Hiina ründab kahte Tiibeti olemuse tugisammast: tiibeti keelt ja budistlikku usku. Hiina võib väljapoole näidata head nägu ja ringi käia pehmete tiigrikäppadega, kuid ühel päeval ajab ta oma küüned välja nii, nagu seda tegi “taltsas” Vene karu, kirjutab Karmen Joller.
“Ma olin väga väike, vast kahe- või kolmeaastane, kui ma emaga Tiibetist Indiasse põgenesin. Ma mäletan seda vaid hetketi. Mäletan, et olin korvis, mida ema seljas kandis.”“Lapsena oli mul kogu aeg nälg. Ma mäletan, et toit oli ainus, millest mõelda suutsin.”“Jah, mul on sugulased Tiibetis. Nad kasutavad üht äppi, mille vahendusel saame suhelda. Aga teeme seda väga harva, väga üldsõnaliselt, sest äppi jälgitakse ja ma kardan, sest välismaailmaga suhtlemine on mu pereliikmetele Tiibetis väga ohtlik.”
Hiina okupeeris Tiibeti 1951. aastal, nimetades seda Tiibeti vabastamiseks võõrvõimu alt. Kas ei tule tuttav ette? Tuttavat on veelgi.
1951-1984 tappis Hiina kommunistlik režiim kokku 1,2 miljonit tiibetlast. 432 705 surid vabaduse eest võideldes, 156 758 hukati, 173 221 piinati vanglates surnuks, 342 970 nälgisid surnuks Hiina kommunistliku režiimi poolt kunstlikult tekitatud näljahädas aastatel 1958–1962, 9002 inimest tegid enesetapu.
Igal aastal põgenes Tiibetist naaberriikidesse tuhandeid inimesi. Retk kestis 15–25 päeva, erivarustuseta rändasid tiibetlased üle mäeahelike Himaalajas, paljud jätsid sinna oma elu. Hiina piirivalve tulistas neid, nad külmusid, nälgisid, kukkusid surnuks. Kes eluga pärale jõudsid, olid kaotanud külma tõttu jäsemeid, olid nälginud, kukkumiste tõttu vigastatud, kannatasid lumepimeduse käes. Vahel varjasid lääneriikide alpinistid ja mägimatkajad põgenikke oma telkides Hiina piirivalve eest.
Selliseid põgenemisi oli kuni 2008. aastani, mil Hiina tugevdas piirikontrolli ja ehitati tara. Nüüd kasutatakse droone ja jälgimisseadmeid, tugevdatud on piirivalve isikkoosseisu. Kõiki, kes piiri ületada üritavad, tulistatakse hoiatamata. Alates 2008. aastast on põgenemine õnnestunud vähem kui kümnel inimesel aastas.
Tiibetis praegu toimuva kohta on infot saada peaaegu võimatu. Kuid räägivad need vähesed, kellel on põgeneda õnnestunud, infot saadakse ka satelliidifotodelt. Mitmetel humanitaarorganisatsioonidel on Tiibetis informaatorid, kes kodeeritud tekste edastavad.
Hiina ründab kahte Tiibeti olemuse tugisammast: tiibeti keelt ja budistlikku usku. Eriliseks sihtmärgiks on lapsed ja noored, kes saadetakse kuueks päevaks nädalas, teinekord pikkadeks kuudeks hiinakeelsetesse internaatkoolidesse, kus neil on omavahel keelatud tiibeti keeles rääkida. Kui lapsed lähevad koju, on vanematel lubatud nendega rääkida vaid hiina keeles. Kui Hiina praegune tegevus jätkub, ei ole kümne aasta pärast Tiibetis alles enam ühtegi noort, kes tiibeti keelt räägiks.
Budistlikud kloostrid on suures osas lammutatud, sh ka väga iidsed kloostrid. Alles on jäetud vaid üksikud, peamiselt turistidele näitamiseks. Kloostrikoolides enam lapsi õpetada ei tohi. Turistidele (peamiselt Hiinast) esitletakse tiibetlasi kui mahajäänud ja alaarenenud rahvast.
Tiibet on täis jälgimisseadmeid. Kohalike seas levib ütlus, et kaameraid on Tiibetis rohkem kui aknaid.
Tiibetlaste põline elustiil on karjakasvatus: kasvatatakse jakke, hobuseid, kitsi, lambaid. Hiina sunnib nomaade karjadest loobuma ja surub nad reservaatidesse. Hiina on ehitanud ebaloomulikud linnad, kus tiibetlased oma põlist eluviisi praktiseerida ei saa ja kus neist saavad “nõudepesijad hiina restoranides”, lihttöölised ja prostituudid.
Karjakasvatajatelt ära võetud ja tiibetlaste jaoks pühale maale on rajatud tohutud kaevandused, tehased ja raudteed. Tiibeti Himaalajas leidub mitmeid haruldasi muldmetalle, liitiumi, vaske, koobaltit, kulda jpm. Tiibetis toimuva kaevandamise ja industrialiseerimise tulemusena on Himaalaja liustikud drastiliselt sulanud. Loetud päevad tagasi ilmus India meedias uudis, et paljastunud on 60 000 aasta vanune igikelts, millest võivad välja sulada meile tundmatud ja potentsiaalselt ohtlikud bakterid.
Kaevandustegevuse käigus reostuvad võimsad jõed, mis saavad alguse Tiibeti Himaalajast: Jangt
se, Kollane jõgi, Indus, Brahmaputra, Mekong jne. Hukkuvad kalad, linnud, loomad, hävivad taimed. Nende jõgede vetest sõltub 1,5 miljardi aasialase elu. Hiina aga ehitab neile jõgedele Tiibetis sadu tamme ja muudab jõgede sänge, põhjustades tõsist veepuudust või üleujutusi paljudes Aasia riikides, näiteks Indias, Bangladeshis, Nepalis, Bhutanis, Laoses, Myanmaris, Tais, Vietnamis, Kambodžas.
Kõik eelkirjeldatu toimub praegu, 21. sajandil, riigis, mis taotleb maailmas üha suuremat võimu.
Tiibetist põgenenud inimesed on oma usu, keele ja kultuuri säilitamiseks loonud demokraatliku eksiilparlamendi ja -valitsuse, mis resideerub Indias Dharamshalas. Muide, parlamendi tööd sisse seades võtsid nad eeskujuks just Eesti riigikogu töökorralduse. Nad soovinuks ka meie peaaegu paberivaba parlamenti, kuid see käib rahaliselt üle jõu. Mitmed aktivistide organisatsioonid tegutsevad nii Indias kui ka paljudes teistes maailma riikides.
Kohtumisel Dharamshalas rääkisid aktivistid, et just viimasel ajal on nad täheldanud tõenäoliselt Hiina koordineeritud tegevust. Näiteks saadetakse meeleavaldustele Hiina nn vihased vastuprotestijad, kes on rahumeelseid tiibetlasi ka füüsiliselt rünnanud. Sellest on mitmeid videoid ka Youtube’is. Sarnased rünnakud toimuvad ka Hongkongi, Taiwani ja uiguuride aktivistide suhtes ja seda ka USA-s ning Euroopas. Hiina politsei on saatnud aktivistide pereliikmetele Indias – väljaspool Hiinat! – ähvardusi, mistõttu on mõnigi aktivist tegutsemast loobunud.
“Võitleme Tiibeti demokraatia eest. Me oleme loonud eksiilparlamendi ja -valitsuse oma õdede-vendade heaks Tiibetis. Meie naudime siin, Indias vabadust, demokraatiat, kuid nemad kannatavad Hiina kommunistliku režiimi all.”
Hiina võib väljapoole näidata head nägu ja ringi käia pehmete tiigrikäppadega, kuid ühel päeval ajab ta oma küüned välja nii, nagu seda tegi “taltsas” Vene karu.
Ehk oleks aeg riigikogu Hiina sõprusrühm laiali saata?