Riigi ja ühiskonna kriisikindlus ei ole loosung, vaid oluline osa meie laiapindsest riigikaitsest. Nii nagu tõstame hüppelises tempos investeeringuid sõjalisse kaitsevõimesse, vajame ka meie kriisikindluse tõstmiseks kiiret ja otsustavat tegutsemist, kirjutab Mati Raidma.
Kindlus ja kindlustunne on läbi sajandite olnud ühiskonna arengu ja heaolu kasvu alustalaks. Kindlus on midagi, mis tuleb tuleviku nimel meil endil üles ehitada ja hoida, piiririigina teame hästi selle väärtust.
Julgeolekukeskkonna nüüdsed väljakutsed on tõstnud meie vastutuse ja panustamise vajaduse lati märksa kõrgemale, kui see üldse seni taasiseseisvunud Eestis on olnud. Lati alt läbi minek ei ole lahendus, sest selle hind on meie iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus.
Peame jätkama Ukraina toetamist kuni nende võiduni
Ukrainlased peavad kangelaslikku vabadussõda, ka Eesti eest, ning Venemaa sõjamasina purustamine on meie kõigi ühine eesmärk.
Sõda Ukrainas määrab vaba maailma julgeoleku tasakaalukoha järgmisteks aastakümneteks ja Ukraina vabaduse ja territoriaalse terviklikkuse püsimajäämine sõltub vaba maailma abist. Peame toetama Ukraina kaitsjaid, riiki ja rahvast igal võimalikul viisil ning me ei tohi sellest väsida, sest seda ei saa ka ukrainlased endale lubada.
Oleme andnud Ukrainale selgesõnalise lubaduse, et Eesti antav pikaajaline sõjaline abi saab järgneva nelja aasta jooksul olema 0,25 protsenti meie SKP-st ehk sada miljonit eurot aastas.
Lisaks on meie ülesanne hoida sama fookust ka meie partneritel. Parlamentaarne diplomaatia on üks meie töövahendeid, mida peame aktiivselt ja oskuslikult kasutama. Mitmed liitlased on juba tulnud kaasa 0,25 protsendi algatusega, kuid peame jätkama tööd, et sellega tuleks kaasa ka teised Ukrainat toetavad riigid, sest vaid see on kindel tee Ukraina võiduni.
Vabadus on hindamatu
Suudame kõik hästi ette kujutada, mis hakkab juhtuma, kui Ukraina selle vaenuväe pressi all murdub. Praegu kingivad ukrainlased meile aega, mida saame kasutada oma kindlustunde tõstmiseks ja riigikaitse tugevdamiseks.
2022. aasta lõpus olid meie sõjalised riigikaitsekulutused 2,16 protsenti SKP-st, mis on nüüdseks tõusnud 3,4 protsendini SKP-st. See ei ole pelgalt number tabelis, hüppeline tõus tähendab täiendavalt 550 miljonit eurot riigikaitsesse aastas.
See on suur samm edasi meie julgeoleku tagamiseks, kuid nagu teame, ei pruugi see olla piisav riigikaitse vajaduste täitmiseks. Peame kiirendatud tempos arendama sõjalisi võimeid, soetama täiendavat laskemoona ning arendama välja taristu ja harjutusväljad, et kohaneda muutunud julgeolekupildiga.
Nende vajaduste katmiseks ootavad meid ees rasked eelarvelised otsused, muuhulgas ka tähtajalise julgeolekumaksu kehtestamine 2028. aasta lõpuni, mida juba peagi arutame riigikogus.
Eesseisvad otsused ei ole kerged, kuid ilma julgeolekuta pole meil mõtet ka millestki muust arutada. Kui saame olla kindlad oma riigi püsimises, kasvab kindlustunne nii ühiskonnas kui ka majanduses tervikuna.
Arendame Eesti kaitsetööstust
Iga väljakutset peab vaatama uute võimaluste kasvulavana. Kriisid soodustavad innovatsiooni ja testivad lahendusi ning seda ei saa jätta kasutamata.
Üks osa meie kaitsevõime kasvatamisest on kodumaise kaitsetööstuse arendamine. See tähendab praktilisi muutusi ja suuri võimalusi. Lisaks majanduse arengule ja töökohtadele tähendab see ka seda, et Ukrainale vajalikku varustust hakkavad tootma Eesti kaitsetööstusettevõtted ning seda järgneva nelja aastaga kavandatud 400 miljoni euro ulatuses. See on Eesti ajaloo suurim tööstuse kasvatamise plaan.
Ka riigikogul on oma roll täita. Peame kohandama riigi seadusruumi, näiteks relvaseadust, et ettevõtted saaksid oma tootmisvõimalusi arendada just siin, Eestis, mitte ei peaks seda praegu kehtivate reeglite tõttu tegema naaberriikides.
Uus moodne tööstus, sealhulgas kaitsetööstus, on osa plaanist, kus kindlale kaitsele põhinedes sünniks kasv. Eesti kaitsetööstus on selle kümnendi lõpuks prognoosinud oma mahuks miljard eurot, õnnestumisel saab see summa suuremgi.
Peame tagama laiapindse kriisikindluse
Riigi ja ühiskonna kriisikindlus ei ole loosung, vaid oluline osa meie laiapindsest riigikaitsest. Nii nagu tõstame hüppelises tempos investeeringuid sõjalisse kaitsevõimesse, vajame ka meie kriisikindluse tõstmiseks kiiret ja otsustavat tegutsemist.
Tänapäevane maailm on täis ootamatusi ja nagu oleme korduvalt kogenud, tabab kriis meid tihtipeale seal, kus me seda tavaliselt oodata ei oska. Aga kui tõsiselt me suhtume meie riigi ja ühiskonna toimevõime ehk kerksuse tagamisse kõige keerulisemas kriisis, sõjas?
On asutud kaardistama riske, koostama riskianalüüse, valmistuma võimalikeks hädaolukordadeks ja harima inimesi kriisivalmiduse vallas. Puudu on tegelikult keskmine tükk selles pusles, kriisihalduse ja riigikaitse koordineerimist ja vastutusalasid ühiselt ja teineteist toetavalt sätestav valmisolekuseadus. Valitsusel on tõsiselt viimane aeg ministeeriumite vahelised debatid lõpetada, jõuda kokkuleppele ja eelnõu riigikokku tuua.
Vaid koos saame ja suudame saavutada kindluse ning kindlustunde, mille pealt Eestit edasi viia.