On kurb, et EKRE fraktsiooni rahvaesindajad räägivad võrdõiguslikkusest, soolisest vägivallast ja ahistamisest vaid siis, kui see on endale kasulik, kirjutab riigikogu liige Hanah Lahe.
23. oktoobril võttis riigikogu seadusena vastu tööelus vägivalda ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni. See on märgiline mitmel põhjusel, kuid eelkõige tagab see kõigile õiguse töökeskkonnale, kus puudub igasugune vägivald ja ahistamine.
Konventsioon toob esile, et töömaailmas esinev vägivald ja ahistamine on inimõiguste rikkumine, mis ohustab võrdseid võimalusi ning on vastuolus inimväärse tööga. See rõhutab austuse ja väärikuse olulisust töökultuuris, rõhutades ka liikmesriikide vastutust soodustada vägivalla ja ahistamise suhtes täielikku sallimatust.
Töömaailmas esinev vägivald ja ahistamine kahjustavad inimeste vaimset ja füüsilist tervist, perekondlikku ja sotsiaalset keskkonda ning halvendavad avalike ja erasektori teenuste kvaliteeti.
Töövägivald puudutab Eestis teravalt noori naisi
Eesti jaoks oli konventsiooni ratifitseerimine oluline samm, sest see viib riigi rahvusvaheliste standardite tasemele, parandades seeläbi nii tööohutust kui ka sotsiaalset õiglust. Konventsioon on esimene omalaadne rahvusvaheline leping, mis kehtestab ülemaailmsed normid töövägivalla ja ahistamise vastu võitlemiseks, rõhutades, et sellised teod on vastuolus inimväärse töö kontseptsiooniga.
Eestis on ahistamine ja vägivald töökohtadel kahjuks jätkuvad probleemid, mis kahjustavad töötajate vaimset ja füüsilist heaolu. Näiteks on uuringute järgi kogenud 33% naistest ja 17% meestest töökohal seksuaalset ahistamist. 18–29-aastaste naiste seas on see näitaja lausa 52%.
Töövägivald hõlmab ka muid vorme alandavatest kommentaaridest töökiusu ja diskrimineerimiseni. Tööandja kohustuseks on luua turvaline ja toetav töökeskkond, kus töötajad saavad teha tööd ilma vaimse või füüsilise vägivalla hirmuta. See ei ole lihtsalt fakti nentimine, vaid kirjas meie töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tööandja poolse ennetustegevuse kohustusena.
Mõistagi sätestab juba praegu kehtiv seadusandlus, et ahistamine ja töövägivald on keelatud, ent praktikas vajab küsimus veel järjepidevat tööd. Konventsiooni ratifitseerimine on sel teel oluline samm, sest see tugevdab siseriiklikke regulatsioone ja pakub raamistikku kaasaegsete ja inimõiguste põhimõtetega kooskõlas olevatele lahendustele.
Ahistamine ja vägivald tööelus ei peaks EKRE hinnangul olema karistatav
Vaatamata konventsiooni positiivsele mõjule ning faktile, et töövägivald ja ahistamine leiavad Eestis endiselt aset, on EKRE sellele avalikult vastu. Nende vastuseis põhineb tihti paremäärmuslikel ideoloogilistel kaalutlustel ning filosoofilisel mõtisklustel sellest, kas rahvusvahelisi konventsioone on üldse tarvis ja veel enamgi – miks Eesti selliste asjadega tegelema peaks, justkui oleksime muust maailmast eraldatud.
Ühelt poolt ütlevad nad, et Eesti seadusandlus juba lahendab probleemi. Samas on mitmed EKRE poliitikud varasemalt öelnud, et ahistamist puudutav paragrahv tuleks karistusseadustikust üldse välja visata, sest vastasel juhul reguleeritakse „suhtlemist“ seadustega. Ei saa jätta mainimata nende hinnangut, et #metoo liikumine on ahistamishüsteeria.
Kuna konventsioon käsitleb ka soolist vägivalda ja võrdõiguslikkust, oli selle ratifitseerimisel EKRE fraktsioonil varrukast võtta oma lemmikteema: „Mitu sugu siis ikkagi on?“. See oli väga progressiivne, et küsimuse lahkamiseks tsiteeriti Eesti Transinimeste Ühingu kodulehte, aga lõplikku tõde EKRE fraktsiooni liikmed siiski ei leidnud. Küll räägiti USA valimistest ja kodukoha soode taastamisest ning arvati, et meil pole enam Teaduste Akadeemiat vaja. Lõpetuseks leiti, et konventsiooni ratifitseerimise abil võib islamiusuliste arv Eestis kümnekordistuda.
On kurb, et EKRE fraktsiooni rahvaesindajad räägivad võrdõiguslikkusest, soolisest vägivallast ja ahistamisest vaid siis, kui see on endale kasulik – tavaliselt riigikogu istungite saalis, kus kaamera- ja helipilt tagavad, et nende üle võlli demagoogilised avaldused oma valijateni jõuavad. Kummaline mõelda, et meil on rahvaesindajaid, kes ei soovi seista kõiki töötajaid võrdselt kohtleva süsteemi eest. Jääb paratamatult mulje, et ahistamine ja vägivald ei peaks nende hinnangul olema karistatav.
Vastuseisuga jätkavad nad oma tagurlikul rajal, kus rahvusvahelised ja inimõiguste standardid ei kehti. ILO konventsioon ei ole pelgalt formaalne kohustus, vaid see muudab Eesti tööjõuturgu õiglasemaks ja turvalisemaks kõigile, sõltumata soost või taustast. Eesti vajab praktilisi samme võrdsuse ja inimväärikuse edendamise suunas, sest need on alustalad iga demokraatliku ühiskonna jaoks. Sellise progressi takistamine aeglustab kaasaegse ja õiglase ühiskonna poole liikumist.