17.01.25 pidas Lääne-Harju vallavalitsus ja -volikogu hoogsat uusaastapidu. Uus aasta väärib tähistamist, kuid küsitav on, kas sellisel kujul ja maksumaksja raha eest valla ressursse kasutades, kirjutab Lääne-Harju valla volikogu liige Ena Soodla.
Vallavalitsus otsustas korraldada ajal, kus Euroopas on käimas sõda Venemaaga, kohatu stiilipeo. Kolhoosipidu kõlab nagu pidu katku ajal. Mida tähendas kolhoos eestlastele ja meie rahvale? Ilmselt vajavad vallajuhid järeleaitamist ajaloos, eetikas ja moraaliõpetuses.
Tagasivaade ajas
Kolhooside rajamise mõju Padise piirkonnale ja eestlastest talupidajatele oli nii ränk, et ammuste tagajärgedega tegelevad perekonnad siiani. Mis siis juhtus?
1940ndate lõpus ja 1950ndatel toimus Eestis põllumajanduse kollektiviseerimine, mille käigus likvideeriti eraomand ja talud ühendati kolhoosideks. See protsess tõi kaasa olulisi muutusi Eesti ühiskonnas ja majanduses, mõjutades sügavalt ka Lääne-Harju vallas asuvat Padise piirkonda ja seal elavaid eestlastest talupidajaid. Analüüsime järgnevalt kolhooside rajamise protsessi ja selle mõju Padise piirkonnale ja uurime, kuidas see mõjus talupidajate elutingimustele, mis muutus ja millised olid kannatanute kahjud.
Kolhooside loomine Padise piirkonnas
Kolhooside loomine Padise piirkonnas toimus samamoodi nagu mujal Eestiski – vabatahtlikkuse varjus, aga tegelikult ähvarduste ja repressioonide toel. Protsess algas 1949. aastal ning oli tihedalt seotud märtsiküüditamisega, mille käigus saadeti märkimisväärne osa talunikke Siberisse. Igas peres on rääkida mõni traagiline lugu, kuidas pered jõuga ära viidi, ilma et nad oleks saanud kaasa võtta eluks vajalikke asju, rääkimata sellest, et ära viidi nii vastsündinud kuni vanamemmede-taatideni välja.
Igaüks, kes oli nn ohtlik, ettevõtlik, mõtlev inimene. See kõik lõi hirmukeskkonna, mis sundis paljusid talunikke kartuses oma elu ja pere pärast kolhoosiga liituma. Seda illustreerib ka asjaolu, et 1949. aasta märtsis kuulus kolhoosidesse vaid kaheksa protsenti taludest, kuid pärast märtsiküüditamist, 20. aprilliks, oli see arv järsult tõusnud 64 protsendini. See näitab selgelt, et kolhooside loomine oli sunniviisiline ja repressioonidega ähvardades ellu viidud. Hirmu ja ebakindluse õhkkond, mille küüditamised tekitasid, oli oluline tegur ja see sundis talunikke kolhoosidega ühinema.
Lisaks repressioonidele kasutati kolhooside loomise kiirendamiseks masina-traktorijaamu (MTJ). Need asutati koos kolhoosidega ja neisse koondati nii talunike vanad ratastraktorid kui ka Venemaalt toodud uued linttraktorid. MTJide eesmärk oli toetada kollektiviseeritud põllumajandust ja pakkuda kolhoosidele tehnikat, mis oli ära võetud meie esivanematelt, meie peredelt. Ära võeti talunike varad, maad, majad ja loomad. Kõik läks ühisesse varasse – riigile, milleks oli sel hetkel Nõukogude Liit.
Talupidajate elutingimused enne kolhoose
Enne kolhooside loomist oli enamik eestlastest talupidajaid Padise piirkonnas iseseisvad, kellele kuulusid maa, hooned ja loomad, nad olid ettevõtjad ja peremehed. Nad tootsid toitu nii endale kui ka müügiks, tagades seeläbi oma perele elatise. Talupidamist arendati ja see andis lootust, et põllumajandus on tegevus, mis aitab luua vara ja väärtust. Kuigi elu polnud alati kerge, oli neil vabadus oma tööd ja elu ise korraldada.
Talupidajate elutingimuste muutumine pärast kolhooside loomist
Kolhooside loomine tõi kaasa drastilisi muutusi talupidajate elus. Nad kaotasid oma maa, hooned ja loomad, mis anti üle kolhoosi omandusse. Kui sa keeldusid, siis ootasid sind ja sinu perekonda sanktsioonid. Talunikest said palgatöölised, kes pidid töötama kolhoosi heaks kindlaks määratud tööaegadel ja täitma norme. See tõi kaasa vabaduse ja iseseisvuse kaotuse ning paljude jaoks ka elatustaseme languse. Lisaks madalale palgale kannatasid paljud kolhoosi liikmed motivatsiooni puudumise all, mis mõjutas negatiivselt tööviljakust.
Talunike kahjud
Kolhooside loomisel kandsid talunikud nii materiaalset kui ka moraalset ja psühholoogilist kahju.