Euroopa Liidu tehnoloogilise ülimuslikkuse ja -sõltumatuse saavutamine on kiireim tee tagasi reeglitepõhise maailmakaubanduse, kliimakriisi lahendamise ja agressioonisõdade ärahoidmise juurde, kirjutab Andres Sutt.
Euroopa Keskpanga endine juhi ja Itaalia ekspeaministri Mario Draghi raport Euroopa konkurentsivõimest on väärt lugemine. Miks? Sest see jäädvustab ausalt ja objektiivselt meie konkurentsivõimet. Raportis on kirjas see, mis on konkurentsivõimet pärssimas ning mida teha, et Euroopa Liidust saaks innovatsiooni eestvedaja.
Oodatult on raport tekitanud ulatuslikku vastukaja ning 800 miljardi euro suuruse täiendavate investeeringute aastavajaduse osaliselt Euroopa Liidu ühislaenul põhinev rahastusplaan häälekat vastuseisu.
Aga millele ollakse tegelikult vastu? Kas see vastuseis on pragmaatiline või dogmaatiline? Põhjendust dogmaatilise vastasseisu kohta kuulsin hiljuti Saksamaal, kus vastuseis Euroopa Liidu ühislaenule on põhimõtteline ja juurdunud.
Ajalugu ja eriti euroala võlakriis on andnud selleks ka õigustatult põhjust, ent maailm meie ümber on võlakriisi ajast väga palju muutunud. Globaliseerumise kuldajastu on aastate 2008–2009 globaalse finantskriisi järel asendunud suurvõimude (EL, USA, Hiina) vastandumise ja konkurentsiga globaalse mõjuvõimu üle. Siiski, kui suhetes Hiinaga on Euroopa Liit USA-ga ühel pool lauda, siis tehnoloogia arengu võidujooksus hoopis konkureerime.
Euroopa Liidu suurimal majandusel, Saksamaal on Euroopa Liidu konkurentsivõime ja innovatsioonivõimekuse kasvust vaid võita. Nii nagu kõigil EL-i liikmesriikidel.
Väikeriikide ettevõtetele tähendaks konkureerimine Euroopa Liidu kesksele rahastusele ehk EL-i fondidest tulenevale rahastusele avaramaid võimalusi kasvuks, sest absoluutsummades ei suuda Eesti kunagi investeeringute ligimeelitamisel ja innovatsiooni rahastamisel konkureerida Saksamaa või Prantsusmaaga. Kesksele rahastusele kandideerides on kõikide riikide ettevõtted ja teadusasutused võrdsel stardipositsioonil ning rahastuse saavad parimad.
Kolm ülesannet
Draghi raporti sõnum on lihtne ja selge: Euroopa Liidul on vaja kiiresti lahendada kolm ülesannet.
1. Kuidas sulgeda innovatsioonivajak võrdluses USA ja Hiinaga?
Euroopa Liidu ja USA tehnoloogiline sõltuvus Hiinast on massiivne. Alustades päikesepaneelidest, akudest, strateegilistest maavaradest ning lõpetades pilveteenuste ja kiibitehnoloogia väärtusahelaga.
Volkswageni teade võimalikest tehaste sulgemistest Saksamaal on kohalike seas tekitanud palju meelehärmi ja streigihoiatusi. Kuid Saksamaa autotootja ei ole ainsana hädas Hiina konkurentidega. Täpselt sama mure on USA-l. Kaitsetollid impordile ei ole pikaajaline lahendus, sest autotööstus on läbimas murrangulist üleminekut sisepõlemismootorilt elektriliseks.
Bloombergi andmetel müüdi 2023. aastal enim autosid Hiinas, ca 26 miljonit. Seda on vaid veidi vähem kui USA-s, Jaapanis, Saksamaal, Suurbritannias ja Prantsusmaal kokku. Seejuures oli Hiinas sel suvel esmakordselt ühes kuus uute elektriautode müük suurem uute sisepõlemismootoriga autode müügist. Samal ajal on USA-s jäänud elektriautode müük paigale, olles ca kümne protsendi tasemel. Hiina autotootjate üleminek elektriautodele on olnud palju ulatuslikum kui välismaistel konkurentidel.
Nii on Hiinast saanud Jaapani asemel maailma suurim autode eksportija ja tehnoloogialiider elektriautode vallas. Elektriautode ülekaal seega sünnib, aga Euroopa autotootjate asemel teeb turureformi Hiina. Sellel kõigel on geopoliitiline, tehnoloogiline ja keskkonna mõju.
Vana maailma suured ja traditsioonilised ettevõtted on sageli väga head olemasoleva täiuslikkuseni lihvimisel, kuid mitte nii head murranguliste muutuste tegemisel. Hiina autotööstuse kõrval sobib siia näitena ka Apple, mis tõukas 2007. aastal iPhone’iga troonilt mobiiltelefonide turuliidri Nokia, luues teedrajavalt taskutelefonist nutiseadme.
Vaatame, mida räägivad meile viimased 50 aastat: Euroopas pole asutatud ühtegi ettevõtet, mille väärtus ületaks sada miljardit eurot. Samal ajaperioodil on aga USA-s loodud ettevõtted, mille väärtus on üle triljoni euro.
Sarnaselt Ameerikale: kui me vaatame Eesti, Soome ja Rootsi ettevõtete väärtuse esikümmet, domineerivad siingi tehnoloogiamahukad ettevõtted. Majandus ja ühiskond muutuvad üha enam tehnoloogiakesksemaks, mistõttu tagavad tehnoloogiamahukad ettevõtted meile konkurentsieelise.
Hinnates meie enda kogemust on Eestis hulk näiteid, mis toetavad raporti soovitusi. Näiteks täidab Skeleton Technologies innovatsioonivajakut Euroopa autotööstuse jaoks superkondensaatorite ja salvestuse valdkonnas, kaasates selleks kapitali globaalselt ja laiendades tootmist Saksamaal ning Prantsusmaal ehk Euroopa autotootjate koduõuel.
Või Bolt, mis tegutseb 50 riigis ja on jäänud Eestis registreeritud ettevõtteks ega ole kolinud erinevalt paljudest Euroopa ükssarvikutest investorite soovil USA-sse, kuid omab sellele vaatamata aktsionäride ringis USA suurimaid VC fonde. Ettevõtte kasvatamine ja hoidmine Eestis ja seega Euroopa Liidus on võimalik ja hädavajalik. Seda kinnitab meile ka Euroopa riikide tugevus VC investeeringute ligimeelitamisel: inimese kohta on Eesti maailma riikide edetabelis kaheksandal kohal.
Need on killukesed, mis kinnitavad, et ka Euroopas on murranguline innovatsioon, (riski)kapitali kaasamine ja globaalne skaleerimine võimalik. Tehnoloogilise ja strateegilise sõltumatuse saavutamiseks vajab Euroopa Liit aga tervikuna vähem killustatust, ühtset kapitaliturgu ja geopoliitilist reaalsust arvestavat ühist välismajanduspoliitikat.
2. Kuidas pöörata majanduse süsinikujalajälje vähendamine Euroopa konkurentsieeliseks?
Euroopa ettevõtetele on energiakriisi järgselt elektri hind endiselt kaks kuni kolm korda kallim kui USA ja Hiina konkurentidel ning gaasi hind neli kuni viis korda kallim USA-ga võrreldes.
Põhjus ei peitu vaid selles, et erinevalt USA-st on EL fossiilsete kütuste netoimportija. Olles küll suurim LNG importija ei kasuta EL kollektiivset kauplemisjõudu, mida võimaldaks näiteks ühishange. Gaasi kõrge hind määrab Euroopa elektrituru disaini tõttu omakorda elektrihinna: kriisiaastal määras gaasi hind elektri hinna 63 protsenti ajast, omades samas vaid 20 protsenti kaalu elektri kogutoodangus. Samuti on vähene pikaajaliste elektri ostu-müügilepingute (PPA) kasutus.
Oluline põhjus kõrgemate energiahindade taga on ka Euroopa energiaturu vähene läbipaistvus, sellest tingitud suured hinnakõikumised ning sellega kaasnenud suurimate energiakauplemisfirmade ajaloolisest keskmisest neli korda suuremad kasumid 2022. aastal.
Euroopa energia finantsderivaatide turgu kontrollib sisuliselt viis ettevõtet, samal ajal kui järelevalve nende üle on killustatud finantsjärelevalve ja energiaturu regulaatorite vahel. Nii on turukorraldus ja puudulik järelevalve andnud arvestatava “panuse”, miks Euroopa era- ja tööstustarbija on pidanud energia eest maksma rohkem kui USA-s.
Ühised LNG hanked, turudisaini põhjalik reform ja turuosaliste spekulatiivse käitumise piiramine TTF gaasibörsil, taastuvenergia investeeringute kiirendamine, sh loamenetlused, investeeringud võrku ja ühendustesse, PPA-de soodustamine või innovatsiooni kiirendamine energeetikas on ajakriitilised sammud, mis aitavad tuua elektrihinda lõpptarbija jaoks alla.
Ka siin ühtib Eesti kogemus raporti soovitustega. Lähiaja suurimad investeeringud Eestis on seotud majanduse süsinikujalajälje vähendamisega: taastuvenergia tootmisse, salvestusse või rohelise metanooli tootmisse. Need on valdkonnad, mis määravad majanduse konkurentsivõime.
Arenguseire keskuse rohepöörde trendide ja stsenaariumite raport toob välja, et iga rohelisse majandusse investeeritud euro toob tagasi 1,2 eurot. Ühe gigavatise võimsusega meretuulepargi rajamine tähendab investeeringuna ca 2,5 miljardit eurot. KPMG on hinnanud, et ehituse faasis lisab selline meretuulepark SKP-le aastas umbes 0,5 protsenti ja opereerimise ajal ca üks protsent aastas. Ka maismaatuuleparkidega kaasneb täiendav panus SKP-sse.
Tallinna Sadam on arendamas tuuleparkide hooldussadamat ja näeb kasvuvõimalusi ka investeeringutes meretuuleparkide rajamise ja hoolduse laevastikku. Samuti on oluline võimekuse loomine Eestis laevade ümberehituseks fossiilselt kütuselt alternatiivsetele kütustele nagu rohemetanool. Rahvusvahelise haardega Eesti ettevõtteid on selles segmendis mitmeid, näiteks SRC Group ja BLRT. Kogumis tähendab see uue kõrget lisandväärtust loova ökosüsteemi tärkamist.
3. Kuidas kindlustada julgeolek ja strateegiline sõltumatus ning vähendada tarneahelasõltuvust?
Kestev rahu Euroopas on Euroopa Liidu tuum. Ilma julgeolekuta ei ole investeeringuid ega majanduskasvu. Euroopa Liidu ja Hiina sõltuvus on vastastikune, me sõltume liiga palju Hiinast digitehnoloogias (üle 80 protsendi digitoodetest, teenustest, taristust ja intellektuaalomandist), kriitiliste maavarade impordis või näiteks masstoodetud droonide puhul on sõltuvus sada protsenti.
Kuid ka Hiina sõltub meist. Üleinvesteerinud Hiina tööstus vajab Euroopa turgu, et püsti püsida. Nii peame pöörama olukorra enda kasuks, ajades geopoliitilist reaalsust arvestavat ühist välismajanduspoliitikat ja vähendama tarnesõltuvust Hiinast nii palju, kui meile on sobiv.
Euroopa vajab oma tugevat, praegusega võrreldes palju enam konsolideerunud ning juba algdisaini järgi omavahel koostoimivat relvastust ja moona tootvat kaitsetööstust. Euroopa Liidu kaitsetööstuse arengu toetamine ei ole oluline ainult julgeoleku vaatevinklist. See on samavõrra tähtis, et sulgeda innovatsioonivajak USA ning Hiinaga.
Kuidas on olukord Eestis? Narva püsimagnetite tehast rajav NPM Silmeti Kanada emaettevõtte on strateegiliste sõltuvuste vähendamise väga heaks näiteks. Püsimagnetid on kriitilised komponendid tuulegeneraatorites, autotööstuses ning kõikides elektrimootoreid kasutavates seadmetes.
Eesti Kaitsetööstuse Liit on seadnud eesmärgiks kasvatada sektori käivet miljardi euroni aastaks 2030. Kaitse- ja kahese kasutusega tehnoloogiaid arendavate idufirmade vastu on asutajate kogukonnal kasvav huvi ning finantsvõimekus.
Frankenburg Technologies on värske näide, kus skaleerimine ja droonivastaste raketisüsteemide tootmise alustamine Ukrainas sai võimalikuks tehnoloogiavaldkonna ettevõtte Skeleton Technologies asutajate toel.
Ukrainas on tegutsemas mitmeid Euroopa suuremaid ja väiksemaid kaitsetööstuse ettevõtteid. Või Baltic Work Boats, mis juhib rahvusvahelist konsortsiumi Euroguard, mis arendab Euroopa Kaitsefondi EDF tellimusel järgmise põlvkonna modulaarseid poolautonoomseid mereväealuseid. Konsortsiumis on 23 ettevõtete ja uurimisasutust kümnest Euroopa Liidu riigist. Näited Eesti ettevõtetest on veel, mis kinnitab, et Euroopas on kaitsetööstuse kiire areng võimalik.
Kokkuvõtteks
Saksamaal, Eestil ja kõikidel teistel liikmesriikidel on hulk põhjusi olla Draghi raportis toodud soovituste kiire rakendamise ja ühise rahastuskava poolt. 800 miljardi euro suurune aastane investeerimisvajak nõuab Euroopa Liidu valmisolekut, et avada tee erainvesteeringutele. Ajalooliselt on era- avaliku raha proportsioon olnud 80/20, ilma Euroopa Liidu finantsinstrumentideta neid hädavajalikke erainvesteeringuid ei sünni.
Meil Eestis tasub siiski olla uhke, sest me juba teeme paljusid asju, mida Draghi raport soovitab. Aga rahulolust üksi ei piisa, sest Saksamaal ja Eestil on võimalus ja kohustus olla eestkõnelejateks ja -vedajateks.
Euroopa Liidu tehnoloogilise ülimuslikkuse ja -sõltumatuse saavutamine on kiireim tee tagasi reeglitepõhise maailmakaubanduse, kliimakriisi lahendamise ja agressioonisõdade ärahoidmise juurde. Seetõttu on Eesti ja Saksamaa huvides ka Euroopa Liidu ühised eurovõlakirjad.