Head sõbrad, head erakonnakaaslased,
14.aprillil 2018.aastal valisite mind Reformierakonda juhtima. Kuus ja pool aastat… Vaatan kalendrisse ja imestan, kuidas aeg lendab. Vaatan peeglisse ja ohkan – hea et niigi läks. Need aastad ei ole olnud kerged, ometigi on neis olnud nii muret kui rõõmu, nii õnnestumisi kui ka altminekuid.
Kuidagi veider on see tänane üritus. Astusin erakonna esimehe kohalt tagasi juunis ja tegin ettepaneku koheselt teha ka erakonna üldkogu, et valida uus esimees, kellest oleks siis saanud ka peaministri kandidaat. Paraku leidis juhatuse enamus, et demokraatia on liiga riskantne värk ja lükkas üldkogu septembrisse, kus oli kindel, et istuva peaministri vastu keegi kandideerima ei hakka. Eks oma vanade vigade kordamises ja demokraatia imiteerimises peitub ka mingi mõnu, ainult mina pole seda suutnud senini avastada. Aga juhatuse liikmed saavad vajadusel selgitada, miks nende arvates nii oli parem. Terve suvi oleme näinud Kristenit esinemas erakonna esimehena, nüüd siis on erakonnaliikmetel palutud see otsus ka vormistada. Igal juhul saab tänasega ametlikult läbi minu erakonnaesimeheks oleku aeg.
Erakonda juhtima hakates ei kujutanud ma muidugi üldse ette, mida kõike see endaga kaasa toob. Ma teadsin, et see amet on keeruline, aga ega selle ameti keerulisuse astet ei oska keegi tegelikult ette kujutada, kes seda ise kogenud pole. Seda enam, et lisaks erakonna juhi kohale sisaldab see endas ka potentsiaalset valitsusvastutuse võtmist. 2018.aastal, tõsi küll,seda viimast muret meie erakonnal polnud. Suitsunurga poistebänd oli meid 2016.aastal valitsusest välja mänginud ning ega meil opositsioonist välja pääsemiseks suurt muud lootust polnud, kui võita 2019.aasta riigikogu valimised. Ette rutates, ja seda te muidugi juba teate, ei piisa alati ka valimiste võitmisest selleks, et opositsioonist valitsusse sattuda.
Aga tagasi 2018.aastasse tulles, siis ega asjad väga lihtsad polnud ka erakonna siseselt. Erakonna rahaline seis oli pehmelt öeldes keeruline. 2017.aastal olid erakonna tulud olnud 2 miljonit eurot ja kulud 3 miljonit. Ehk siis teisisõnu – me kulutasime 50% rohkem kui me teenisime. See ei olnud mitte ainult meie aegade halvim majandustulemus, see oli tegelikult ka paras häbiplekk erakonnale, kelle üheks põhiliseks mantraks on alati olnud ja loodetavasti ka jääb korras riigirahandus ning eelarve tasakaal. Lisaks olid meil tekkinud erakonnas erinevad grupeeringud, kes poliitiliste vastaste asemel üksteist rappisid. Ja kuigi, nagu ütleb laulusalm – kodusõjas surma ei saa – siis selline sisemine arvete klaarimine tekitab haavu ja kibestumist, milledest paranemine võtab kaua aega. Mõni plaaster on siiani toona löödud haavade peal, kuigi üldjoontes võib vist nentida, et tänaseks oleme suhtsõbralik pere. Eks valimisvõidud nii riigikogu kui kohalikel valimistel on sellele meeleolu muutusele aastatega omajagu hoogu andnud ja ka erakonna rahaline seis on tänasel päeval hoopis teine, kui ta oli 2018.aastal. Tänusõnad selle eest eelkõige erakonna peasekretäridele sel perioodil Kert Valdarule, Erkki Keldole ja Timo Suslovile.
Kui ma erakonna esimehena väga lühidalt need kuus ja pool aastat kokku võtaksin, siis lisaks meeleolu ja erakonnasisese meeskonnatöö ning meie rahalise seisu paranemisele tooksingi eelkõige esile meie tulemused valimistel. Oleme selle aja jooksul olnud võidukad kahtedel riigikogu ning lisaks ühel europarlamendi ja ühel kohalike omavalitsuste valimisel. Lisaks andsime oma selge panuse sellesse, et president sai seekord valitud ilma suurema nägeluseta juba riigikogus. Sellest ajast kolm ja pool aastat kandis meie erakond peaministriparteina ka valitsusvastutust. Me saime viimastel Riigikogu valimistel 190 632 häält. Sellist tulemust ei ole ei Reformierakonnal ega minu teada ka teistel erakondadel varasemast ette näidata. Riigikogus on meil 39 mandaati.
Erakonda juhtima asudes olime opositsioonis ja sealt välja võitlemine oli erakordselt keeruline ülesanne, sest teised erakonnad tundusid olevat ühtsed Reformierakonna vastasuses. Opositisoonist välja võitlemiseks oli vaja võita 2019.a. valimised, kuid nagu teame, ka sellest ei piisanud. Võitjaerakonna esimehena oleks olnud loogiline, et just mina oleks valitsuse kokku pannud. Tagantjärele vaadates on mul erakonna mõttes hea meel, et nii läks. Me kasvasime opositsioonis meeskonnana kokku ja see oli vajalik aeg ka mulle õppimiseks. Meenutan siiani meeleliigutusega meie fraktsiooniliikmete tööd opositsioonis, kus sai tehtud palju algatusi, isegi kui see otseselt tulemust ei andnud. Erinevalt teistest riikidest ei ole Eesti parlamendi saadikutel abisid, seega sõltub kõik sellest, kui töökad ja sisulised on fraktsiooniliikmed ise. Ja meie inimesed seda on. Selle üle tunnen tõeliselt head meelt.
Head kuulajad,
Te kõik tahate kuulata pigem uue erakonna esimehe mõtteid, kui minu heietusi, seetõttu ei hakka pikalt peatuma minu juhitud valitsuste tehtul. Ütlen vaid, et lisaks jooksvate kriiside lahendamisele, mida oli võrreldes eelkäijatega kordades rohkem – Covidi kriisi, energiakriis, sõda ja majanduskriis) tõstsime Eesti välispoliitilist kaalu märkimisväärselt ja tugevdasime oluliselt Eesti kaitsevõimet ning sai tehtud ka palju muid Eesti arenguks olulisi otsuseid alates eestikeelsele haridusele üleminekust, riigireformist kuni riigi rahanduse seisu parandavate otsusteni. Olen tänulik nii teistele erakondadele, kellega on olnud au valitsusvastutust kanda kui ka erakonnaliikmetele, kes on vedanud ministriametis konkreetsete valdkondade tööd. Ning kõigile Riigikogu liikmetele, kes parlamendis valitsust on toetanud.
Ma olen öelnud, et tahaksin näha oma otsuste vilju, sest raskeid otsuseid on tulnud palju teha. Paraku see nii tihti poliitikas on, et nii negatiivsed kui ka positiivsete otsuste tagajärjed jõuavad kätte alles mõne aja pärast, kui sina enam valitsuses ei ole. Meie oleme pidanud tegelema riigieelarve korda tegemisega (mida möönan pole lõpuni suutnud), kuid need inimesed, kes headel aegadel reservid laiali jagasid, õitsevad populaarsetena ringi. Nii peavad ka näiteks pensionisüsteemi lõhkumise tagajärgedega tulevikus tegelema hoopis teised inimesed ja nende otsuste eest vastutajad on ammu unustatud. Üks suur muutus ja otsus, mille lõplikku elluviimist mul peaministrina ei õnnestunud näha, on eestikeelsele haridusele üleminek. See on reform, mida oleks tulnud teha juba mitukümmend aastat tagasi. Meie tegime sellega algust ja ma loodan, et see protsess saab täielikult lõpule viidud aastaks 2030. See on Eesti jaoks üks olulisemaid julgeoleku tagatisi tulevikus ja ma olen väga uhke selle üle, et me sellele üleminekule korraliku hoo sisse andsime.
Kallid kaasteelised,
Minust ei saa pärast erakonna esimehe kohalt lahkumist sellist erakonna esimeest, kes oma järglast pidevalt avalikult kritiseerib. Täna on mul viimane päev, kui saan praegust valitsust kritiseerida ilma, et ma seda lubadust murraks. Seetõttu on mul hingel paar asja.
Esiteks, minu arvates on vale lükata maksuküüru kaotamine edasi. Maksuküüru kaotamine suurendab inimeste sissetulekuid ja alandab tööjõumakse. Nii IMF kui ka Eesti Pank toovad maksuküüru kaotamise välja kui ühe lähiaja kõige olulisema majanduskasvu soodustava reformi. Maksuküüru kaotamise lubadusega võitsime kahed valimised. Sisuliselttähendab praegune edasilükkamise otsusastmelise tulumaksu põlistamist, millele Reformierakond on varasemalt alati vastu seisnud.
Veelgi hullem viga on minu arvates ettevõtetele tulumaksu kehtestamine. See läheb otsesesse vastuollu meie põhimõtete ja meie lubadustega. Selliste otsustega lörtsime me oma valijatelt saadud mandaati ning hävitame maksukeskkonda, mis pole Eestit mitte ainult hästi teeninud, vaid mida on korduvalt ka rahvusvaheliselt tunnustatud kui kõige konkurentsivõimelisemat. Ütlesin 2018.aastal erakonna esimeheks saades ja kordan täna sellest ametist lahkudes, et maksusüsteem peab olema lihtne ja arusaadav kõigile ning toetama majanduse alustala – eraettevõtlust. Peab kehtima põhimõte, et ei maksustata seda, mida me tahame, et kasvaks. Me tahame, et ettevõtted areneksid ja investeeriksid saadud kasumi tagasi arengusse ja töötajatesse. Kui taganeme oma põhilubadustest ja põhimõtetest, siis tekib küsimus, et millega me teistest erakondadest eristume?
Sõbrad,
Aga aitab kriitikast. Täna on siis käes see päev, mil seisan teie ees viimast korda erakonna esimehena. Erakonna esimehe ja peaministri töö on äärmiselt väljakutsete rikas äge töö, aga mulle on tehtud selline pakkumine, millest ei ole võimalik keelduda, sest kunagi varem ei ole Eestile sellist kohta pakutud. Mulle on tehtud see ettepanek kuna meie töö välis– ja kaitsepoliitikas on silma hakanud kogu Euroopas ja see on meile kõigile suur tunnustus. Uus töö saab olema põnev ja väljakutseterohkening meeletult vastutusrikas. Ning kindlasti toob minu uus töö täiendavaid võimalusi ka Eestile.
Ma olen tänulik, uhke ja väga õnnelik, et olen saanud olla Reformierakonna esimees ja Eesti Vabariigi peaminister. Olen tänulik Reformierakonna peasekretäridele Kerdile, Erkkile ja Timole, kes on aidanud organisatsiooni hoida ja ehitada. Olen tänulik erakonna kontori töökale perele, kelle sageli nähtamatu tööta ei oleks erakond nii edukas, kui oleme olnud. Olen tänulik meie suurt fraktsiooni minu ajal ohjata aidanud Mardile ja Erkkile.
Inimesed võib tinglikult jagada kaheks. Tormisele merele sattudes hakkab üks osa purjeid sättima ja aitab laeva juhtida, teine osa sätib ennast igaks juhuks päästepaati varjule. Mart Võrklaev on see inimene, kes päästepaati varjule ei poe. Tahan eraldi tänada Marti, ta tegi rahandusministri tööd täie pühendumusega ja võitles Eesti tuleviku, mitte oma poliitilise karjääri päästmise nimel. Mardiga julgen minna nii luurele kui tormisele merele.
Olen tänulik kõigile minuga valitsuses ja peaministribüroos koos töötanud inimestele, kuid täna siin tooksin välja erakonnaga seotud inimesed: Gerrit, kes aitas siluda suhtlust koalitsioonipartneritega. Kätlin, kes on täielik kullatükk ja erakonna vaatest elav entsüklopeedia ning kelle erioskuste hulka kuuluvad ka ennustamisvõimed arvamaks ära, mida opositsioonisaadik tahab tegelikult küsida järjekordse „olukorrast riigis“ küsimuse all. Marist ja Elisabethi, kes on aidanud kommunikatsiooni ja eriti sotsiaalmeediaga.
Tahan eraldi tänada ka oma isa Siimu, kes on mulle alati osanud nõu anda, sest ta on pidanud nii erakonna esimehe kui ka peaministri ametit ja seetõttu teab, mis väljakutsed neis ametis päriselt on. Valdo on mulle nõu-jõu ja ausa tagasisidega sellel teekonnal abiks olnud ja selle eest olen talle väga tänulik.
Ma tänan väga kõiki koalitsioonipartnereid, kellega mul on au olnud koos töötada: keskerakonda, Isamaad, sotsiaaldemokraate ja Eesti200. Kõigil on olnud omad tugevused ja nõrkused, kõigiga on olnud nii arusaamatusi kui ka õnnestumisi, kuid kõik on soovinud Eestit edasi viia ja on olnud Eesti eest väljas.
Ma tahan tänada kõiki erakonnaliikmeid, kellega mul on erakonnaesimehe tööd tehes olnud võimalik kokku puutuda. Mulle on alati meeldinud käia piirkondades ja kuulata inimeste muresid ja rõõme. See andis mulle energiat. Jah, isegi Võrus J. Ma loodan, et uus erakonna esimees piirkondi unarusse ei jäta. Inimesed, kes meie piirkondi veavad, vajavad eraldi märkamist ja tunnustust. Tahaksin teile kõigile teha ühe suure kalli!
Tahan tänada ka inimesi, kes Reformierakonnale valimistel oma hääle on usaldanud. Me hindame seda kõrgelt.
Lõpetuseks soovin tänada kõiki eestimaalasi, kes te olete erakordselt tublid kõigist meid tabanud kriisidest läbi tulekul. Koos saame me üle ka kõige suurematest muredest, me ei alistu, me ei anna alla. Mitte kunagi.
Aitäh nende kuue ja poole aasta eest. Ma soovin kõike kõige paremat järgmisele erakonna esimehele.