Riigikogul on tudengitele hea uudis: järgmisel esmaspäeval arutame kultuurikomisjonis kavatsust muuta õppelaenu võtmine tudengile lihtsamaks ja soodsamaks, kirjutab riigikogu liige Margit Sutrop.
Mille pärast tudengid muretsevad?
Riigikogu kultuurikomisjonis käisid sel nädalal külas üliõpilaesindajad, kes andsid üle oma pöördumise tasuta kõrghariduse säilitamiseks. Tudengite mure on arusaadav. Nende argumendiks on, et õppemaksu sisseviimise korral halveneks ligipääs kõrgharidusele ja juba praegu on tudengitel raske toime tulla, sest elamiskulud on väga kõrged. Vajaduspõhised toetused on viimasel aastal küll kahekordistunud, ent ei kata kulusid.
Valdav osa meie tudengeid töötab, aga topeltkoormuse tõttu kannatab nii nende tervis kui ka edasijõudmine. Tegelikult kannatab ka õppekvaliteet, sest õppejõud peavad langetama nõudmisi, et liiga palju tudengeid välja ei langeks. See aga tähendab, et tudengid saavad kehvemat haridust. Kannatab ka riik – tööturule jõudmine võtab kauem aega ja töötajate ettevalmistus on kehvem.
Selline olukord kahjustab meie kõigi huve. Mõelgem korraks, mida hariduse kvaliteedi langus tähendab tööturule. See tähendab, et tulevase arsti pandud diagnoos ja määratud ravi ei pruugi olla täpne, sest arstitudengil polnud võimalik pühenduda õpingutele. Meie laste õpetaja teadmised võivad olla kehvad, sest ta käis ülikoolis töö kõrvalt. Me ei saa usaldada sildu, sest tulevase inseneri arvutused ei pruugi olla täpsed, kuna ta käis öösiti tööl ja päeval loengus magas. Jne.
Seega on kogu ühiskonna huvides, et üliõpilased saaksid pühenduda õppimisele ja saaksid kõrgkoolist hea hariduse. Usun, et olukorda parandaks see, kui tudengid saaksid mõistlikel tingimustel võtta piisava suurusega õppelaenu, mis kataks hariduse omandamisega seotud kulud ja mille tagasimaksmine oleks kõigile ülikooli lõpetamise järel Eestis tööle asunud inimestele jõukohane.
Lisaks võiksid tööandjad, sh riik kaaluda õppelaenude kustutamist neil erialadel ja piirkondades, kus töötajaid napib. Minu arust on see oluliselt parem meede, kui maksta teatud erialade õppuritele stipendiumi, ilma kindlustundeta, et lõpetaja sel alal tööle läheb.
Mis seis õppelaenuga praegu on?
Ka praegu on üliõpilastel võimalik õppelaenu võtta, aga seda võimalust kasutavad väga vähesed. 2023/2024 õppeaastal võttis õppelaenu vaid 1913 üliõpilast, mis on vaid ca 4,3% kõigist üliõpilastest. Laenuvõtjaid on küll kaks korda rohkem kui kaks aastat varem – 2021/2022 õppeaastal oli laenuvõtjaid vaid 967, ent seda on ikka liiga vähe, et mõjutada üldpilti.
Käesoleval õppeaastal väljastavad õppelaenu vaid kaks panka: LHV ja Swedbank. Samas näeme, et laenusumma tõstmine 3000 euro peale ja kahe käendaja asemel ühe nõudmine on juba laenuvõtjate arvu kasvatanud. Praegu vähendab laenuvõtmise atraktiivsust väga kõrge intress, eraisikust käendaja või kinnisvara tagatise nõudmine ja vajadus hakata juba õpingute ajal maksma intresse.
Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu järgi tõuseks õppelaen maksimumsumma 6000 euroni, õppelaenu tagasimakseperiood pikeneks kolme- või neljakordsele nominaalse õppeaja kestusele (kahe asemel), kaotataks eraisikust käendaja ja kinnisvaratagatise nõue.
Pankadega läbirääkimised andsid tulemuseks lubaduse langetada kommertsintressimäära 1,2%-ni aasas (+6 kuu euribor). Tahame teha valitsusele ettepaneku kaaluda üliõpilaste poolt tasutava intressimäära ülempiiri alandamist 5%-lt 3%-le.
Riigikogu kõrghariduse toetusrühma kohtumisel tudengiesindajatega (14.02.2023) osutasid tudengid probleemile, et praeguse süsteemi puhul peab tudeng kohe peale laenusumma ülekandmist hakkama maksma intressi.
Seetõttu leidsime koalitsiooni õppelaenu töörühmas 2024. aasta kevadel, et tuleks kaaluda õppelaenu intresside kapitaliseerimist või ajatamist õpingute ajal. Mõte on, et intressid ajatatakse ja intressitasud liidetakse laenujäägile, mille tagasimakse algab alles pärast õpingute lõppu. See võimaldaks üliõpilasel olla õpingute ajal vaba õppelaenuga seotud kulude katmise kohustusest.
Pankadele tähendaks eraisikust käendaja kaotamine bürokraatia vähendamist, mida nemad on praegu pidanud probleemiks. Ka riigi jaoks pole käendaja kaotamine suur risk, sest õppelaenuvõlglaste arv on praegu väga väike. 2023 aastal oli õppelaenuvõlglasi 237.
Ka siis, kui käendaja kaotada, ei saa risk väga palju suureneda, sest Eesti Panga statistika näitab, et eraisikute kõikide üle 60 päeva viivises olevate laenude hulk on kõikidest laenudest vaid 14 miljonit ehk 0,9%. Ükski noor inimene ei soovi õppelaenu tagasi maksmata jättes sulgeda oma ust pangast eluasemelaenu, liisingu või muu laenutoote saamiseks.
Riigi jaoks suureneb küll kulu, kui üliõpilaste poolt tasutava intressi ülempiiri alandada 5%-lt 3%-le, aga ilma selle alandamiseta jääb õppelaen edasi ebaatraktiivseks. Laenuvõtmise soodustamine on aga hädavajalik, et tudengid saaksid pühenduda õppimisele ja riik saaks hea ettevalmistusega spetsialistid. Samas säästab riik ületöötanud tudengite ravimisega seotud kulud.
Milline on meie tudengite tänane olukord?
Eurostudent 8 (2021-2024) andmetel kuulub Eesti nende riikide hulka, kus tudengite elamiskulud on viimastel aastatel märgatavalt tõusnud.
Seejuures kulutavad Eestis vanematega mitte kooselavad tudengid oluliselt vähem eluasemele (Eestis 27% kuludest, Euroopa keskmine 37%), samas kui nende kulud toidule (meil 27%, Euroopa keskmine 23%) ja transpordile (Eestis 9%, Euroopa keskmine 7%) moodustavad tudengi kuludest kõige suurema protsendi kogu Euroopas.
55% Eesti tudengeid töötab kogu loenguperioodi vältel (Euroopa keskmine 44%), aegajalt 15 % (Euroopa keskmine samuti 15%) ja vaid 30 % ei tööta (Euroopa keskmine 41%). Nende protsentide puhul mängib rolli muidugi tudengite vanus, et kui palju on neid, kes tulevad tagasi ülikooli töö kõrvalt õppima.
Mõttekoja Praxis 2022. aastal teostatud uuringu järgi on kõige sagedasemaks töötamise põhjuseks elamiskulude katmine (78%), selliste asjade ostmise lubamine, mida muidu endale lubada ei saaks (77%,) ning töökogemuse saamine (69%). Alla poole üliõpilastest töötab, sest muidu ei saaks nad endale kõrghariduse omandamist lubada (43%) või selleks, et kedagi teist, nt lapsi, elukaaslast või vanemaid rahaliselt toetada (32%).
Praxise raporti järgi töötavad Eesti üliõpilased keskmiselt 28 tundi nädalas. Teistest märkimisväärselt rohkem töötavad vanemad üliõpilased ning üliõpilased, kes ei ela oma vanematega, kellel on lapsed või kelle vanematel pole kõrgharidust. Palju erineb töötamine õppeastmeti. Kõige enam töötavad magistriõppe üliõpilased (33 tundi nädalas).
Kui nüüd lüüa kokku need arvud, saame järgmise tulemuse: keskmiselt kulutavad Eesti üliõpilased nädalas tasustatud tööle 28 tundi ja õppetööle 32 tundi (sh auditoorsele õppetööle 15 tundi ja iseseisvale õppetööle 17 tundi). Kui jagada 60 tundi 7 päeva peale nädalas, on keskmine Eesti tudeng iga päev 8,6 tundi rakkes, ilma ühegi puhkepäevata!
Kokkuvõtteks
Tulemused kinnitavad, et paljudel meie tudengitel on tohutu ülekoormus. Statistika aitab seletada nii tudengite terviseprobleeme kui ka seda, miks sündivus langeb, sest kuhu need lapsed peaksid noorte ajakavas veel mahtuma!
Õppelaenusüsteemi tudengitele soodsamaks ja paindlikumaks muutmine on kindlasti vaid üks, ent hädavajalik meede, mille kaudu parandada meie üliõpilaste võimet pühenduda õpingutele end haigeks töötamata.
Õppelaenureform on kirjas ka Vabariigi Valitsuse tegevuskavas 2023-2027. Seal seisab, et maksimaalmäära tõstetakse 6000 euroni ja tagasimakseperioodi pikendatakse. See annab täiendava kindluse, et õppelaenusüsteemi tõesti muudetakse.
Kui õppelaenu maksimaalmäära suurust on võimalik muuta Vabariigi Valitsuse korraldusega igal aastal, siis õppelaenu võtmise tingimused on kehtestatud õppetoetuste ja õppelaenu seadusega, mille muutmiseks on vaja riigikogu otsust. Usun, et riigikogu sellise otsuse ka teeb. Mina igatahes kavatsen selle eest seista, sest vajadus on ilmne.