Inimene jõudis kosmosesse esimest korda 1961. aastal. Tegemist oli kosmoseralli ühe märgilise sündmusega ning sel perioodil panustasid nii Ameerika Ühendriigid kui Nõukogude Liit arvestatava hulga oma SKP-st kosmosetehnoloogia arendusse. See päädis 60ndate lõpuks inimese maandumisega Kuule.
Järgnevatel dekaadidel keskenduti inimlendude osas peamiselt Maa lähiümbrusele, kosmoses uurimislaborite loomisele ning juba mõnda aega on MIR+ISS kombinatsiooni toel inimesed elanud püsivalt meie lähikosmoses. Sinna minek aga on sadu miljoneid, koguni miljardeid maksev aktsioon igal korral.
Kosmosesüstikute programm oli mõeldud olema taaskasutatav, sellest ka süstiku lennuki kujuline disain. Ka esimese astmena töötanud tahkekütuse kiirendid korjati merest välja ning kasutati uuesti. Isegi hoolimata sellest, et algusaegadel polnud see majanduslikult üldse kasumlik. Igakordne süstiku ülevaatamine ja juppide vahetamine lennuvalmiduse saavutamiseks maksis rohkem, kui kulunuks nullist ehitamisele. Seega jäi süstiku iga lennu hinnaks ca 1.5 miljardit dollarit.
Üheaegselt riigi, aga ka erasektori jaoks rakettide väljatöötamisega õnnestus tuua ühe kosmoselennu hind alla, ca 150-200 miljoni dollari piirkonda. See võimaldas viimaks hakata nii USAl, EU-l kui Venemaal saatma kosmosesse ka kommerts satelliitide ning aitas osaliselt ülal pidada kriitilist infrastruktuuri ka riigi vajaduste jaoks. Aga selline hind on endiselt vaid väga spetsiifilise kasutuse jaoks aktsepteeritav ning ka siin näiteks Euroopa Ariane-5 rakett viis tihti korraga orbiidile kaks satelliiti, et kulusid jagada.
Alles erasektori eneseinitsiatiivi tulemusena hakati arendama kosmosesse ligipääsu, võttes arvesse ka majanduslikku eesmärki. SpaceX, kes oli esimene erakapitali baasil raketiga orbiidile jõudnu, pääses ligi ka riiklikele tellimustele ja kommertskasutusele nagu teisedki teenusepakkujad. Kuid erinevalt peamiselt riigi rahal elamisest võeti juba algfaasis eesmärgiks kosmosesse pääsemise hind alla tuua. Falcon 9 raketiga see neil ka õnnestus, kui esimese astme kiirendi edukalt peale töö lõppu tagasi maal või parvel asuvale maandumisplatvormile maandus.
Kui meil ka lennunduses iga kord lennuk ära visataks või selle järgmise lennu jaoks ettevalmistamine uue lennuki hinna maksaks, oleks lendamine samuti privileeg vähestele. Seega oli ülikalli raketi taaskasutamine mitmeteks lendudeks ilmselge meede kosmosesse jõudmise hinna langetamiseks. Kui raketi esimese astme ehitamine maksab ca 40 miljonit dollarit, siis kui seda õnnestub kasutada näiteks 20 stardi korral, on tema hind stardi kohta vaid 2 miljonit. Kuna esimene aste moodustab ca kaks kolmandikku kogu hinnast, siis juba ainuüksi selle taaskasutusega on omakulu ühe stardi kohta langenud umbkaudu 10-20 miljoni dollari kanti.
Veidi rohkem kui poole sajandiga oleme jõudnud olukorrast, kus USA pani 60ndatel lausa 4.4% oma SKP-st kosmoseprogrammi uude ajastusse, kus erafirma on võimeline viima kaupa ja inimesi orbiidile “vaid” kümnekonna miljoni dollari eest. Aga kuidas jõuda siiski selleni, et ka keskmine inimene saaks kosmosesse? Selleni, et päriselt areneks välja kosmosetööstus mitte vaid turismi näol, vaid ka asteroidide kaevandamise ning teiste taevakehade koloniseerimise teed minekuks?
Selleks on vaja, et kogu kosmoselogistika jõuaks lähemale tänapäeva lennundusele. Kõik komponendid peavad olema taaskasutatavad ning ka skaalaefekt aitab. Oktoobri esimesel nädalal šokeeris SpaceX maailma, kui ta oma uue raketi “Starship” esimese astme “Super Heavy” tagasi stardiplatvormile tõi ning selle kahe mehaanilise käpa abil kinni püüdis (võrdluseks see rakett on sama kõrge kui Viru hotell). Kuigi see võib meenutada juba teada võimet raketi esimesi astmeid taaskasutada, on siin suureks erinevuseks see, et ta reaalselt maandus stardiplatvormile ning peale kinni püüdmist lasti rakett taas stardiasendisse. Jah, sel korral selle kohene uuesti lendamine polnud plaanis, kuid selline võimekus avab ka võimalused raketi väga kiirele taaskasutamisele. Ka lennukid puhastatakse ja tangitakse enne uuele lennule minekut juba tunni-paari pärast. Eks ka kosmoselendude puhul on eesmärk sinna ühel hetkel jõuda, kuid see eeldab, et rakett peab olema ilma muudatusteta kohe taaskasutatav stardiplatvormil. Ajakuluks vaid tankimine ja kauba/inimeste peale laadimine.
Teine märkimisväärne murranguline moment oli vaid tund hiljem, kui Starship lõpetas oma lennu India ookeanis, maandudes täpselt sihtmärgi juures. Tõsi, kuna tegemist oli testlennuga, arvestati ka võimalusega, et ookeanis ümber kukkudes see puruneb ja vajub põhja. Küll aga see, et ta läbis orbiidilt tulles edukalt teekonna maale ja maandus täpselt, võib tähendada muutusi juba lähitulevikus. Starship maandub peale töö tegemist tagasi stardiplatvormi juures ning tõstetakse seal maandunud kiirendi peale, valmisolekuga uuesti startida.
Täiemahuline taaskasutus võimaldaks tuua hinnad veel ühe suurusjärgu võrra alla, nii umbes 1-2 miljoni dollari suurusjärku. Kui see jaotada näiteks 500 inimese peale, kes vabalt võiks mahtuda Starshipi pooletunnisele lennule, tähendaks see 4000€ piletit. Analoogne äriklassi piletihinnale kontinentidevahelisel lennul.
Ka orbiidile lendamine sajakonna inimesega muutub kättesaadavaks paljudele. 20 000-50 000€ piletihinnaga leiduks ilmselt paljusid, kes lendaks lõbureisile Maa orbiidile. Kui veel mõelda kommertssektori avarduvatele võimalustele – asteroididel kaevandamine, kaugseire, side jm – on üheks oluliseimaks takistuseks Maa gravitatsiooniväljast välja saamise hind.
Täna on SpaceX tegemas ajalugu ning sõltumata sellest, mida arvatakse selle juhi poliitilistest vaadetest, on SpaceX meeskonna töö olnud muljetavaldav inimkonnale kosmose lähemale toomises. Ka teised erasektori ettevõtjad on tänaseks jõudmas erakapitalil kosmosesse, mistõttu julgen arvata, et lähima kümnendi jooksul on meil ees vägagi põnevad ajad. See, mis üle-eelmisele generatsioonile oli Kuule maandumise hetk, on meie generatsioonile inimese maandumine Marsile. Kosmos on taas seksikas ning ka Euroopal on aeg jalad kõhu alt välja võtta ja panustada oma kosmosetehnoloogia arengule, et mitte jääda väljapoolt teenuse sisseostjaks.
Igal juhul on tulevik põnev. Sel teemal sai arutletud ka Raivo Heina ja Rauno Gordoniga selle nädala “Tulevikust täna” podcastis, kus mõtisklesime sellest, millal saabub hetk, kui saame tõeliselt oma koduplaneedilt vabamalt kosmoses liikvele.