Aeg, mil sotsialismi kahjulikku mõju kogeti, jääb juba aastakümnete taha. Nüüd kritiseerivad paljud kapitalismi, kuulutavad selle hukku ning samal ajal propageerivad sotsialismimõtteid.
Püüdes päästa inimkonda – või vähemalt iseennast – kapitalismi eest, loodetakse vältida üleüldist ressursipuudust ning lahendada ka kõik kliimaprobleemid.
Ludwig von Mises, keda peetakse üheks liberalismi rajajaks, kirjutas 105 aastat tagasi mõjuka teose „Majanduslik arvestus sotsialistlikus ühenduses“ (ingl Economic Calculation in the Socialist Commonwealth), mis osutus hiljem ka prohvetlikuks. Enne sotsialismi teket 20. sajandi alguses tõestas Mises oma analüüsiga, et sotsialism ei saa toimida efektiivse majandussüsteemina. Tõhusad otsused põhinevad ühiskonnas hindadele tugineval majandusarvestusel.
Väärtuspõhised lahendused ja majandusarvestuse tähtsus
Väärtuspõhised lahendused on kahtlemata olulised. Neid kavandades ei tohi aga unustada, et ka nende elluviimine on seotud kuludega. Turupõhine majandusarvestus aitab kulusid jälgida ja hoiab ära ainult uit- või soovmõtlemisel põhinevad projektid.
Mises kirjutas oma analüüsis, et paljudel sotsialistidel puuduvad igasugused majandusteadmised ning nad pole teinud vähimatki katset luua endale adekvaatset pilti tingimustest, mis kujundavad inimühiskonna olemust.
Tänapäeval iseloomustab selliseid inimesi kapitalismile suunatud (vahel varjatud) kriitika, ihalus keskse jaotamise järele ning vähene arusaam majandusprotsessidest. Isegi kui kapitalismi otseselt ei rünnata, soovitakse siiski otsustusõigus teiste inimeste asemel endale haarata.
Oluline on meeles pidada, et käsumajandus kukkus tegelikkuses läbi. Mises näeb kahe süsteemi peamise erinevusena otsustamisviisi: ühel juhul otsustab omanik ise, teisel juhul aga abstraktne ühiskond. Omanikuks olemine tähendab ennekõike selget arusaama tootmisvahendite omamisest, kuid veelgi enam vabadust teha iseenda suhtes isiklikke otsuseid. Just sellest lähtub Misese ideede sügav seos vabadusega.
Eelnevast probleemist tulenev aspekt on see, et majandusarvestus muutub tugeva sotsialismi elementidega majandustes peaaegu võimatuks. Arvestus on aga Misese jaoks majandusotsuste tuum. See hõlmab lisaks traditsioonilisele raamatupidamisele ka väärtusarvestust, mis eeldab turupõhiseid hindu, sealhulgas intressimäärasid. Just need komponendid puuduvad täielikult pärissotsialismis ning on osaliselt puudu või moonutatud ülereguleeritud majandustes. Sellest lähtuvalt formuleeris Mises oma teesi sotsialismi toimimatuse kohta.
Kapitalismi ja sotsialismi vastandlikkus
Nagu põhja- ja lõunapoolus gloobusel, mõjuvad ka kaks ühiskonnavarianti vastanditena, mille vahele jääb reaalsete segamajanduste mitmekesisus. Puhtal kujul pole kumbki äärmus võimalik, kuid inimeste otsustusvabaduse piiramine ja nende eest otsustamine nihutab ühiskonda sotsialismipooluse suunas.
Üks asi on selge: heaolu, isegi kui see on jaotatud ebaühtlaselt, kipub kaasnema kapitalismiga. Pärissotsialism seevastu toob kaasa ühtlasema jaotuse, kuid enamasti jagatakse ühist viletsust, millest väljapoole jääb vaid valitsev vähemus.
Näitena ühiskonna põhiolemuse muutustest vaatleme Euroopa väikeriikide arengut viimase ligi 30 aasta jooksul (vt joonist). Üleminek käsuga kehtestatud hindadelt turupõhistele on võimaldanud paremini arvestada tarbijate vajadustega, tõsta järsult efektiivsust ja luua majanduslikult mõistlik arvestus. See on olnud üks võimsamaid arengutegureid uues Euroopas.
Vanad vabad riigid, nagu Austria, Portugal ja Belgia, olid perioodi alguses märksa kõrgemal arengutasemel, kuid nende järgnev kasvutempo oli väiksem. Vahepealseks variandiks võib pidada endisi nn rahvademokraatiaid. Pärissotsialismist alustanud Balti riigid on aga kõige enam kasu saanud üleminekust, mis võimaldas tõhusamat arvestust ja paremat klientide vajaduste rahuldamist.
Lühendite tähendus: EU – Euroopa Liit, BE – Belgia, EE – Eesti, GR – Kreeka, HR – Horvaatia, CY – Küpros, LV – Läti, LT – Leedu, AU – Austria, PT – Portugal, SI – Sloveenia, SK – Slovakkia, FI – Soome, SE – Rootsi.
Nagu öeldud, asuvad ühiskonnad tegelikult kusagil vahepeal. Mida rohkem regulatsioone, eriti põhjendamatuid, seda vähem on majandusvabadust ja seda raskem on ühist heaolu luua. Regulatsioonide ulatus määrab, kas ühiskond asetub kujuteldava gloobuse põhja- või lõunapoolkerale ning kuivõrd võimalikud on ratsionaalsed majandusotsused. Euroopa Liidus olles peaksime vastu seisma liigsele reguleerimisele ja võtma regulatsioone üle vaid minimaalselt vajalikul määral.
Vaja on faktipõhiseid lahendusi
Miks aga üldse muretseda sotsialismi pärast, kui seda meie silmapiiril polegi? Reaalsus on see, et eksisteerivad sinnapoole kalduvad vahevariandid. Pole juhus, et suured süsteemsed probleemid meie ühiskonnas on seotud just tervishoiu ja haridusega. Viimase kolmekümne aasta vältel on neis valdkondadees toimunud sildivahetus, kuid sisulisi muutusi on olnud vähe. Tsentraalne finantseerimine ja teenuste tarbijate piiratud võimalused protsesse mõjutada on jäänud muutumatuks. See loob kergesti olukorra, kus järgitakse vanu reegleid: tekitatakse defitsiit või vähemalt luuakse mulje selle tekkimisest, et õigustada lisaressursside nõudmist.
Kõige kurvem on see, et majandusliku arvestuse ignoreerimine on saanud peaaegu igapäevaseks meie suurimate probleemide lahendamisel. Keskkonna- ja kliimaküsimused on kahtlemata ühiskonna suurimad väljakutsed, mille tegelikku ulatust on raske täielikult hoomata. Need on meie kõigi ühised probleemid, mis vajavad ratsionaalselt põhjendatud lahendusi – faktipõhiseid, mitte õhinapõhiseid.
Just keskkonna ja kliima eest võitlejate seas leidub aga jahmatavalt palju neid, kes peavad kliimaprobleemide puhul majandusest rääkimist püha eesmärgi teotamiseks. Vohav vasakpoolsus ja väärtuse loomise asemel selle (ümber)jaotamisele keskendumine viivad sageli ekslike otsusteni, mis ei lahenda probleeme, vaid loovad neid hoopis juurde. Ka siin tuleks otsuseid langetada majandusarvestuse ja -analüüsi põhjal.
See probleem ei piirdu kaugeltki ainult kliimaprojektidega, vaid on sageli omane ka projektidele, mis ise kliimat kahjustavad. Ilmekas näide on Pärnu lennuväli, mille uuendamiseks kulutati hiljuti 18 miljonit eurot. See pole aga sugugi kõik. Ainuüksi 2023. aastal ulatusid kulud (mida seal millegipärast tuludeks nimetatakse, kuigi päris tulud moodustasid vaid 0,14 miljonit eurot) 1,7 miljoni euroni, samas kui reisijaid oli vaid 2087. See tähendab, et igale reisijale, kes Pärnu lennuvälja kasutas, maksti kaudselt üle 800 euro. Sellist olukorda oleks saanud vältida, kui projekti alguses oleks tehtud kasvõi elementaarne majanduslik arvutus.
Suurprobleemide lahendamine algab arvutamisest
Sügavalt ekslik on arvata, et ühiskonna suurprobleeme saab lahendada käskude ja keeldude abil, kamandades võõrast raha, või neid probleeme pelgalt reguleerimisega kõrvaldada. Ikka ja jälle seisame silmitsi tõsiasjaga, et inimesed on loomult kalkuleerivad olendid ning selle eiramise korral lõpevad isegi parimad kavatsused enamasti kehvade tulemustega.
Suurprobleemide ratsionaalne lahendamine algab arvutamisest – tuleb istuda arvuti taha ja teha selgeks, millised valikud on kuluefektiivsed. Isegi kõige väärtuspõhisemate otsuste tegemisel on kasulik teada, kui palju see väärtuspõhisus maksma läheb. Sageli leidub sama tulemuse saavutamiseks vähem kulukaid alternatiive või saab sama raha eest teha midagi veelgi mõistlikumat.
Ludwig von Misesel on endiselt õigus: leidub aktiivseid inimesi, kellel puuduvad igasugused majandusteadmised ja kes pole teinud vähimatki katset mõista tingimusi, mis kujundavad inimühiskonna olemust. Siiski tahavad nad varmalt otsustada teiste eest.
Ainult majandusalane haritus ja turupõhine majandusarvestus loovad tugeva aluse suurprobleemide tõhusaks lahendamiseks.