Perepesa loomine igas Eesti vallas ja linnas oleks tohutu samm edasi meie ühiskonna ja lastega perede jaoks, kirjutab Õnne Pillak.
Lastega peredele mõeldud perepesa on armas kogukonnakeskus, kust iga pere saab talle vajalikku, teinekord väga lihtsat tuge oma kodukohas, ilma et peaks ootama murede lumepallist lumememmeks veeremist. Esimest korda Viljandis Perepesa külastades oli mu esimene mõte, selline peredele mõeldud pesa peab olema igas Eesti nurgas.
Meie ühiskond on siiani keskendunud enam tagajärgedega tegelemisele, kui jutt käib sotsiaalsete küsimustest, tervishoiust, keskkonnahoiust või mõnest muust valdkonnast. Sellel on mitmeid põhjuseid, mis valdkonniti on erinevad. Üldistatult on need lihtsus, reageerimiskiirus ja n-ö käegakatsutavad tulemused. On kerge näha nähtavat elik olemasolevat probleemi ja nendega siis tegeleda. Märksa keerulisem on nähtamatuid elik võimalikke probleeme ette näha ja neid ära hoida.
Kuid tagajärgedega tegelemine on palju kallim nende ennetamisest. Ühelt poolt kallim inimesele. Mitte lihtsalt rahaliselt, vaid pidades silmas inimese tervist ja heaolu. Katkist hinge terveks ravida on keeruline. Sageli võimatu. See võtab suure tüki inimese tulevikust ja võimalustest elus, kulutab teda ennast ja tema aega. Teiselt poolt on see palju kallim juba mainitult rahaliselt, mitte ainult riigile tervikuna, vaid ka üksikisikule.
Toon näitena vanemlusprogrammi “Imelised aastad”, mis on mõeldud arendamaks lapsevanemate vanemlikke oskusi ennetamaks raskuste tekkimist. Aastas toetame “Imeliste aastate” programmiga 1200 lapsevanemat, mis maksab ca 680 000 eurot. Samal ajal mitme dimensiooniline pereteraapia, kus tegeletakse juba tekkinud probleemide lahendamisega elik tagajärgedega, maksab aastas sajale perele 728 000 eurot. On märgatav vahe, kui palju me saame probleemide ennetamisel mitte tagajärgede likvideerimisel peresid aidata.
Eestis ringi sõites ning kohtudes lapsevanemate ja spetsialistidega, olen kokku puutunud väga erinevate muredega. Kuid arutades nendega, kuidas on jõutud silmitsi seisvate väljakutseteni, jõuame tihtipeale järelduseni, et puudu on just ennetavast toest ning seetõttu peame reageerima tagajärgedele. Selle eest maksame aga kõrget hinda nii rahaliselt kui ka lapse heaolu arvelt.
Ma mõistan tagajärgede likvideerimise vajadust ja tihti teisiti ei saagi, sellele vaatamata pean vajalikuks senisest enam keskenduda ennetustegevusele. Eelkõige just seetõttu, et nii me hoiame rohkem inimesi – lapsi ja täiskasvanuid, naisi ja mehi – ja kogu ühiskonda tervikuna.
Tagasi perepesade juurde, mis on võimalus probleemide ennetamiseks lastega peredele. Lapsevanematena teame, kui tähtis on pakkuda oma lastele turvalist ja toetavat keskkonda, kus nad kasvaksid terveteks ja õnnelikeks inimesteks. Siiski tuleb elus ette olukordi ja ootamatuseid, mis võivad segada lapse heaolule keskendumist. Vahetevahel aga napib teadmisi, kuidas toime tulla lapseootel olles või või beebiga toimetamisel.
Pole ka harvad korrad, kui värsked lapsevanemad tunnevad end üksi jäetuna, sest sõpradel veel lapsi ei ole ning üksteisest jäädakse kaugeks. Paljudele lapsevanematele pole ilmselt võõras seegi, et tugivõrgustiku puududes on pelgalt juba arsti juurde minekuks keeruline leida kedagi, kelle hoolde laps seniks jätta.
Siin tulebki mängu perepesa, kogukondlik keskus, mis pakub peredele vajalikku tuge ja abi otse kodukoha läheduses.
Peredele mõeldud mitmekülgset abi saavad vanemad alates sünnieelsest nõustamisest kuni lapse koolieani. See tähendab, et pered saavad pidevat tuge ja juhendamist lapse kõikides arenguetappides. Perepesa ei ole lihtsalt koht, kuhu pöörduda probleemide tekkimisel, see on ennetav tugisüsteem, mis aitab vältida probleemide tekkimist pakkudes ajakohast ja professionaalset nõu ja abi.
Sama oluline, kui lapse heaolu, on pere omavahelised suhted ja läbisaamine. Tugevates ja toetavates peresuhetes kasvavad lapsed enesekindlamateks ja õnnelikumateks täiskasvanuteks. Just perepesa kaudu saavad vanemad vajalikke oskusi ja teadmisi, kuidas oma lastega paremini toime tulla ning pakkuda neile parimat võimalikku hoolt ja armastust.
Minu suur soov on, et igas Eesti paigas oleks perepesa. SA Lapse Heaolu ja Arengukeskuse eestvedamisel on neid kahe aasta jooksul järgemööda loodud üle Eesti: Viljandis, Türil, Põltsamaal, Elvas ja Tartus. Aprilli lõpus avati Tallinnas esimene perepesa kesklinnas. Soov on jõudumööda rajada perepesad ka kõigisse teistesse Tallinna linnaosadesse, millest järgmised valmivad Haaberstis ja Pirital. Euroopa Sotsiaalfondi toel tuleb riik omavalitsustele appi 1,6 miljoni euroga, et perepesasid saaks rohkem.
Perepesa loomine igas Eesti vallas ja linnas oleks tohutu samm edasi meie ühiskonna ja lastega perede jaoks. See tagaks, et igal perel on ligipääs vajalikule abile ja toetusele just siis, kui nad seda enim vajavad. Lapsevanemad ei peaks enam muretsema, kust leida professionaalset nõu ja abi, nad teaksid, et nende kodukoha lähedal on olemas koht, mis on loodud spetsiaalselt laste heaolu toetamiseks. Sellest võidavad emad, isad ja eelkõige lapsed, sest kui lapsevanemad on rahul ja õnnelikud, on ka lapsed õnnelikud.