Ilmselt ei tunne paljud Eesti inimesed end mugavalt, kui lähevad valimispäeval oma linnavolikogu valima ning satuvad kõrvuti inimesega, kes mõni aeg tagasi andis poolthääle Venemaa diktaator Putinile.
Arutelud riigiõiguse ekspertidega on andnud paraku kinnitust, et Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamine KOV valimistel ilma põhiseadust muutmata võimalik ei ole. Kuna riiki juhitakse koalitsioonivalitsustes, peame jätkuvalt otsima küsimuses üksmeelt ka partneritega, et kauaoodatud muutus ära teha. Kuid kinnitan, et Reformierakonna taha see ei jää.
Arusaadavalt kõikide jaoks, kes on näinud häirivaid kaadreid, kus Venemaa sõdurid viivad igapäevaselt Ukrainas ellu sõjakuritegusid, on hoiak kindel – Valgevene ja Vene kodanikud ei peaks saama langetada Eesti elu mõjutavaid otsuseid.
Riigikogu kuulutas 2022. aasta 18. oktoobril 88 poolthäälega Venemaa režiimi terroristlikuks organisatsiooniks. Kui Kongress, USA seadusandja, kuulutab mõne riigi terrorismi toetavaks, kohustab see kehtestama karme ja resoluutseid sanktsioone selle riigi ja kodanike vastu. See on ka kahjuks üks põhjuseid, miks USA Kongress ei ole sellist avaldust teinud, kuna nemad hoiavad suurriigina diplomaatilised kanalid Venemaaga lahti.
Nüüd Eesti juurde. Vahetevahel kõlab ka meil avaldusi, et me ei peaks karistama „tavalisi“ Eestis elavaid Venemaa kodanikke. Samaaegselt on aga arvestatav hulk Eestis elavaid Vene passiga inimesi otsustanud pärast täiemahulise sõja algust taotleda Eesti kodakondsust. On igati tervitatav, kui siin elav inimene tunneb end Eesti kodanikuna ja loobub agressorriigi kodakondusest soovist olla truu ja usaldusväärne Eesti kodanik.
Siinjuures on oluline mõista, et terroristlik režiim ei asu ainult Kremlis, vaid kahjuks paljude Venemaa tavakodanike peades. Julmalt jõhkraid sõjakuritegusid viivad Ukrainas ellu tuhanded nende sõdurid, mitte Putin ainuisikuliselt. Kollektiivne vastutus vajab ka kollektiivseid sanktsioone.
Miks me seda veel teinud ei ole?
Põhiseaduse kallale minek vajab alati põhjaliku kaalumist.
Agressorriigi kodanike valimisõiguse peatamine agressiooni ajal on mitte üksnes proportsionaalne, vaid ka hädavajalik samm õigusrahu säilitamiseks ja usalduse säilitamiseks nii Eesti valimissüsteemi kui valitavate kogude vastu.
Ilmselt ei tunne paljud Eesti inimesed end mugavalt, kui lähevad valimispäeval oma linnavolikogu valima ning satuvad kõrvuti inimesega, kes mõni aeg tagasi andis poolthääle Venemaa diktaator Putinile. Meie ei osale Venemaa spetsiaalsel presidendi nimetamise operatsioonil ning samamoodi ei peaks Vene kodanikud otsustama selle üle, kes saab Tallinnas, Võrus või Narvas linnapeaks.
Kuid kahjuks või õnneks on Eestis koalitsioonivalitsused. Tänase valitsusega oleme astunud julgeid samme, et kindlustada Eesti kaitsevõimet, ent pole leidnud konsensust valimisõiguse küsimuses.
Valimisõiguse piiramise kõrval tuleb otsida ka täiendavaid samme
Eesti on olnud üleeuroopaliste Venemaa sanktsioonide eestkõneleja, sarnaselt oleme nõudnud Venemaa varade külmutamist ning nende kasutamist Ukraina aitamiseks. Juba täna kasutatakse näiteks intressitulusid Ukraina heaks, mis on olnud meie suure töö tulemus.
Oleme Eestis keelustanud ka Venemaa numbrimärkidega sõitmise, aga mõned meie naabrid on teinud isegi rohkem. Näiteks Soome on keelamas Venemaa kodanikel riigis kinnisvara ostmise ja leian, et peaksime otsima sarnaseid ning täiendavaid võimalusi, et teha agressiooni hind Venemaale võimalikult suureks, et aidata Ukraina võidule.
Kokkuvõttes on Vene Föderatsiooni kodanike valimisõiguse peatamine senikauaks, kui nende kodakondsusriik sooritab agressioonikuritegu ja teda valitseb terroristlik režiim, kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning vastab Eesti kodanike õiglustundele.