Olemasolevat võtame sageli enesestmõistetavana. Tänapäeval on elektrivarustus enamiku Eesti elanike jaoks igapäevane, taustal olemasolev hüve, mille puudumine ja katkemine on erakordne sündmus. Elekter kütab me maju ja teeb soojaks tarbevee, hoiab toidu külmikus värskena ja eluks (häda)vajalikud seadmed töös. Nii on täiesti mõistetav ka ärevus, mida niivõrd tähtsa teenuse kasvõi teoreetiline katkemise oht tekitab, kirjutab riigikogu liige Pipi-Liis Siemann.
Sõltuvus oma idanaabrist, keda me usaldada ei saa, on kindlasti julgeolekuoht. Kindlus, et suudame tagada elektri olemasolu Eestis, Lätis ja Leedus, saabub 8. veebruaril, kui ühendame end Venemaa elektrivõrgust lahti. Sel päeval hoiame omavahel sagedust kolmes Balti riigis ja 9. veebruaril liidame end Mandri-Euroopa sagedusalaga.
Üleminek on hoolikalt ette valmistatud ja kui kõik sujub plaanipäraselt, ei pane Eesti elanikud sagedusala vahetumist tähelegi.
Kui küsida, miks teeme seda keset talve, siis leping, mis sõlmitud Balti riikide, Valgevene ja Venemaa vahel, annab võimaluse lepingu lõpetamiseks just iga aasta veebruaris.
See on seotud tõsiasjaga, et talvel on rohkem juhitavat võimsust regioonis töös, plaanilisi hooldusi vähem ja seega väiksem tõenäosus, et elektrit ootamatult puudu jääks.
Balti riikides on piisavalt juhitavaid võimsusi ja välisühendusi, et sünkroniseerimine Mandri-Euroopa sagedusalaga tõrgeteta ellu viia. Nii, nagu saime kunagi osaks ühises inimeste ja kaupade vaba liikumise süsteemis, sümboliseerib see samm ka meie lõimumist Euroopa taristusse.
Igas plaanis on aga alati väike eksimis-, vea ja välise sekkumise võimalus, mida tuleb ette näha ja arvestada.
Tänased ohuhinnangud näitavad väga väikest tõenäosust, et selle protsessi käigus võiks mingi tõrge tekkida. Eesti on koos partneritega analüüsinud kõiki riskikohti, mida suudame ette näha, kõigis Balti riikides pööratakse sel perioodil suuremat tähelepanu elektritaristu strateegiliste objektide jälgimisele ja kaitsmisele. Eestis on selleks valmistunud nii Kaitseliit kui Politsei- ja Piirivalveamet, energiatootjad ja võrguettevõtted. Võimalikud stsenaariumid on läbi mängitud, olgu selleks siis ootamatud ilmaolud, tehnilised rikked või hübriidrünnakud, ja nende lahendamiseks on olemas selged tegevusplaanid.
Suurimaks ohuks võib kindlasti pidada inimestes ärevuse ja hirmutunde tekkimist. Mäletame ju, kuidas levis sõnum sajandivahetusel, kui 2000. aasta saabumine pidi segi paiskama kogu meie elu ja lõpetama arvutite ja kodumasinate töö. Tänapäeval on info ehk kiiremini ja laialdasemalt kättesaadav, kuid samavõrra levivad sotsiaalmeedias kergemini ka valeinfo ja külajutud.
Segaduse külvamine on kasuks ja rõõmuks vaid neile, kes Eesti iseseisvust ja heaolu ei soovi. Kel kahtlusi-kõhklusi, toetuge ikka vaid tõestele allikatele, näiteks omavalitsuste poolt jagatavale infole.
Kui sagedusala vahetus ei kulge plaanipäraselt, võib tõesti ette tulla lühiajalisi katkestusi või vajadus elektrisüsteemi osaliseks või täielikuks taaskäivitamiseks. Riigina oleme valmistunud, igaühel on nüüd sobiv hetk veel kord läbi mõelda ja üle vaadata ka oma pere valmisolek elektrikatkestuseks, kriisivarud ja -plaanid. Paratamatult oleme heaoluga harjunud ning kipume unustama, et igal inimesel on eelkõige enesel vastutus oma toimetuleku eest. Hoiame siis telefoni laetuna ning hädavajaliku tagavara kodus – kasutame oma tervet talupojamõistust ning lisanõuandeid saab ka lehekülgedelt www.kriis.ee ja www.olevalmis.ee.
Kokkuvõtteks. On suur tõenäosus, et ka veebruari teisel laupäevahommikul tõuseme oma soojas kodus, läheme kööki ja keedame päeva esimese kohvi ning praeme pühapäeval perele pannkooke, mõtlemata elektrisüsteemile või sünkroniseerimisele. Kui aga siiski tuleb elektrikatkestusi ette, elame need üle, sest oleme väikesteks ebamugavusteks valmistunud.
Julgen olla kindel, et elu Eestis läheb pärast ühendumist Mandri-Euroopa sagedusalaga edasi sujuvalt ja turvaliselt.