Eestikeelsele haridusele ülemineku faasis ei tohi me lubada nõrga eesti keele oskusega väikeste koolilaste naeruvääristamist. Kui kedagi üldse häbistada, siis neid, kes endast nõrgemaid solvavad, kirjutab Toomas Kruusimägi.
Kooliõpilased alustasid uut õppeaastat ja mitmed esimese klassi rüblikud ning neljanda klassi õpilased peavad kohanema seni võõraks jäänud reaalsusega, läbinisti eestikeelse õppega.
Nad on seitsme- ja kümneaastased lapsed. Lapsed, mitte puberteedieast väljunud noorukid või 65-aastased pensionärid, kes on elanud 30+ aastat Lasnamäe venekeelses info- ja sotsiaalruumis.
Ometi kohtan sotsiaalmeedias hoiakuid, mis on kas otseselt või kaudselt parastavad nõrga keeleoskusega laste asjus. Parastamisele andis hoogu korraks ühe uudistesaate kajastus, kuid nähtus oleks levinud selletagi.
See hoiak tekitab minus õõva ja sunnib küsima: kes sa oled, armas inimene, et sa irvitad algklasside lapse keeleoskamatuse üle? Mul tekib nõnda häbi kutsuda sind kaasmaalaseks.
Üleminek vajab seletamist ja toetust, mitte ülbust
Eestikeelsele haridusele üleminek pole midagi iseenesestmõistetavat. Ülemineku õnnestumiseks on vaja teha pidevalt tohutut seletustööd ning ühte sammu peavad käima nii õpetajad, haridusjuhid kui ka omavalitsuste juhid. Kui valdavalt venekeelse omavalitsuse juht ei pea eesti keele valdamist tähtsaks ega pea eriliselt lugu Eesti iseseisvumise loost, siis on vaja fanaatikust eestimeelset haridusjuhti, et muutus sünniks. Fanaatikuid ei jagu kõikjale.
Seepärast ei pelga ma korrata fakti, et kohalike omavalitsuste valimised 2025. aasta sügisel on ülemineku õnnestumise jaoks kriitilise tähtsusega.
Kui haridusjuhid peaksid aasta pärast saama omavalitsuste juhtidelt signaali, et “ülemineku tempo võib nüüd maha võtta” ja “teeme nüüd kõike natuke lõdvemalt”, siis nendes omavalitsustes jäävad haridusprobleemid ning kakskeelne ja erisugune info- ja komberuum püsima. Sellisel juhul võime arvestada, et venemeelsema omavalitsusega hakkab nii mõneski üleminekukoolis pihta eestikeelsete näidendite etendamine, kui tullakse koolitunde pisteliselt kontrollima.
Aastakümneid kestnud status quo jätkumist ei saa tööjõupuuduses ja haritud inimestele panustav Eesti riik endale lubada. Lasnamäe linnaosa oleks eraldiseisvana suuruselt Eesti teine linn ning seal elab kümneid tuhandeid suure ajupotentsiaaliga (eelkõige) venekeelseid noori. Neile on vaja eesti keel suhu panna ja Eesti omariiklus armsamaks teha.
Ka Ida-Virumaal elab tuhandeid noori, kes väärivad paremaid võimalusi tööturul ja kes pole sarnaselt Lasnamäe lastega süüdi, et nende vanemad ja eeskujud pole pidanud eesti keele valdamist ega eesti komberuumi tutvustamist kuigi tähtsaks.
Kui me parastame sotsiaalmeedias venekeelseid väikeseid lapsi ja lapsevanemaid ning oleme ülbed, siis garanteerin koolijuhi ja Tallinna volikogu esimehena, et näiteks Lasnamäe keelemured jäävad püsima. Vanemates on vaja tekitada uudishimu ja toetavat suhtumist vähemalt oma laste keeleõppe ja tuleviku väljavaadete osas. Nende lakkamatu kritiseerimine ei vii kuhugi.
Halva kõrvale ka ports head
Nägin septembri esimesel nädalal nii tänaval kui ka ühismeedias mitmeid noori, kes rääkisid kas sujuvalt või südikalt purssides eesti keelt. Kes vastasid napisõnaliselt, kuid enesekindlalt ja eesti keeles hiigelsuure telekaamera ees reporterite küsimustele. Olgu mainitud, et telekaamera hirmutab tihti ka laitmatu eesti keelega kodanikke.
Nägin (klišeelikult küll, aga nii tõesti oli) sära silmades ja pealehakkamise energiat, mida tuleb haridusjuhtidel, õpetajatel, vanematel ja lastel endil keerulise kooliaasta vältel säilitada. Ja edaspidigi. Teine aasta võib olla raskem kui hurraa-emotsiooniga alustatud esimene.
Tahtejõudu saab säilitada, kui kõik osapooled on alati kursis, mida tehakse ja miks. Vanemad peavad teadma, et kool on igatpidi ideoloogiline asutus, kuid saama ka kinnitust, et kool ei ole propagandamaja, kus voolitakse noortest ultrarahvuslased, kes tohivad järgida ainult etnilisi kombeid. Eri kultuuride tundmine ja austamine annab õpilastele paremad tööriistad kätte hilisemas elus õnnestumiseks. Kooli ülesanne on toetada ka lapse emakeele säilimist, kui see on vähegi võimalik.
Eesti koolisüsteemis peab siiski iga noor aru saama, mis on demokraatia, milline on demokraatlik ühiskond, ja miks see meil on. Iga lapsevanem – ja tihtilugu ka vanavanem – peab aru saama, millised võimalused avanevad ta (laste)lastele, kui neil on eesti keel suus ja lugupidamine Eesti komberuumi vastu. Soovin haridusjuhtidele ja õpetajatele jõudu selles selgitustöös.