Pärtel-Peeter Pere kirjutab sellest, mida teeb Tallinna linnavõim ja mida saavad täiskasvanud teha, et lapsed võiksid ohutult ja iseseisvalt tänavatel liigelda.
President Alar Karis rääkis iseseisvuse taastamise aastapäeva kõnes Kadriorus, et “ennekõike ootavad praegused ja tulevad lapsevanemad lastesõbralikku Eestit, mis peab olema kogu ühiskonna pingutus.” Et julgeolek on ka linnaruum. Mida me teeme, et lastel oleks hea? Et täiskasvanud näeksid vaimusilmas lapsi kasvamas ja koolis käimas siin linnas?
Mida teeb Tallinn praegu ja tulevikus
Ühendasime ära Kristiine ning Põhja-Tallinna kesklinnaga uuel Paldiski maantee rattateel, kus nüüd pääseb raudtee alt ka uuest tunnelist läbi. Samuti ka Tondil. Mere ja Kaarli puiesteel valmivad jalakäijatest ning bussidest eraldatud rattateed.
Uus linnavõim muudab peatselt 16 kooli hoovid ja selle ümbruse lastesõbralikuks seal, kus praegu ümbritsevad lapsi parkivad autod, eeskujuks on Norra südametsoonide (hjertezoner) programm. Et lastel oleks ruumi kooli hoovis ja et neil oleks ohutu kasvõi viis-kümme minutit ise kooliukseni kõndida. Rajame koolide juurde rattaparklaid ja -maju.
Tuleval aastal valmib Lastekodu tänav, kus keskmes on inimene ja lapsel on ohutu. Ehitame uueks ka Lauteri tänava, kus asub ka Estonian Business School, mis samuti soovib kaasaegset tänavaruumi.
See töö on läbimõeldud ja pikaajaline, mitte juhuslik. Me lähtume teiste linnade parimatest teadmistest ja praktikatest. Näiteks 8-80 põhimõte linnades tähendab, et tänavakujundus peab võimaldama nii 8- kui 80-aastasel iseseisvalt hakkama saada. Sellises linnas saavad ka tugevamad keskealised hakkama; vastupidine aga ei kehti.
Tallinna kirja pandud eesmärk on nullvisioon: et mitte ükski inimest ei hukkuks liikluses. Rootsist alguse saanud, on see nüüdseks mitte ainult teistesse maadesse ja linnadesse levinud, aga ka Oslos ja Helsingis saavutatud eesmärk.
Tallinnas hukkus mullu liikluses viis inimest, poolesajal korral sõideti alaealisele otsa. “Lapse tõenäosus jalakäijana Eesti liikluses surma või viga saada on kaks korda suurem kui keskealisel jalakäijal,” kirjutas Eesti Ekspress eelmisel aastal. Milles asi?
Probleemi üks tähtsamaid lahendusi on tänavate muutmine: enam me ei ehita iganenud 1950. aastate mõttelaadis laiu maanteid linnadesse. Tõestust on leidnud, et need mitte ainult pole ohtlikud, aga ka suurendavad ummikuid. Tänavad pole kummist.
Küsimus on selles, kuidas me lõplikku, mitte lõputut, tänavaruumi jaotame. Kui ehitame kõnniteid, rattateid ja ühistranspordiradu lisaks sõiduradadele, saame linnas ka autota hakkama. Kui üle pooled inimestest valiksid igapäevaselt autota liikumise, olgu neid kodus garaažis kui palju tahes, siis kaovad ka ummikud.
Mida teevad täiskasvanud?
Probleeme on veel. Need oleme meie, täiskasvanud mehed, vähem ka naised. Meie oleme autoroolis olles kõige suuremad, tugevamad ja andmed näitavad, et kõige ohtlikumad. Kooliaasta alguses peame meeles pidama, et meil, kõige tugevamatel on kõige suurem vastutus.
Uisapäisa ei tohi tänaval käia, liikluses peab olema tähelepanelik, selge see. Lapsed aga eksivad. Sest nad on lapsed. Kui laps saab viga või hukkub, jumal hoidku, on tema ohver, mitte süüdlane. Punkt.
Nullvisioon on liikluspoliitikate ja tänavakujunduse meetmete kogum, mis päästab elusid. Sellepärast on teistes Põhjamaade linnades, aga ka üha enamates Euroopa linnades ÜRO ja maailma tervishoiuorganisatsiooni soovitusel kiirused 30-40 km/h. Sest kui keegi tahes või tahtmata eksib, ei lõppe asi halvimaga. Kui auto sõidab inimesele otsa kiirusel 30 km/h või 50km/h, erinevad tõenäosused ellu jääda mitmekordselt, ehkki kiiruste vahe pole isegi kahekordne.
Põhja politseiprefekt Ats Kübarsepp rääkis Tallinna volikogu 22. augusti avaistungil, et politsei toetab tänavatel lahendusi, mis ei võimaldaks kihutada. Ta lisas, et kümme protsenti väiksem kiirus tähendab praktikas 20 protsenti vähem vigastanutega õnnetusi.
Soovin kolme lapse isana kõigile head kooliteed. Meie, täiskasvanud, võiksime olla rohkem põhjamaalased. Andkem teed, ärme trügi. Järgime autoga sõites piirkiirust, igal pool ja alati. Rohkem vaja pole. Kui sõidame elektritõukerattaga, siis ikka rattarajal või sõidutee paremal ääres ning mitte kõnniteel. Tänavad on meie kõigi ühine eluruum, kus peab ka lastel asu olema.
Palun sõitkem võimalusel kooliaasta alguses ühistranspordi või jalgrattaga, eriti kesklinnas, et ennetada ummikute tekkimist.
Jalakäija tõenäosus hukkuda. Autor/allikas: NACTO Global Street Design Guide