Viimase poole aasta olulisim teema avalikkuses on kahtlemata olnud kokkuhoid, mida riik tänases keerulises olukorras tegema peab. See aga ei tähenda, et kõik valdkonnad muus osas unne suikunud on. Laotatud on ka pinnas edasiminekuks. Äsjalõppenud lapse õiguste kuu puhul vaatame niisiis laste- ja perede valdkonda veidi lähemalt sisse, kirjutab sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.
Viimase pea nelja aasta jooksul, mil ministrirolli kandnud olen, oleme ekspertidega sotsiaal- ja ka justiitsministeeriumist viinud laste ja perede heaks ellu mitmeid olulisi muudatusi, millest selles kirjatükis küll vaid osa katta suudan. Toon aga olulisima lugeja jaoks siiski välja.
2021. aastal muudeti nii näiteks psühhiaatrilise abi seaduse sätet, mis psühhiaatrilise abi alaealiste jaoks esimest korda vabalt kättesaadavaks tegi. Eelnevalt oli selleks tarvilik vanemate luba. Toon selle eraldi välja, kuna vaimse tervise abi seisukohast on väga oluline selle õigeaegsus. Varajane sekkumine aitab kaasa tulemuslikule ravile, mis omakorda aitab vähendada noorte vaimseid probleeme. Antud muudatus vaimse tervise abi suuremat kättesaadavust just nimelt toetabki.
Lastekaitse Liit alustas 2021. aastal aga lapse õiguste saadikute võrgustiku loomisega, mis on veel ainulaadne Euroopaski. Võrgustiku eesmärk on seista tulevikupõlvkonna ehk praeguste 7-18aastaste heaolu eest just nende jaoks olulistel teemadel. Lapsed valmistasid selle raames juhendatult, Eestis õiguskantsleri büroo toel, 2022-2023 aastatel raporti, mis käsitleb Eesti laste mõtteid sellest, kuidas nende õigused on kaitstud ning mis võiks nende elus olla teisiti. Sõnumid edastasid lapsed ise ka ÜRO lapse õiguste komiteele.
Minul õnnestus noortega ka mitmel korral kohtuda ning iga kord veendusin, et kui sellised lapsed on Eesti tulevik, peame meie täna ekstra pingutama, et neile elujõuline riik üle anda. Nemad peavad saama oma ressursse tulevikus suunata uuenduste loomisesse, mitte vaid tulekahjude kustutamisse.
2022. aastal jõustus aga väga oluline muudatus seksuaalse enesemääramise ea osas, mis tõstis selle varasemalt neljateistkümnelt aastalt kuueteistkümnele. See oli 2022. aastal kindlasti üks olulisimaid muudatusi laste kaitseks. Suhted kuni viieaastase vanusevahega varateismeliste ja noorte täiskasvanute vahel on lubatud, kuid täiskasvanu end alla 16aastasega enam siduda ei või.
Niisamuti täpsustati 2022. aastal lastekaitseseaduses seda, kes lastega töötada võivad ning ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus viidi sisse muudatused kohtumenetlustes lapse ärakuulamise osas, et lapse arvamust kuulatakse sõltumata tema vanusest, ent samas ei koormata last ärakuulamistega. Riik hakkas lapsevanematele pakkuma ka tasuta perelepitusteenust, mille eesmärk on võimaldada laste heaolust lähtuvalt vanemate lahkumineku korral kokkuleppeid sõlmida ja seda kohtuväliselt või varajases faasis kohtumenetluse ajal.
2020-2023 vahemikus jätkati tööd ka seksuaalselt väärkoheldud laste ja nende perede toetamisega. Nii laiendati lastemajade teenust juba olemasolevatest majadest Tallinnas ja Tartus, ka Jõhvi ja Pärnusse, et väärkoheldud lastele ja nende peredele oleks abi kättesaadavam üle Eesti. 2023. aasta aprillis jõustunud ohvriabi seadusega võimaldatakse tasuta psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi ka nendele seksuaalvägivalla ja perevägivalla ohvritele ning peredele, kellega juhtunu suhtes ei ole menetlust alustatud asitõendite puudumise, kuriteo aegumise vms tõttu, kuid kelle abivajadus on säilinud ja kogetud trauma takistab eluga edasi minekut.
2023. ja 2024. aasta olulisimate muudatuste hulka võib lugeda ka laste- ja peretoetuste tõstmist. See tähendab, et võrreldes 2022. aastaga tõusis esimese ja teise lapse toetus 60 eurolt 80 eurole, 3-6 lapsega perede toetus 300 eurolt 450 euroni ja 7 ning enama lapsega perede toetus 400 eurolt 650 euroni. Üksikvanema toetus tõusis aga 19 eurolt 80 euroni kuus ja üksi last kasvatavate vanemate toetamiseks suurendati 2024. aastal ka elatisabi 100 eurolt 200 eurole kuus. 2023. aastal toetas riik lastega peresid otseste toetuste läbi 840 miljoni euroga, mille moodustasid peretoetused ja vanemahüvitis.
Käesolevasse aastasse jäävad ka rõõmusõnumid haigus-hooldus hüvitiste muudatustest, mis võimaldavad tööle naasnud lapsevanemal esimesel aastal pärast vanemapuhkust haiguslehele jäädes saada hüvitist, mille arvutamisel võetakse aluseks kas vanemahüvitis või sotsiaalmaksuga maksustatud tulu varasema alampalga asemel.
Niisamuti on riigikogus menetluses Eesti soov ühineda ÜRO lapse õiguste konventsiooni protokolliga, mis annaks meie lastele õiguse pöörduda ise ÜRO lapse õiguste komitee poole, kui Eestis on nende õigusi rikutud. Tegemist ei ole lihtsalt formaalsusega. See on oluline samm tagamaks, et iga lapse hääl ühtmoodi kuuldav oleks ja ÜRO protokolliga loodud süsteem annaks lastele oma õiguste kaitsmiseks täiendava võimaluse.
Tulevikkuvaatavalt on üks oluline muudatus loodetavasti jõustumas 2026. aastal. Nimelt oleme saatnud riigikogu menetlusse eelnõu, mille kohaselt muutuks toitjakaotuspension toitjakaotustoetuseks ning seda hakataks maksma kõikidele lastele ühtselt. Nii ei sõltuks edaspidi toetuse suurus enam lahkunud vanema pensionistaažist või laste arvust, vaid on lastele ühetaoline. Aasta varem valmib aga peretoetuste ja vanemahüvitiste analüüs, mis annab meile soovitusi perepoliitika süsteemi täiustamiseks, sündimuse kasvu toetamiseks, töö- ja pereelu ühildamise, majandusliku toimetuleku ning laste heaolu osas.
Justiitsministeeriumi vastutusala üks olulisimaid tegevusi ettevaatavalt on kindlasti ka nõusolekuseaduse väljatöötamiskavatsus. Tegemist ei ole pelgalt seadusega, see tähistab laiemat ühiskondlikku ja seadusandlikku mõtestatust tahtevastasusest, seksuaalvägivallast ning ohvri kaitsmisest. Praegu on Eestis teise inimesega tema tahte vastaselt suguühtesse astumine karistatav vaid juhul, kui selleks on kasutatud ära inimese seisundit, milles ei ole võimalik vastupanu osutada või mõista, mis konkreetsel momendil toimub, lisaks kui on kasutatud vägivalda või kannatanu sõltuvust süüdlasest. Arvesse ei võeta ohvri tardumist kaitserefleksina ning kohtutes keskendutakse vähem süüdlasele ja enam sellele, mida ohver tegemata jättis või tegi. Nagu öeldud, on tegemist kultuuriliselt olulise muudatusega, mis annab kindlasti ka laiemalt tõuke seksuaalhariduse tõhustamiseks ning oma tahte selgemale väljendusele ning selle aktsepteerimisele.
Tehtud on tegelikult palju rohkem ja palju rohkem on veel ees, kuid on oluline omada kasvõi väikest vaadet sellesse, millega igapäevaselt meie kõigi hüvanguks tegeletakse. Loodan, et saite siit mõtteid ja teavet ning usute meie riigi pidevasse arengusse nii nagu mina. Ja nagu mina, soovite teiegi meie ja teie lastele jätta parima võimaliku versiooni riigina sellest, millesse meist igaüks igapäevaselt panustab.