Paistab, et opositsioon on riigikaitse temaatikast väsinud või üritab geopoliitilise olukorra eest pead liiva alla peita, kirjutab Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Mihkel Lees.
Kuidas muidu seletada näiteks seda, et EKRE liikmed hääletasid eelmisel nädalal vastu mitmele eelnõule, mis andsid õiguse Eesti kaitseväelaste osalemiseks rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonidel. Nagu unustades, et Eesti kaitsevõime oluline osa on justnimelt NATO kollektiivkaitse ning liikmesriikide kaitseväelased seisavad juba täna Eesti pinnal Eesti kaitseväelaste kõrval ning on valmis meid Venemaa agressiooni korral toetama.
Või kuidas muudmoodi seletada Isamaa erakonna korduvaid ettepanekuid võtta julgeolekumaksu eelnõu välja riigikogu menetlusest? Nagu unustades, et Eestil on vaja lisaks liitlastele lootmisele arendada ka iseseisvat kaitsevõimet ning see ei ole kaugeltki odav ülesanne.
Või kuidas seletada Urmas Reinsalu alusetuid hirmujutte riigikogu kõnepuldist, nagu plaanitaks kaitsekulutusi kärpida või laskemoona soetamine oleks tahaplaanile jäetud? Selline jutt näitab kas ignorantsust või soovi inimesi hirmutades lühiajalist populaarsust koguda. Kumbki pole liialt hea variant.
Heade eesti inimeste rahustuseks võin öelda, et Reformierakonna juhitav koalitsioon ei ole Eesti riigi kaitsevõime tugevdamisest väsinud. Me mõistame liitlassuhete tähtsust ning vajadust suunata täiendavat raha meie riigikaitse arendamisse. Vaadelgem fakte.
Julgeolekumaksust on aastatel 2025-2028 riigieelarvesse plaanitud laekuma u 2,4 miljardit eurot. Järgmisel aastal 113 miljonit eurot, 2026. ja 2027 aastal üle 750 miljoni ning 2028. aastal üle 800 miljoni euro. Sõjaline kaitsekulu samal perioodil on 6,35 miljardit. Seega kulub riigikaitseks ära julgeolekumaksu panus ning ülejäänud eelarvetuludest tuleb raha tublisti juurdegi leida.
Meie lähiaastate kaitsekulu saab eelmainituga olema üle 3% SKP-st, millega oleme NATO riikidest Poola järel ja USA ees teisel kohal. Kui keegi peaks küsima, kas peame ikka olema nii „tublid“, siis vastus on selge „jah!“. Meie geograafiline paiknemine ning omal nahal kogetud teadmine Venemaa rahuldamatust imperialismist ei anna meile teist võimalust, kui olla ise valmis ning innustada meist ja Venemaast geograafiliselt kaugemal asuvaid liitlasi oma kaitsepanust suurendama. Seda saame aga kõige paremini teha ise eeskuju näidates.
Muide – kaitse-eelarve suurendamine toetab ka Eesti kaitsetööstust, sealhulgas tervet meie majandust. Ukraina abistamisse suuname järgneval neljal aastal umbes 400 miljonit eurot, ostes vajalikud kaitsetööstuse tooted võimalikult suures osas Eesti ettevõtetelt. Lisaks valmistatakse ette kaitsetööstuse tööstusparki ning meetmeid, mille abil saaksime enda toodangut ka paremini eksportida.
Kui soovida konkreetseid näiteid Eesti kaitseks mineva raha kulutamisest, tasub välja tuua näiteks mitmikraketiheitjad HIMARS, mis jõuavad Eestisse järgmisel aastal ning võimaldavad anda täppislööke kuni 300 kilomeetri kaugusele. Prantsusmaalt hangitakse 12 ratastel liikur-suurtükki Caesar ning aastaks 2031 ostame laskemoona juurde 1,6 miljardi euro eest.
Unustatud ei ole ka nn „laia riigikaitset“, kuhu suuname järgmise nelja aasta jooksul täiendavad 219 miljonit eurot. Selle raha eest saab näiteks suurendada PPA kriisireservi ja ehitada lõpuni idapiiri taristu. Elanikkonnakaitsesse investeeritava 48 miljoni euro eest on võimalik tõsta nii kutseliste päästjate kui kõigi teiste eesti inimeste kriisideks valmisolekut. Täiendatud saavad haiglate varud ning ERR suurendab enda kriisivalmidust, et raadio ja televisioon toimiksid ka suuremate elektri – ja sidekatkestuste ajal. Arvestades võimalike hübriidrünnakutega pean targaks investeeringuks ka täiendavat 7 miljoni euro suunamist küberkaitsesse.
Seega pole tarvilik hinge võtta opositsioonipoliitikute väsimust ja hirmutavaid sõnumeid. Koalitsioon töötab igapäevaselt selle nimel, et meie riik ja inimesed oleksid kaitstud.
Ja me oleme südamest tänulikud headele Eesti ettevõtetele ja tööinimestele, kelle panus võimaldab eelmainitud tegevustesse raha suunata.