olevate) arendamises, erinevate asutuste (sh eraettevõtete) toimepidevuse tõstmises, kriisiaegse liiklus- ja ühistranspordikorralduse mõtestamises jms.
Kõige olulisem on aga see, et me ei peidaks tüdimusest või hirmust pead liiva alla, vaid järjekindlalt tegutseks.
Kõik on sõjast väsinud, nii ukrainlased kui toetajad. Ometigi ei tohi me mingil juhul minna lihtsama vastupanu teed, lüüa käega või leppida rahuga ebaõiglastel tingimustel. Võidavad need, kellel on meelekindlust teha viimane pingutus ka siis, kui hästi enam ei jõua/viitsi/suuda.
Jõudu meile ja jõudu Ukrainale!
