Karistamata kurjategijad kipuvad oma kuritegusid kordama. See kõikelubatavuse ja karistamatuse tunne ei kao iseenesest, vaid kandub edasi järgmistele põlvkondale. Ja siis läheb see lugu aina edasi ja edasi.
Pärast Venemaa täiemahulise sõjalise sissetungi algust Ukrainasse räägiti palju sellest, miks ja kuidas sai see võimalikuks. Miks julges keegi 21. sajandil alustada suurt ja verist sõda Euroopa keskel? Kas tasub minna tagasi 2014. aastasse, kui suurem osa maailmast pigistas silma kinni Ukraina Krimmi ja osade Donetski ja Luhanski oblastite okupeerimise ees?
Või peaks hoopis analüüsima kõiki sõdu, mida Venemaa on viimase 30 aasta jooksul pidanud ja mille eest ei ole agressorriiki vastutusele võetud? Aga võib-olla tuleks vastust otsida veelgi varesemast ajast ja vaadata tagasi kuritegeliku Nõukogude režiimi okupatsiooni aegadesse?
Paraku ei saanud ükski süüdlane karistada kõigi nende hirmutegude eest, mida Nõukogude võim oma ajaloo aastakümnete jooksul toime pani. Veelgi enam, osa kuritegusid jäi kahjuks tunnistamata, osa jäi omistamata, osa aga avalikustamata. Kümnendid hiljem, Venemaa, kes kasutas ära Nõukogude Liidu järeltulija eeliseid, nagu näiteks koht ÜRO Julgeolekunõukogus, on jätkanud oma verejanuliste ambitsioonide elluviimist ilma kahetsuse või vastutuse võtmiseta oma kuritegude eest.
Eesti rahvas teab omast ajalookogemusest, kui julm ja halastamatu võis olla Nõukogude okupatsioonirežiim. Ja me teame, kuivõrd oluline on nimetada asju õigete nimedega. Suurküüditamised, sundmobilisatsioon vaenlase armeesse, röövimised ja piinamised – kõike seda oleme näinud möödunud sajandi keskel Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikides, sealhulgas ka Eestis. Täna näeme seda Venemaa poolt okupeeritud Ukraina territooriumidel, aga eriti just Krimmis alates 2014. aastast.
Sõda algas Krimmis
On oluline rõhutada, et Venemaa sõda Ukraina vastu algas Krimmi poolsaarel. Ja kuigi sissetungijad püüdsid jätta muljet, nagu oleks nn „Krimmi rahvas“ otsustanud „liituda Venemaaga“, oli tegemist sõltumatu ja suveräänse riigi territooriumi relvastatud hõivamisega, rahvusvaheliselt tunnustatud Ukraina piiride rikkumisega. Ajalugu kordub ja kurjategijad kasutavad samu vanu meetodeid.
On ju Venemaa väitnud ja väidab praegugi, et Eesti „liitus vabatahtlikult Nõukogude Liiduga“ pärast seda, kui kõik Balti riikide rahvad olid väidetavalt „viinud läbi sotsialistlikud revolutsioonid“, seda muidugi sõltumatult nõukogude mõjust. Samamoodi väidavad okupandid täna, et ka „Krimmi rahvas“ valis „vabatahtlikult“ Venemaaga liitumise ebaseadusliku pseudoreferendumi käigus. Kuid tõde on see, et kui sind ähvardatakse relvaga, ei saa siis olla juttu mingist vabatahtlikust valikust. Ja meie, eestlased, mäletame ja teame seda hästi.
Samas mitte kõik ei tea seda, et Venemaa on mitmeid kordi püüdnud Krimmist teha „vene põlismaad“, hävitades järjekindlalt mitte ainult selle ajalugu, vaid ka selle põliselanikkonda. Kuni 1783. aastani, mil toimus Krimmi esimene annekteerimine, elasid poolsaarel peamiselt krimmitatarlased – rahvas oma riikluse ja kuulsa ajalooga. Kuid Krimmi khaaniriik, nagu ka Ukraina Zaporižja Sitš, hävitati 18. sajandi lõpus ning kohalik elanikkond oli massilise ümberasustamise, ahistamise ja tagakiusamise all.
Venemaa on võtnud hoiaku, et kuni Krimmis elab vähemalt üks krimmitatarlane, ei saa see piirkond olla tõeline „vene põlismaa“. Seetõttu tegi Venemaa režiimid läbi ajaloo aastakümnete jooksul kõik endast oleneva, et vähendada krimmitatarlaste arvu poolsaarel, enne kui see protsess jõudis 1944. aastal oma traagilise tipphetkeni.
Siis kasutas Venemaa imperialistide järeltulijad – kuritegelik nõukogude võim – ära sõda natsi-Saksamaa vastu ja ka asjaolu, et paljud krimmitatarlased võitlesid Nõukogude Liidu Punaarmees, et hävitada täielikult ja lõplikult kõik, mis meenutab Krimmi põlist elanikkonda.
Eriti julm küüditamine
18. mai 1944. aasta hommikul tungisid nõukogude sõdurid ja julgeolekujõud krimmitatarlaste kodudesse. Kaasatud personal paistis silma oma jõhkruse poolest: operatsioon viidi läbi vägivalda kasutades. Enamikul juhtudel ei selgitatud krimmitatarlastele, peamiselt naistele, lastele ja vanuritele, mis toimub, miks ja kuhu neid viiakse. Inimestele ei antud kogunemiseks isegi 15 minutit. Krimmitatarlased lahkusid oma kodudest pikaks ja kurnavaks teekonnaks võõrale maale.
Küüditatute teekond kaubavagunites eriasutuskohtadesse kestis keskmiselt 2-3 nädalat. Teel, kitsastes vagunites, ilma toidu, vee ja arstiabita, surid inimesed nälga ja haigustesse, aga neid ei lubatud isegi matta. Nõukogude julgeolekujõud lihtsalt viskasid surnukehad peatustes maha. Kokku suri küüditatud krimmitatarlaste koguarvust, mis moodustas siis üle 200 000 inimese, peaaegu 46% küüditamise käigus ja esimestel aastatel võõral maal.
Mõrvalik nõukogude režiim on kasutanud oma repressioonide õigustamiseks ohtralt valesid krimmitatarlaste rahva „reeturliku“ olemuse kohta, kes on väidetavalt teinud massiliselt koostööd natsisakslastega. Loomulikult ei olnud selle kohta mingeid tõendeid.
Küüditati ka kangelasi
Krimmitatarlastest NL armee sõdureid ja ohvitsere saadeti pärast Teise maailmasõja lõppu samuti küüditamis- või töölaagritesse – kokku ligi 9000 krimmitatarlastest sõdurit ja ohvitseri. Ja seda vaatamata sellele, et Teise maailmasõja ajal anti 21 krimmitatarlasele Nõukogude Liidu kangelase tiitel. Keegi ei hoolinud sellest, sest repressiivne režiim tahtis kustutada poolsaarel viimasedki märked krimmitatarlastest. Seejärel hakati tänavaid ja asulaid ümber nimetama, hävitama kultuuripärandit ja küüditatud krimmitatarlaste kodudesse sisse kolima.
See oli eelnevalt kavandatud operatsioon. See oli läbimõeldud genotsiid.
Neile krimmitatarlastele, kellel imekombel õnnestus ellu jääda, keelati oma pagenduskohast lahkuda, ja isegi kui see keeld hiljem tühistati, lubati krimmitatarlastel naasta oma kodumaale Krimmi alles pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, iseseisva Ukraina ajal.
Ajad on muutumas. Vaenlane ja tema meetodid ei muutu.
Seepärast kirjutan täna krimmitatarlastest, Ukraina põlisrahvast, kes on ajalooliselt tekkinud ja elanud Krimmis. Ja täna võitlevad krimmitatarlased kõrvuti ukrainlastega iga meetri Ukraina riigi vabastamiseks. Nad võitlevad Ukraina kaitsejõududes, teevad vabatahtlikku tööd, töötavad avalikus sektoris ning arendavad oma kultuuri. Ukraina rahvas on väga mitmekesine, koosneb erinevate religioonide ja kultuuride esindajatest, kuid kõiki neid inimesi ühendab ühine ajalugu, ühine valu, ühised väärtused ja soov olla vabad. Soov taastada õiglus.
Tunnistagem genotsiidi
Eesti rahvas mõistab ja toetab täna ukrainlasi nende võitluses agressori vastu ja oma iseseisvuse eest, nende võitluses kogu Euroopa vaba ja demokraatliku tuleviku nimel. Kutsun kõiki üles toetama Ukrainat tema ja Eesti rahva ühises püüdluses taastada õiglus ja karistada neid, kes on hävitanud ja püüavad ka edasi hävitada terveid rahvaid.
Krimmitatarlaste küüditamise tunnustamine genotsiidiaktiks on üks samm, mis lähendab päeva, mil kurjategijad saavad oma tegude eest karistada, et tagada rahumeelne tulevik. Tuleb üheskoos välistada võimalus et Venemaa relvastatud agressioon korduks mõne teise riigi või rahva vastu – selleks peame nimetama asju õigesti ega kunagi unustada minevikku.
Genotsiid on kuritegu, millel ei ole aegumistähtaega, mistõttu nende hirmutegude toimepanijate järeltulijaid, kes teevad seda ka tänapäeval, tuleb vastutusele võtta ja karistada.