Enam kui pool sellest keerulisest rehkendusest, mis aitab Eesti riigil saavutada soovitud 5% kaitsekulude katteks, on kahe valitsuse järjepideva töö tulemusel tehtud ja raha on eelarves selleks olemas. Kuna iseseisvuse hoidmine on Eestile eksistentsiaalne küsimus, siis riigikaitsemaksust laekuvale rahale tuleks piltlikult öeldes külge panna silt ning suunata see üksi ja ainuti täiendavalt riigikaitsesse selle kõige otsesemas mõttes. Samuti võtta äärmise tõsidusega tööandjate sõnumit ootusest riigirahanduse korrashoiule, kirjutab riigikogu liige, endine rahandusminister Mart Võrklaev.
Kaitsekulude tõstmiseks praeguselt tasemelt viie protsendini SKPst vajame 600 miljonit eurot: julgeolekumaks toob alates järgmisest aastat riigikassasse 750-800 miljonit eurot. Väga rangelt tuleks jälgida, et kõik see liiguks sinna, kus selle panust oskavad näha nii liitlased kui karta vaenlane.
Lisaks oleme teinud muljetavaldava rea ka teisi raskeid aga vajalikke kokkuhoiu- ning maksuotsuseid. Alustades käibemaksutõusust ja ühe uue maksu kehtestamisest, kuni mitmete maksusoodustuste kaotamiseni. Seda märkavad paljud inimesed tõenäoliselt alles tänavu tuludeklarastiooni esitades.
See oli vajalik samm, sest olen veendunud, et maksupoliitika ja sotsiaalpoliitika tuleb hoida lahus ning ühetaolised maksusoodustused kõikidele inimestele, hoolimata nende sissetulekust, oli üks olulisi auke, mille eelmises valitsuses nende muudatustega ära lappisime.
Tööandjatel on õigus, et selliseid auke, mis aasta-aastalt indekseerituse tõttu üha laiemaks kärisevad ja meie eelarvest raha mühinal välja viivad, on veel. Tihti on need seotud aga haavatavamate ühiskonnagruppide toetamisega, tervishoiu ja kohati sõna otseses mõttes inimeste elus hoidmisega.
Nõustun, et seal on ruumi varasemate otsuste ümber vaatamiseks, aga tean, et liiga palju on riigieelarves peidus veel ka nice to have asju, ehk kulusid, millele peaks enne pensionite kallale minemist veel tähelepanu pöörama. Sinna loetellu kuuluvad näiteks kõhu alla kogutud ehk ülekantavad vahendid ministeeriumite eelarves, mille kulutamiseks tuleb eraldi koosolekuid kokku kutsuda, hariduse ja kultuuri väärtustamine nende tarbeks valatud lõputu betooni kaudu ning avaliku sektori puhkuse- ja palgapoliitika sh maksutõusude varjus eelarvesse peidetud palgatõus. Mõneski valdkonnas, näiteks kõrghariduses, saaks kasvavate kulude katteks leevendust mõõdukast õppuri omaosalusest.
Samuti on tööandjatel õigus selles, et laen ei ole imerohi, vaid kõigest viivuks leevendust pakkuv valuvaigisti. Kui samal ajal haiguse raviga ei tegele, siis see kahjuks ainult süveneb, valuvaigistit kulub rohkem ja rohkem – suurenenud laenuintressid suurendavad riigi kulusid veelgi ning lõpuks on tagajärg fataalne. Kuigi Eesti laenukoormus on olnud aastaid Euroopa liidu madalaim, oleme seda tiitlit kaotamas ning koos Soomega hoopis laenukoormuse kasvu edetabeli tipus.
Ei maksa unustada, et ka korras rahandus on üks julgeoleku alustalasid. Siinkohal tsiteerin hea meelega rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja Raoul Lättemäe väga tabavat selgitust: Eesti ühiskonnal pole ka kogemusi defitsiidiprobleemis oleva valitsussektoriga, mistõttu aetakse debattides järjepidevalt segi ka väga lihtsaid tõdesid.
Näiteks suutmatus mõista, et kui riigi väljaminekud ületavad riigi sissetulekuid, siis laenu võtmine on selle vahe katteallikas, aga laen ei ole sissetulek. Ja laenu võtab Eesti juba täna igal aastal aina rohkem ja rohkem ning intressid sellelt kasvavad lumepallina.
Kokkuvõttes on Eesti riigi rahandus ja julgeolek omavahel tihedalt seotud – mõlemad vajavad läbimõeldud ning vastutustundlikke otsuseid. Riigikaitsemaksu sihipärane kasutamine kaitsekuludeks tagab meie iseseisvuse tugevdamise. Korras riigi rahandus loob eeldused kauaoodatud majanduskasvuks, tuleviku investeeringuteks ning kriisideks valmistumisele. Väikse riigina peame igal aja omama piisavalt püssirohtu, et suuta ise oma väikest aga kallist riiki ülal pidada ning kaitsta.