Tallinn on metsloomade poolest väga rikas paik, siin elab umbes kolmandik kõigist Eestis elavatest imetajaliikidest. Suuremaid muresid metsaelanikud tekitanud pole, ent oluline on teada, mida teha, kui loom on sattunud abitusse seisundisse või ohustab möödakäijaid, kirjutab Pirita linnaosavanem Doris Raudsepp.
Metsloomad inimasustuse juures on olnud alati üsna tavaline nähtus, veel enam nüüd, mil inimasustus laieneb ja endiste metsade asemel laiuvad uued elamurajoonid. Näiteks on asustuse laienemine Viimsis toonud kaasa põtrade arvukuse kasvu piirkonnas. Põdrad on seal justkui lõksu jäänud, sest mitmed varasemad rohekoridorid on täis ehitatud. Õnneks leidub ka loomadele veel sobivaid elupaiku.
Loomad linnas enamasti probleeme ei põhjusta ning inimesest üritavad nad targu eemale hoida – enamikel juhtudel tasub lihtsalt ettevaatlik olla.
Kirju seltskond – metssigadest kobrasteni
Pealinna rohealad on koduks mitmesajale rebasele, metskitsele ja jänesele ning kuni poolesajale põdrale. Nähtud on ka ilveseid, hirvi, kopraid ning karu.
Paar aastat tagasi andis üks Pirita elanik teada, et teda ja ta koera ründas šaakal. Pisematel lemmikloomadel soovitati ohupiirkonnas silma peal hoida, inimesi šaakalid ei ründa. Möödunud sügisel kirjutas Maarjamäe elanik, et koges Lillepi pargis joostes imelist vaatepilti, kui sattus kokku kolme suure hirvega ning oli mures, et ümbruskonna autoteede ääres pole hoiatavaid märke. Olgu siinkohal täienduseks öeldud, et Pirita linnaosas on juba esimesed märgid, mis hoiatavad metsloomade võimaliku liikumise eest, paigaldatud.
Aastate jooksul on märgatud veel näiteks Russalka juures nelja metssiga, öises kesklinnas ekslemas suurt kobrast. Kõige loomarikkamad alad on Ülemiste järve ümbrus ja Pääsküla raba. Korralik esindatus on ka Kloostrimetsas.
Kuidas tegutseda?
Kui loomadega enamasti muresid pole olnud, siis lindude tegevus võib olla üsna häiriv, näiteks kajate, kes teadaolevalt Padriku elurajoonis (kindlasti mujalgi) üsna lärmakalt keskkonda reostavad. Tallinna keskkonna- ja kommunaalameti soovitus on olla tähelepanelik ja käia varakevadel majade katustel pesaalgeid eemaldamas. Seega on siinkohal oluline koostöö ühistute ja haldurite vahel. Kindlasti ei tohiks suurlinde toita – nii meelitab see piirkonda veel rohkem „soovimatuid elanikke“. Hoolitsusvajadust võiks pigem rakendada siilide või tolmeldajate toitmisega ning lindudele-loomadele veekausi panemisega.
Selle aasta mais hulpis Pirita jões hukkunud hüljes. Paraku on see igakevadine mure, kui üle Eesti triivivad randa võrkudesse kinni jäänud ja uppunud hülged. Üldine praktika on, et surnud hallhüljest ei pea utiliseerima ning reeglina tegeleb sellega loodus ise. Vajadusel võib maaomanik või omavalitsus looma utiliseerimise enda peale võtta ning III kategooria kaitsealuse liigi puhul ei ole selleks vaja keskkonnaameti nõusolekut.
Loomade ja lindude puhul tasuks abi kutsumisel hinnata olukorda – kas metslooma on võimalik ja vajalik kinni püüda. Rebast või kitse taga ajada pole mõtet, suuremast metsloomast (nt karu, põder) tuleks igal juhul teada anda, sest loom võib linnaruumis paanikasse sattuda, õnnetuse põhjustada või ise viga saada.
Kokkuvõttes mahume me kenasti loomadega koos ka linna ära – ja see on tore, sest näitab, et meie elukeskkond on roheline ja pakatab loodusest. Oluline on vaid seejuures olla tähelepanelik ja sekkuda, kui olukord seda vajab.