Üks poliitikas osalemisest keeldumise karistusi on see,
et teid juhivad teist nõrgemad.
Platon
Poliitikud ja poliitika on ühiskonnas üks enim kõneainet pakkuv teema. See on ka mõistetav sest poliitikute poolt vormitav poliitika kujundab meie igapäevast tegevust ja seab sihid tulevikku. Tänased poliitilised otsused toovad kaasa pikaajalisi, nii positiivsed kui negatiivsed, mõjusid. Seetõttu on eriti oli oluline, et poliitika kujundajatel oleks vastav haridus, mõne valdkonna süvaekspertiis, teiste valdkondade tundmine, pikaajaline töö- ja elukogemus.
Definitsiooni kohaselt on poliitik inimene kes on valitsuse või seadusandliku organisatsiooni liige. Demokraatlikus ühiskonnas saadakse poliitikuks valimiste teel ehk teisisõnu see on inimene kellel on tema valijate poolt antud tähtajaline lubakiri. Poliitikuid aitavad ja assisteerivad nende töös riigiametnikud kes ideaalis peaksid olema määratud ametikohtadele nende kompetentsi ja isikuomaduste baasil. Ametnikel mandaati ei ole.
Poliitikutega käib kaasas ka avalikkuse huvi mis on mõistetav. Infoajastule omaselt kohtame poliitiliste teemade suhteliselt pinnapealset käsitlust ja poliitikutele omistatavat negatiivset kuvandit mis ka on loogiline. Selge on see, et kõigile ei saa meeldida, kõigile ei peagi meeldima ja kõigile ei tohigi meeldida. Ka siin on oma loogika olemas. Esiteks tulenevalt valimistest on tegemist keskkonnaga mida kujundab konkurents. See on miljöö kus kandidaadid või ametis olevad poliitikud püüavad edendada oma ja madaldada vastasleeri kuvandit. Tulenevalt poliitilisest kultuurist võib see jääda viisakuse piiridesse või sellest väljuda. Teiseks võimendavad negatiivset kuvandit ka sensatsioonijanulised või huvigruppidega seotud meediaväljaanded ja/või ajakirjanikud. Tihti loeb emotsioon, mitte argument. Kolmandaks propageerivad laidetavat kuvandit ka mõningaid huvigruppe esindavad analüütikud, eksperdid, arvamusliidrid, aegajalt ka ametnikud. Pole selge kas sarnane tegevus on teadlik, tahtlik või juhuslik, kuid selge on, et sarnane tegevus toetab Kremli sõnumikandja Solovjovi narratiivi kus Eesti poliitikuid kuvatakse rumalatena. Muidugi on kuvandi loomisel oma osa ka poliitikutel. See, kui riigikogu saalis püütakse purustada mööblit, ei peaks olema rahvasaadikule kohane eneseväljenduse meetod. Kuid juba Aristoteles on öelnud: „ Kole hääl ja vulgaarsed kombed – need iseloomustavad populaarset poliitikut“ Siinkohas tuleb ära mainida, et reaalset kahju riigivarale siiski ei tekkinud sest riigikogu toakraam on sedavõrd kvaliteetne ja massiivne, et selle paljakäsi purustamine käiks isegi Chuck Norrisele üle jõu. Kuid sarnane käitumine paelub ja erutab, nii ajakirjanikke kui ka ühiskonna sensatsioonijanulist osa. Tõsi debatile see kaasa ei aita. Üksiti tuleb tunnistada et ega riigikogu saalis debatti ei toimugi, väitlused on taandunud komisjonidesse. Vanemate kolleegide sõnul kadus diskussioon suurest saalist siis kui ülekanded istungitest tehti avalikeks. Saal muutus vaatemängu ja enesenäitamise areeniks, mistõttu on avalikus ruumis enim nähtavad ja tähelepanu köitvad pigem stseenid mille vorm varjutab sisu. Julgustuseks võib öelda, et valdav osa valijatelt mandaadi saanud saadikutest, kellele rambivalgusesse sattumine pole eesmärk iseenesest, teeb oma tööd pühendunult ja oma võimetele vastavalt.
Kes on ja kuidas saadakse poliitikuks? Tinglikult võib seda jaotada kaheks erinevaks sisenemiseks. Esiteks on grupp inimesi kelle eesmärk ja soov ongi saada poliitikuks. Need on noored kes arenevad erakonna liini pidi, õpivad ülikoolis politoloogiat, on assistentideks erakonna ministritele ja mõjukatele erakonna poliitikutele ning korraldavad erakondlikke üritusi. Rahvasuus kutsutakse neid poliitbroileriteks. Nad on tugevad poliittehnoloogias, tunnevad hästi erakonna sisemist dünaamikat ja omavad toimivat võrgustikku. Nende peamine nõrkus on see, et neil pole süvateadmisi mitte üheski valdkonnas. Ülo Vooglaid on sarnaseid inimesi kirjeldanud järgnevalt: „ teavad palju, oskavad vähe ja ei saa aru“. Sellele vaatamata on ka selle grupi inimestel võimalik saada ministriks.
Teine võimalik sisenemine poliitikasse toimub töö ja karjääri selles etapis kus inimene, kes on ennast tõestanud valdkonna eksperdina, eduka juhina ja sotsiaalselt küpse ühiskonna liikmena, kas kutsutakse või toimub see nende omal soovil, kaasa lööma riigi tuleviku kujundamisel. Tegemist on inimestega kes oma tööaja jooksul on tegutsenud nende valdkonda kujundava poliitika täidesaatval poolel, nad on kursis nii toimivate praktikatega kui ka puudujääkidega. Reeglina soovivad need inimesed rakendada oma teadmisi kogemust ja elukogemust selleks, et edendada põhiliselt oma valdkonna kuid üldisemalt kogu ühiskonna toimimist.
Poliitikute seas on arste, õpetajaid, ettevõtjaid, reservis olevaid sõjaväelasi, sportlaseid kes kõik annavad panuse riigi edendamisse neile tuttavlikkudel teemadel. See tagab poliitikate kujundamise professionaalse lähenemise ja kvaliteetse järelevalve täidesaatva võimu üle.
Täidesaatvat võimu teostavad parlamendi poolt ametisse vannutatud ministrid. Ka nende osas võib välja tuua teatud tinglikud kategooriad milleks oleks üldminister, sisuminister ja tehnokraatlik minister. Viimase puhul on tegemist sisuministriga kes pole ennast erakonnaga sidunud. Üldministrid on reeglina erakonnakuulekad inimesed keda erineval ajal võib kohata erinevate valdkondade ministrite ametikohtadel. Ministrite puudulikud sisuteadmised on loonud olukorra kus pahatihti otsuste kujundamine ja kaudne otsustamine on nihkunud ametnike kätte. Paradoksaalsel kombel on demokraatia üks nõrkus selles et kui ametnikele on kehtestatud ametikohale sobivuse tingimused siis ministrile paraku sarnased reeglid ei kehti. Mistõttu võib ette tulla juhuseid kus ministrile pole jagunud isegi mitte kõrgharidust. Sellele vaatamata võib ka üldministrist saada suhteliselt hästi toimetulev minister kui teda toetavad tugevad ja asjakohased ametlikud ja tal on sujuv koostöö riigikogu valdkondliku komisjoniga. Kuid kuna ministri keskmine ametiaeg on erinevalt ametnikest suhteliselt lühike siis aeg ajalt on välja kujunenud olukord kus tippametnikud on kas teadlikult või tahtmatult oma ametiposti väärtarvitanud. Sageli tuleb ette ka olukordi kus ametnike tegevuse üle puudub sisuline järelvalve. See omakorda toob kaasa olukorra kus tippametnikud hakkavadki üle võtma poliitilisi tegevusi. Näiteks kui kantsleril on poliitiliselt määratavale ametikohale oma kandidaat siis on ta selgelt ületanud oma volitusnormi.
See on inimloomusele omane, et harjutakse ära kehtiva olukorraga ja kujuneb välja mugavustsoon. Sellise olukorra muutustele reageeritakse reeglina valuliselt. Näiteks kui tegevusväljas, kus senini on puudunud sisuline järelevalve, see äkki tekib, siis sellele reageeritakse valuliselt ja jõuliselt. Avalikkusele antakse teada, et poliitikud ei saa ühest või teisest asjast aru. Sellise väite puhul tasub olla ettevaatlik sest tihti on tegemist vastureaktsiooniga muutunud olukorrale. Sarnane tees viitab tavaliselt vastupidisele olukorrale kus poliitikud saavad asjadest oluliselt paremini aru kuna asjaomasesse komisjoni on tekkinud valdkonna süvaekspertiis ja poliitikud oskavad esitada asjakohaseid küsimusi millele mitte alati ei osata anda asjakohaseid vastuseid. Näitena võib tuua hiljuti riigikaitse lisarahastamise väitlus meedias kus ametnikkond püüdis kahtluse alla seada riigikaitsekomisjoni pädevusi. Selguse mõttes toome lugejale välja kõnealuse komisjoni sõjalise asjatundlikkuse loendi: kaitseväe juhataja, peastaabi ülem, kaitseliidu ülem, Balti Kaitsekolledži ülem, maaväe ülem, kaitseatašee(d) Ameerika Ühendriikides ja Venemaal, NATO strateegilise staabi SHAPE Eesti sõjaline esindaja, Kaitseväe peastaabi operatiivosakonna ülem, valitsemisala strateegilise kommunikatsiooni juht, rahvusvahelise strateegilise kommunikatsiooni oivakeskuse direktori asetäitja. Kokku üle sajaviiekümne aasta teenistuskogemust, haridus omandatud kõrgemates staabikolledžites Eestis, Roomas, Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides, Saksamaal, Rootsis, Soomes, Moskvas. Kui siia lisada veel komisjoni sõjalist tausta mitte omavate liikmete tsiviiloskused, siis on loogiline väita, et komisjon omab häid eelduseid nii parlamentaarse järelevalve teostamiseks kui ka rahvuslikke huve kaitsva seadusandluse loomeks.
Millest siis poliitikud aru ei saa? Eelmine kaitseväejuhataja esitas oma ametiaja lõpus sõjalise nõuande/arvamuse, et riigikaitse puudujääk on 4 miljardit millest 1,6 miljardit on minimaalne kulutus. Talle sekundeeris kantsler. See tõstaks lähiaastatel riigikaitse kulutused 5% tasemele. Tegemist on väga suure summaga, mille eraldamise otsus ja rakendamine peab olema süviti läbi kaalutud ja põhjendatud. Sellega kaasneb kõikide otsustustasandite ühine vastutus, et tagada ühiskonna turvalisus ilma elutähtsate teenuste katkemiseta. Samuti tuleb arvesse võtta, et taolise ressursi rakendamine seob riigikaitse ressursi pikemaks ajaks, mis võib, valede planeerimisaluste korral, pärssida tuleviku väeloomet ja võimearendusi. Kuid üles kerkinud põhiküsimus ei onud mitte summa suuruses vaid analüüside/nõuannete/arvamuste järjepidevuses.
Kõik meie riigikaitselised analüüsid peavad lähtuma Vene ohust. See oht ei ole muutunud mis tähendab, et kõik meie tegevused ja plaanid iseseisvuse taastamisest kuni tänapäeva peavad olema ohupõhised. Eelmise riigikogu koosseisu ajal 23.03.2021 toimunud OTRK esitluses väitis kaitseväe juhataja, et 2,6% SKT-st kaitseks ta ära mitte ainult Eesti vaid suudame panustada kogu regiooni kaitsesse[1]. Nagu me näeme siis täna küsitav ressurss on oluliselt suurem. See tekitab küsimuse kuidas saab sama ohu tõrjumisel olla nii suur lahknevus? Kas viga tehti toona või nüüd? Seetõttu ongi oluline teemat süviti analüüsida, et parandada tehtud vigu ja vältida uute tekkimist. Sõjalisele nõuandele peab järgnema kaitseministeeriumi poolne analüüs, et tuvastada teise kolmanda, ja neljanda järgu mõjusid ühiskonnale, majandusele, sotsiaalsfäärile ja teistele ühiskonna toimimist tagavatele arengutele. Paraku on kaitseministeeriumi kantsler ennast taandanud nii analüüsi teostamisest kui ka vastutusest. Tema seisukoht on: „ mina esitan vajadused, teie, poliitikud peate leidma raha“. Säärane seisukoht on sügavalt vale ja ei ole sobilik riigi tippametnikule. Ei ametnikud ega poliitikud ei ole riigi ressursi omanikud, omanikuks on rahvas ja meil kõigil on ühine vastutus, et rahva ühine omand oleks parimal moel käitatud rahvuslike huvide ja ühiskonna turvalisuse ning heaolu tagamiseks.
Tegelikult on sarnase vaidlusküsimuse tekkimine oodatav. Esiteks on tegemist 2012. alustatud „jõukohase riigikaitse“ eksperimendi loogilise tulemiga. Terve kümnendi jooksul praktiseeritud, ohtu teadlikult eiravad, planeerimisalused lihtsal ei võimalda kohaldast mõtlemist, puudused kuhjuvad ja neid ei ole võimalik lõpmatult maskeerida uute relvasüsteemide ostude taha. Teiseks on eelmise Riigikogu ja tänase koosseisu riigikaitsekomisjon hakanud tegelema sisu- mitte vormi küsimustega, tuues välja rida valitsemisala esinevaid puudujääke mis viitavad „jõukohase riigikaitse“ sobimatusele. See on inimlik ja arusaadav, et pikalt praktiseeritud paradigmast on raske lahti öelda ja leppida vigade tunnistamisega. Samas tuleb tunnustada „jõukohast riigikaitset“ praktiseerinud tippametimeeste otsust protsessist taanduda, luues sellega eelduse ja võimaluse uutel juhtidel paradigmat muuta.
Lisaressursitaotlus viitab sellele, et lõpuks on „jõukohane riigikaitse“ eksperiment möödanik, tõsi selle vea tagajärgi tuleb likvideerida pikalt. Peame sellega arvestama, et viimase kümnendi puudujäägid tuleb likvideerida järgmise nelja aasta jooksul kuid seda juba tänastes hindades ja turutingimustes. Õnneks on valitsemisalas tekkinud eeldus strateegilise juhtimise rakendumiseks. Ka uus poliitiline juhis on suunatud sellele, et jätta suur osa riigikaitsesse suunatud raha Eesti majandusse.
Mistõttu poliitikute teine küsimus – miks kaitsekulutused sh. kõnealune 1,6 miljardit ei jää eesti majandusse vaid suunatakse riigist välja oli samuti õigustatud.
Säärane situatsioon on kujunenud pikaajalisest valitsemisala poliitikast, kus riigisisesele tootmisele eelistatakse hankeid, põhjendades seda odavama hinnaga. Samuti pole rakendatud vastuostu ja selle raames pakutavat tehnoloogiasiiret suurtootjatelt. Lühiajalises vaates võib üksik hange osutuda odavamaks, kuid vastuostu ja tehnoloogiasiirde toimimisel luuakse pikaajalised tingimused majanduse edendamiseks, annab lisagarantii tarnete osas ja võimaldab eksporti. Suurekaliibrilise laskemoona tootmist illustreerivalt jooniselt näeme, et Euroopa Liidus on vaid Eesti ja Iirimaa, kus tootmine puudub täielikult.
Sarnane ebamajanduslik ja julgeolekut näpistav pretsedent on soomusvõime arendamisega. Allpool toodud avalike allikate baasil kokku pandud aegrida näitab protsessi kulgu.
https://www.postimees.ee/6852426/eesti-soome-ja-lati-plaanivad-uhist-soomukite-hanget
https://www.postimees.ee/6896891/eesti-lati-ja-soome-loodavad-jouda-ulatusliku-kaitsekoostooni
https://www.err.ee/1071610/konsortsium-tahab-eestis-soomukeid-tootma-hakata
https://forte.delfi.ee/artikkel/92017805/patria-ei-taha-et-eesti-hakkaks-ise-soomukeid-tootma
https://www.err.ee/1608229722/lati-saab-sel-aastal-esimese-soomega-koostoos-toodetud-pasi-soomuki
https://www.err.ee/1608648787/lati-asub-arendama-kohalikku-sojatoostust
https://tehnika.postimees.ee/7485349/latis-alustati-soomukite-patria-6×6-koostamist
https://www.postimees.ee/7550315/saksamaa-liitub-eesti-lati-soome-rootsi-soomukiprogrammiga
https://www.patriagroup.com/newsroom/news/2023/finland-to-purchase-91-patria-6×6-armoured-vehicles
https://www.postimees.ee/7998088/bild-saksamaa-ostab-patrialt-sadu-soomusmasinaid
Siit loeme, et esialgu kolme riigi poolt sõlmitud raamleping oleks taganud soodsa hinna ja tootmise Eestis. Kuna Eestis oli juba kasutusel SISU soomukid, siis raamleping oleks toetanud olemasoleva tehnoloogia edasiarendust ja hooldus ning remondibaasi edendamist. See oleks loonud töökohti, jätnud kapitali Eestisse ja võimaldanud eksporti. Läti ja Leedu näitel näeme, et riiklikud investeeringud kaitsetööstusesse on andnud olulise tõuke nende majanduskasvule.
Vahetult enne tootmisprotsessi algust otsustas Eesti raamlepingust väljuda põhjendusel, et hakkame soomukeid ise tootma. Tänaseks pole Eesti Kaitseväel mitte ühtegi Eestis toodetud soomukit, selle asemel oleme hankinud mitmesaja miljoni väärtuses soomukeid Türgist. Samal ajal on Läti alustanud SISU lahingutehnika tootmist, müüki ja Läti relvajõudude varustamist kodumaal valmistatud platvormiga. Raamlepinguga on liitunud nii Saksamaa kui ka Rootsi, laiendades seega antud relvasüsteemi kasutajaid. See omakorda on toonud alla soomuki baashinna, mistõttu esialgse investeeringu eest saab Läti kolmandiku võrra rohkem soomukeid kui esialgu plaaniti. Allpool toodud kaartidel näeme SISU platvormide kasutajaid ja saame võrrelda hiljuti hangitud Türgi päritolu Otokar soomukite kasutajaid. Ilmselgelt on ühte regiooni koondunud tootmine ja teenindus ökonoomsem ja optimaalsem ning tagab lahinguvõime hoidmise tarvilisel tasemel. Lisaks sellele on SISU platvormid käimasolevas Ukraina sõjas näidanud üles lahinguvõimet ja vastupidavust. Sarnast lahingusooritust Türgi päritolu soomukitele pole saadaval kuna need pole läbinud lahinguristseid.
Täna võime hinnata, et raamlepingust väljumine on Eestile pikaajaliselt majanduslikult ebasoodne. Samuti on ebaselge hangitud soomukite lahinguvõime ja isikkoosseisu kaitstus lahinguolukorras. Antud kaasuse puhul on vaja selgitada mille ajendil raamlepingust väljuti. Kas selleks oli ebapiisav kompetents, lobigruppide mõjutustegevus või suutmatus kompleksseid süsteeme hoomata. Peame ka küsima kes vastutab selle eest, et tulem on ebasoodne, saama vastuseid kes juhtis ja suunas protsesse?
Kokkuvõtteks peame aru saama, et kaitseväe juhataja või mõne teise ametniku soovituste/arvamuste täitmine Riigikogu poolt ei saa olla pelgalt selle kinnitamine või tagasilükkamine. See peab olema süviti läbi kalkuleeritud, analüüsitud ja prognoositud tegevus. Me vastutame selle eest, et ühiskond oleks kaitstud kuid mitte selle hinnaga, et ühiskonna toimimine saab olema oluliselt häiritud. Peame tagama olukorra kus soovitud mõjude kasutegur ületaks kaasnevate negatiivsete mõjude toimejõudu.
Niikaua kui Eesti on demokraatlik riik, jääb kestma ka poliitiku amet. Lubakirja saanud poliitikud teostavad nende poolt kujundatud poliitikaid. Seega on valija teha milliseid poliitikuid nad eelistavad, kas neid kes on pinnapealsed kuid jutukad või neid kes tunnevad protsesse süviti, omavad sotsiaalset küpsust ja oskavad küsida asjakohaseid küsimusi ja pakkuda Eesti rahvuslikke huve kaitsvaid lahendusi.