Kui me praegu Estonia juurdeehituse põhja laseme ja eraldatud raha kasutamata jätame, siis suure tõenäosusega jääb teater kiratsema kitsastesse tingimustesse, sest väike juurdeehitus ei rahulda Estonia vajadusi, kirjutab Margit Sutrop.
“Aktuaalse kaamera” nädalasaatest sai eesti rahvas teada, et muinsuskaitseamet ja Tallinna linn on UNESCO-le kaebamas, et Estonia teatri soovitud juurdeehitus ja riigikogu otsus seab ohtu vanalinna kaitsevööndi. Jäeti ütlemata, et pärast Tallinna vanalinna UNESCO maailmapärandi nimekirja arvamist on bastionivööndisse ehitatud juba 15 hoonet.
Saates tuli ilmekalt välja, et ühel kaalukausil on Eesti kultuuri areng: hea akustikaga, kaasaja vajadustele vastava uue saali ehitus, mis võimaldab lavastada täismahus oopereid ja ballette, annaks publikule rohkem ruumi ja töötajatele paremaid töötingimusi. Teisel kaalukausil on aga bastionite säilitamine maa all, rohe- ja mäluala säilitamine. Samal ajal teame, et sealsed puud on konteinerites ja 1905. aasta meeleavalduste monument on juba teisaldatud.
Mis oli saate sõnumis eksitav?
ERR-i portaalis avaldatud saate kokkuvõte kannab pealkirja “Tallinn ja Estonia on teatrimaja juurdeehituse osas endiselt eriarvamusel”. Lisaks Tallinna linna ja Estonia teatri lahkarvamusele kirjeldati televaatajatele ka muinsuskaitseameti ja riigikogu kultuurikomisjoni vastasseisu. Paraku tehti seejuures kolm viga.
Kuna tegemist on olnud pikalt arutatud väärtuskonfliktiga, olnuks oluline, et riigikogu kultuurikomisjoni esindaja saanuks saates sõna. Teiseks esitleti erapooletu arhitektuuriajaloo eksperdina inimest, kellel tegelikult on huvide konflikt. Ja kolmandaks esitleti muinsuskaitseameti tellitud tendentslikku mõjuanalüüsi kui lõplikku tõde, kuigi tagasisidestamisring lõpeb alles 28. oktoobril.
Riigikogu komisjoni istungil otsustasime (kuus poolt, üks vastu, üks erapooletu) saata muinsuskaitseametile vastuskirja, kus palusime koostada uue mõjuhinnangu. Juhtisime tähelepanu sellele, et mõjuanalüüs on ebaobjektiivne, ei kajasta erinevaid arvamusi ega kõiki väärtusi. Ajaloolise pärandi kaitsmise kõrval on oluline tagada eesti kultuuri areng. Rahvusooper on rahvuslik sümbol ja eesti vaimse kultuuri tugisammas.
Kallutatud sõnumi esitamine
Saates sõna saanud Tallinna peaarhitekt Andro Mänd esitas riigikogu kultuurikomisjoni aadressil hulga etteheiteid ja süüdistas meid kultuurituses, aga kultuurikomisjoni liikmetele saates selgituste esitamiseks sõna ei antud. Nii ei saanud me ümber lükata valeväidet, et riigikogu kultuurikomisjon pole andnud luba ehitada võõrale (st Tallinna) maale ega saagi sellist luba anda. Õige pole seegi, et riigikogu kultuurikomisjon pole Tallinna linna ja muinsuskaitseametit kaasanud.
Kultuurikomisjon on Estonia juurdeehituse teemat arutanud pea kaks aastat, kaasatud on olnud väga erinevad osapooled, sh muinsuskaitseamet ja Tallinna linn. Koosolekutel on arutatud lahendusi, mis puudutavad loodus- ja muinsuskaitseliste piirangute ülevaatamise võimalikkust.
Toon vaid mõned näited. 16. jaanuaril 2024 toimunud riigikogu kultuurikomisjoni istungil selgitas muinsuskaitse esindaja, et Eesti muinsuskaitse esindab paindlikku, uuenduslikku ja kasutuse poolt kõnelevat filosoofiat. Istungil ilmnes, et muinsuskaitseametil on olnud laual ka mõte liigutada rahvusooperi fassaadi. Seoses Vabaduse väljaku ehitusega toodi välja, et bastionaalvööndis on viimastel aegadel toimunud muudatusi ning muinsuskaitse vaatevinklist on normaalne, et ka Tallinna vanalinn on arenev organism.
20. veebruaril 2024 toimunud kultuurikomisjoni istungil tõi Tallinna esindaja ja 11. märtsil 2024 kliimaministeeriumi esindaja välja, et kuna planeeritav rahvusooper Estonia laiendus hõlmaks ka riikliku looduskaitse alla võetud Tammsaare pargi alasid, siis saab edasiseks lahenduseks olla valitsuse otsus pargi piiride muutmiseks. 20. veebruari 2024 istungil märkis Tallinna linna esindaja, et arhitektid on geoinfosüsteemis linna 3D mudelis vaatekoridorid ülitäpselt modelleerinud ja linna esindajad ei näinud suuri probleeme seoses vaatekoridoriga.
Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea, mille järgi Estonial on võimalik saada kultuurkapitalilt raha juurdeehituseks, kinnitas riigikogu 13. septembril 2021 (387 OE). Riigikogu võttis 07. mail 2024 vastu veel ka teise otsuse (410 OE), millega tehti valitsusele ettepanek leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks, vaadates selleks üle looduskaitselised ja muinsuskaitselised piirangud, mis välistavad juurdeehituse, ning vajadusel algatada rahvusooper Estonia juurdeehituseks riigi eriplaneering.
Tallinna peaarhitekt kirjeldas “Aktuaalse kaamera” nädalalõpusaate intervjuus Estonia soovitud kujul juurdeehituse rajamist kui seadusevastast, vaikides täiesti maha selle, et riigikogu on näidanud valmisolekut vajadusel seadusi muuta.
Riigikogu liikmed suhtuvad Estonia laiendusse väga tõsiselt ja on teemaga süvitsi tegelenud. Siim Kallase eestvedamisel moodustati rahvusooper Estonia toetusrühm, kuhu kuuluvad Isamaa, Eesti 200, EKRE, Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatliku erakonna saadikud. Vaid Keskerakond hoiab kõrvale.
Ka kultuurikomisjonis valitseb Estonia juurdeehituse küsimuses eri erakondade saadikute vahel erakordselt suur üksmeel. Möödunud nädalavahetusel käisid Estonia toetusrühma liikmed Helsingis tutvumas Soome ooperimajaga, kasutamata selleks kuluhüvitisi. Soome ooperimajaga tutvumine vaid süvendas meie veendumust, et Estonia laiendus on vajalik.
Estonias ei saa praegu teha maailmatasemel produktsioone nagu Soomes, kuna meil pole ooperile sobivat akustikat, lagi on madal ja kitsas lava ei võimalda baleriinidel teha etenduses ettenähtud hüppeid ja viskeid. Publikul on kitsas ja näitlejate, muusikute, tantsijate ja teenindava personali töötingimused on allapoole igasugust arvestust.
Huvide konflikti mahavaikimine
Saate põhisõnumit kandis muinsuskaitseameti poolt Estonia juurdeehituse mõjuhinnangu koostamist juhtinud Triin Ojari, keda esitleti kui sõltumatut arhitektuuriajaloolast, kuigi tal on tegelikult huvide konflikt. Töötades praegu Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonnas, on Ojaril selge huvide konflikt ja ta ei saa kuidagi esineda erapooletu eksperdina.
Oli kummaline kuulda, kuidas Tallinna linna ja muinsuskaitseameti esindaja suu läbi ähvardatakse “otsustajaid” ehk Eesti riigivõimu. Ametnikud ähvardavad, et valminud mõjuanalüüs saadetakse UNESCO kinnismälestiste komitee ICOMOS-i ette ja kui Estonia juurdeehituse rajamisel mõjuanalüüsis esitatud soovitusi kuulda ei võeta, siis võib UNESCO maailmapärandi komitee Tallinna vanalinna UNESCO maailmapärandi nimekirjast välja arvata.
Tasub meelde tuletada, et UNESCO on ühinenud rahvaste hariduse, teaduse ja kultuuri organisatsioon, mis on loodud, et toetada ülemaailmset koostööd teaduse, hariduse, kultuuri, kommunikatsiooni, keskkonnakaitse ja inimõiguste vallas. Hindan kõrgelt näiteks UNESCO pingutusi jõuda kokkuleppele bioeetika väärtustes ja printsiipides, ületades erinevate kultuuride ja religioonide vahelised lahkhelid.
2005. aastal vastu võetud UNESCO universaalne deklaratsioon bioeetikast ja inimõigustest näitab eeskuju, kuidas saab toimuda tasakaalu leidmine erinevate väärtuste vahel. Põrkuvad ju ka Estonia juurdeehituse puhul erinevad väärtused: kultuuri areng ja kultuuripärand, visuaalne esteetika ja pragmaatika, rahvuslik enesemääramine ja rahvusvaheline konventsioon.
Mõjuanalüüs pole lõplik tõde
Saates esitati muinsuskaitseameti tellitud pärandi mõjuhinnangut kui lõplikku, kuigi tagasisidestamise tähtaeg on alles 28. oktoobril. On arusaamatu, miks oli muinsuskaitseametil pärandmõju hinnangu tellimise ja avalikustamisega nii kiire ja miks Estonia juurdeehituse vastased astusid oma riigi vastu, minnes UNESCO-le Eesti riigi peale kaebama.
Riigikogu kultuurikomisjon kohtus 23. oktoobril UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni peasekretäri Kerli Gutman-Noraku ja kultuuriprogrammi koordinaatori Margit Siimuga ning sai neilt kinnituse, et UNESCO ei ole andnud Eestile pärandmõju koostamise tähtaega.
UNESCO pärandimõju hinnangu juhis ütleb, et järeldustes tuleks kajastada nii positiivseid kui ka negatiivseid tagajärgi. Paraku on Triin Ojari juhtimisel valminud pärandimõju hinnangus antud sõna vaid avalikkuses vastuseisukohtadega esinenud inimestele ja keskendutud just negatiivsete mõjude otsimisele ning praktiliselt puudub positiivsete mõjude analüüs.
Kui kirjeldati kujunenud olukorda, ei maininud muinsuskaitse tellitud mõjuanalüüs kordagi, et riigikogu on valitsusele teinud ettepaneku lahendada loodus- ja muinsuskaitselised piirangud seoses rahvusooper Estonia juurdeehitusega.
Mõjuanalüüsis on täielikult ignoreeritud neid positiivseid mõjusid, mida Estonia teatri soovitud variant kaasa tooks: võimalus lavastada n-ö täismahus oopereid ja ballette, sh osaleda rahvusvahelistes produktsioonides.
Estonia soovitud variandi puhul oleks ehituslik sekkumine olemasolevasse hoonesse minimaalne, ca kümne protsendi ulatuses kogu maja brutopinnast, olemasolev ajalooline saal säilib autentselt, uus saal vastab kaasaja akustilistele nõuetele, publikul tekib rohkem istumis- ja liikumisruumi, paranevad lauljate, muusikute, tantsijate ja teenindava personali töötingimused. Seejuures ei lammutata tagafassaadi täielikult, vaid see säilib osaliselt vaadeldavana. Alles uusehitusega tekib maa-aluste bastionide eksponeerimise võimalus nagu Vabaduse platsi maa-aluses parklas. Praegu neid bastione keegi ju maa all ei näe.
Avaliku arutelu all on kolm varianti.
Rahvusooper Estonia soovitud variant näeb ette maja taha suuremahulise juurdeehituse ehitamist, säilitades ajaloolise saali ja ka osa tagumisest fassaadist ning võimaldades Estonial ehituse ajal jätkata etenduste andmist. Muinsuskaitseameti soovitud variant proovib maja seest poolt suuremaks ehitada, ent lõhub ajaloolise saali ja ei lahenda Estonia ruumivajadust. Kolmas variant on otsida Estoniale täiesti uus maja.
Päris uue maja ehitamiseks pole praegu piisavalt raha ega sobivat kohta. Kui kultuurkapitali poolt juurdeehituseks eraldatud raha jääb praegu kasutamata, siis tulevikus võib juhtuda, et ehitamiseks pole enam üldse raha. Samuti jääks uue maja ehitamisel Estonia ajalooline maja sobiva kasutuseta. Nii juhtus see näiteks Soomes, kus Aleksanterinkatul asunud vana teatrimaja jäeti maha ja seda üüritakse välja. Meil võib juhtuda, et eesti rahvale pühast Estonia majast saab lihtsalt kasiino.
Kui juurdeehitus ehitataks muinsuskaitse näpunäidete järgi, lõhkudes olemasoleva saali ja püüdes maja seest poolt suuremaks ehitada, siis suure tõenäosusega lõhume ka ooperi- ja balletikollektiivi, sest ehitusele kuluvate pikkade aastate jooksul lähevad meie loominguliste kollektiivide liikmed teistesse teatritesse ja maadesse tööle.
Sobivaim variant on see, mille on pakkunud Estonia teater ise. Kui me praegu Estonia juurdeehituse põhja laseme ja eraldatud raha kasutamata jätame, siis suure tõenäosusega jääb teater kiratsema kitsastesse tingimustesse, sest väike juurdeehitus ei rahulda Estonia vajadusi.
Pealegi pole pärand ise puutumatuna säilinud, sest ajaloolist maja on juba muudetud. Venelased pommitasid Estonia teatrimaja puruks. Hiljem kinkisid nad maja näiliselt eesti rahvale tagasi, kusjuures Pärnu maantee poolne fassaad on täiesti uus ega järgi algset arhitektuuri. Seetõttu ei kahjusta Estonia taha plaanitud juurdeehitus ajaloolist maja, mille jaoks Juhan Liiv annetas oma kuue.
Usaldame oma rahvusooperit ja kaitseme ning arendame oma muusikakultuuri, mis on meie rahvusliku identiteedi oluline kandetala. Ka laulu- ja tantsupidude kultuur on UNESCO kultuuripärandi kaitse all. Erinevate väärtuste vahel tuleb leida mõistlik tasakaal. Ajaloolise pärandi kaitsmine ei saa olla tähtsam kui muusikakultuuri areng.
Arutagem rahulikult ja püüdkem jõuda kokkuleppele, viimata meie siseriiklikku konflikti UNESCO-sse. Meie kohus on ajaloolist Estonia maja hoida, aga ka kaasajastada ning luua nii meie oma muusikutele ja tantsijatele kui ka külalisesinejatele võimalused rahvusvahelisel tasemel kultuurielamuste pakkumiseks. Hoiame oma Estoniat ja ehitame rahvusooperile sellised ruumid, mis rahuldaks kaasaegse ooperiteatri vajadusi.
Olen kindel, et kui see juurdeehitus Estonia pakutud kujul valmis saab, oleme kõik uhked ja õnnelikud nagu ka teiste vaidlusi tekitanud kultuurkapitali rahastatud objektide nagu KUMU ja ERM-i puhul on juhtunud.