Gruusias kestab 18 päeva riigi ajaloo kõige suurem massimeeleavaldus, mitte ainult pealinnas, vaid ka väiksemates linnades. Valitsuspartei palgal pätid ja maskides politseinikud peksavad meeleavaldajaid, arreteeritud on üle 500 inimese, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross.
President Salome Zurabishvili on asunud rahvajuhiks. 26. oktoobri valimisevõltsingu alusel kokku tulnud parlamenti on läinud üksnes võimupartei esindajad. Neli opositsiooniblokki mandaate vastu ei võtnud ja selle tulemusel on Gruusia Parlamendil vähem kui 2/3 saadikuid 150st. Kahte kolmandikku on põhiseaduse järgi vaja selleks, et parlament saaks täisvolitused.
Valitsus on teatanud, et külmutab ELiga liitumisläbirääkimised, mis on ka massirahutuste põhiajendiks valimisvõltsingu kõrval. USA, Suurbritannia ja Balti riigid on kehtestanud valitsuserakonna juhtpoliitikutele ja riiki de facto kontrollivale venemeelsele oligarhile Bidzina Ivanishvilile sanktsioonid.
Gruusial on eilsest kaks presidenti. Legitiimne ja rahva poolt valitud Salome Zurabishvili ja võltsitud valimiste teel moodustatud parlamendi poolt ametisse määratud jalgpallur Mihheil Kavelašvili. Valitsus on teatanud, et võtab Zurabishvililt immuniteedi. Kavatsetakse kehtestada eriolukord ja komandanditund.
Gruusia valitsus on kiitnud Moskvat ja hukka mõistnud Euroopa. Gruusias tegutsevad Vene spetsialistid ja Venemaal otsitakse gruusia keelt kõnelevaid mehi, et neid Gruusiasse appi saata, ilmselt mitte humanitaarabi andma.
Gruusia Unistuse veel kuni oktoobri valimisteni etendatud teesklus, et üldiselt tahetakse siiski Euroopasse ja NATOsse (ainult Gruusia tingimustel ja Venemaaga suhteid hoides), on asendunud varjamata venemeelsusega. On väidetud, et venelased on Thbilisit ähvardanud, et kui valitsus rahva Euroopasse püüdlust maha ei suru, tulevad venelased ja teevad seda ise. Suures plaanis pole suurt vahet, kas venelaste poliitikat viivad ellu venelased ise või nende käsilased.
Suur plaan on aga see, mis meilgi kipub üle ilma vallandunud segaduste taustal ära kaduma.
Gruusia on just selles pildis ülioluline. Venemaa, mis on Putini juhtimisel 2008. aastast üritanud ennast lõuna pool Kaukasust jõuliselt kehtestada, on lõunasuunas vastu võtmas suurt strateegilist kaotust. Kaotust eelkõige Türgile, aga ka läänele (eriti kui Bideni-järgne lääs suudab ennast kokku võtta).
2008 peatasid venelased Gruusia sõjaga Gruusia ja Ukraina NATOsse pürgimise ja okupeerisid karistamatult Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. 2012 sai Gruusias Venemaal teenitud rahaga võimule Bidzina Ivanishvili. 2016. aastast on venelased ennast kehtestanud Süürias, kuhu rajatud Tartusi mereväebaas ja Lakataia lennuvõebaas annab neile kontrolli või vähemalt olulise jõuõla Vahemere idaosas, ähvardades eriti Türgit. Venelased on proovinud igast kandist kontrolli saavutada Musta mere üle. See on Ukraina sõja üks kõrvaleesmärke. Proovitud on destabiliseerida ja üle võtta Moldovat, nüüd ka Rumeeniat. Venemaa, Iraani, Assadi režiimi ja Hezbollah‘ koostegutsemine Süüria kodusõjas ülestõusnute vastu on olnud venelastele väga oluline liitlassuhete tugevdamiseks ja jõu projitseerimiseks.
Veel kuu aega tagasi tundus, et kui Läänemerel on venelased strateegilise dominantsuse kaotanud, siis Mustal merel ja Vahemere idaosas nad aina tugevdavad seda. 7. oktoobri Hamasi rünnakud Iisraeli vastu olid kui mitte venelaste taganttõugatud, siis vähemalt nende otsestes huvides. Kriis Lähis-Idas, mis annab Iisraelile ja tema lääneliitlastele pikaks ajaks tegevust, tugevdab Iraani ning lõhub Iisraeli ja sunnib araabia maailma suhteid, tundus hea idee.
Nagu ikka, luges Putin Bidenit õigesti ja Netanyahut valesti. Washington püüdis peaaegu algusest peale Lähis-Ida olukorda leevendada, hoides Iisraeli tagasi ja kehtestades rünnakutele erinevaid piiranguid. Sama strateegiline pimedus, mida oleme kolm aastat näinud USA Ukraina poliitikas, mille tulemusel Ukraina haiglad ja elektrijaamad on Vene raketirünnakute eest kaitseta, aga Vene lennubaasid ja relvahoidlad kaitstud.
Nüüdseks on aga venelased saanud mitu tõsist kaotust järjest, Iisrael on ÜRO ja Washingtoni hädakisa ignoreerides rivist välja löönud Hezbollah‘ juhtkonna ja suure osa Iraani revolutsioonilise kaardiväe juhtkonnast. Sellest alanud doominoefekt on toonud meid tänasesse päeva. Hezbollah‘ võitlejad taandusid Süüriast, et kodus Iisraeli vastu langeda, Iraan kaotas nii Süürias kui kodus Iisraeli õhulöökidest suure osa õhtutõrjet ja tema ind ja võimekus Assadi abistada vähenes oluliselt. Venelased on Ukrainas niigi viimase välja pannud ja ei suutnud Süürias tekkinud auku täita.
Samal ajal aktiveerus Türgi, kes on pikemat aega ennast nii Kaukaasias kui Süürias Venemaa vastu kehtestanud. Meenutame, et juba paari aasta eest lõid aserid Türgi abiga Karabahhist ja Armeenia pool okupeeritud aladelt välja Venemaa toetatud Armeenia väed. Armeenias võttis võimu suhteliselt läänemeelne valitsus, mis näitab visalt Vene varjust väljasaamise soovi. Venelased on kaotanud de facto kontrolli Abhaasia üle, mille parlament vahetas välja venelaste poolt pukki pandud peaministri ja lükkas tagasi seadused, mis oleks eelistanud Vene investeeringuid Abhaasias.
Suurim kaotus tabas Putinit muidugi Süürias, kus aastakümne pingutus end seal alaliselt sõjaliselt kehtestada on nüüd üsna kindlasti nurjunud. Vene laevad on Tartusist läinud ja Vene baasid tühjenevad. Moskva räägib küll midagi läbirääkimistest HTSi ja Türgiga ning baaside jäämisest, mis võib-olla mingil määral on ka tõsi, ent Vene suur sõjaline mõju Süürias ja sedakaudu Lähis-Idas on läbi.
Türgi on võitnud venelasi Karabahhis ja nüüd Süürias. Iisrael on väga oluliselt ennast Lähis-Idas tugevdamas ja Trumpi tulek ainult julgustab neid. Iisrael on ka tõestanud, et edu toob anti-bidenlik eskaleerimine, mitte pidev taandumine ja appeasement (lepitus – toim).
Kokkuvõttes – venelased on kaotanud kõik positsioonid lõunapool Kaukasust, välja arvatud Lõuna-Osseetia, mis on muidugi koomiline, ja Gruusia ripub juuksekarva otsas. Aga just sellepärast paneb Moskva praegu absoluutselt kõik mängu, et tema käpikud Gruusias võidaks, sest kui Thbilisis tõuseb Gruusia lipu kõrvale Euroopa Liidu lipp, on jõudude tasakaal Lõuna-Kaukaasias ja Lähis-idas lõplikult muutunud.
Suured rahvusvahelised lüüasaamised toovad Venemaal tavaliselt kaasa poliitilisi vapustusi. Loodetavasti mõistab tavapäraselt aeglaselt ärkav Euroopa hetke olulisust. Gruusia venemeelse valitsuse võit võib praegu päästa Putini režiimi. Ja vastupidi.