Kui palju hunti ka ei toida, ta ikka vahib metsa poole…
Nii ütleb eesti kõnekäänd. Eesti poliitikas kirjeldab see fenomeni, kus mõned poliitikud otsivad pidevalt oma maailmavaadet ja imelikul kombel leiavad selle alati just sellest metsast, kus neile pakutakse tükikest võimupirukast.
Tänasel päeval räägivad kõik Raiki-Stalnuhhini ootamatust teineteise leidmisest, aga nähtus on tegelikkuses palju laiem. Lisaks kohesele võimule pääsemisele käib sama medali teisel poolel küüniline võitlus venekeelsete valijate pärast.
Eks sedagi on harrastatud juba aastaid ja aastaid – algselt oli ainus suur kalastaja selles tiigis Savisaare Keskerakond, aga viimastel aastatel on oma osa sellesse mängu andnud nii EKRE kui ka sotsiaaldemokraadid. Nii et tegelikult pole Raik-Stalnuhhini tandem mingi uus jalgratas, mis Eesti poliitikas äsja leiutati. Tuletame kasvõi meelde eelmisi KOV valimisi, mille eel ujus päevavalgele selline uudis:
„Õhtuleht avaldas sel nädalal transkriptsiooni EKRE poliitikute ja MTÜ Eesti Vanemad esindajate kohtumisest. Viimaste juht Sergei Tõdõjakov, varasem Öise Vahtkonna aktivist, tegi üritusel erakonna aseesimehele Mart Helmele koostööettepaneku ja sai sellele jaatava vastuse.“ (Delfi 19.09.202)
Päris viimastest aegadest mäletame aga sotside ponnistusi ja omavahelisi kaklusi vene- ja valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmise teemadel. Kõike seda tehaksegi venekeelsete häälte ehk siis võimule pääsemise nimel. Kas seda saab poliitikutele ette heita, et nad võimule tahavad pääseda? Kindlasti mitte.
Paul-Eerik Rummo oli oma ajast ainult pisut ees, kui ta juba 1969. aastal kirjeldas „Prostituudi laulus“ tänapäeva Eesti poliitmaastikku:
„Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –
turul me oleme vennad ja õed!
Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval
üksteisel’ müüme omad usud ja tõed“.
Opositsionääri leib on kibe ja supp lahja, seda teab igaüks, kes mingi aja on opositsioonis istunud. Iseküsimus on, millist hinda on üks või teine erakond või poliitik valmis maksma võimule pääsemise eest. Kusagilt võiks ju see piir ometigi käia.
Eesti ajalugu tundva ja Eesti iseseisvust hindava inimese jaoks võiks punaseks jooneks olla koostöö selliste tüüpidega, kes endiselt usuvad, et Eesti peaks olema osake Nõukogude Liidust, et Eestit pole kunagi okupeeritud ja et Putin on tegelikult täitsa muhe mees.
Ja kui on nii, et võimuiha hägustab kõik pidurid, siis loodetavasti saab see karmavõlg sellised erakonnad ja poliitikud kätte järgmistel valimistel. Küllap saab, sest ega see erinevatele valijagruppidele erineva jutu rääkimine pole kunagi päris karistamata jäänud. Savisaar suutis sellest enam-vähem edukalt välja tulla ja hullutada nii eesti- kui venekeelseid valijaid, aga keegi teine sellega pikaajaliselt edukaks pole saanud.
Olgu selle tõestuseks kasvõi Keskerakonna lagunemine pärast Savisaare lahkumist. Omad vitsad on kakskeelsuse eest kätte saanud ka EKRE ja tegelikult ongi sotsid siiani veel ainsana peaaegu puhtalt pääsenud. Vaatamata sellele, et nad on ka varasemalt neil teemadel väga imelikke seisukohti evinud.
Meelde tuleb näiteks ühe sotside peamise ideoloogi Jaak Alliku mõned aastad tagasi antud intervjuu vene saatele „Russki Reportjor“, kus ta muu hulgas ütles: „Nad (eestlased) kardavad, et meid taas okupeeritakse – see on üleüldse täielik jama! Vaat Putin nüüd mõtleb hommikust õhtuni, kuidas Eestit rünnata, roomates, üle piiri. Täielik jama! Kuid lihtinimesele mõjub kuidagi … meie rahvuslus teeb Eestist provintsi, te ju ise näete. Euroopa tagahoov, mitte enamat. Muidugi, Eestist peab saama riik, mis seisab eraõiguslikul ja mitte rahvuslikul alusel.“
Nii arvas ja arvab tõenäoliselt siiani Jaak Allik ja selles mõttes pole Katri Raiki-Mihhail Stalnuhhini ühteheitmises midagi uut. Aga samas pean tunnistama, et väga vastik näeb see välja igatahes.