Lugesin Kitseküla elaniku nördimusest selle üle, et uuele Madli tänavale kerkivad kortermajad, selle asemel, et kujundada sinna park. Olgu kohe alustuseks öeldud, et rohelus ei kao Tallinna kesklinnast mitte kuhugi ning elurikkus hoopis kasvab.
Veel 19. sajandil paiknesid tänase Kristiine linnaosa aladel ning ka Kesklinna Uue Maailma ja Kitseküla asumite kohal enamasti heinamaad, sekka mõni suvemõis ning kõrtsikene. Nendele maadele on arenenud tänaseks kodud ning teedevõrk. Nii see linna areng käib.
Tallinn 2035 arengustrateegia näeb ette, et Tallinn liigub rohelise maailmalinna kursil. Ja Tallinnal on selleks väga head eeldused. Kesklinna linnaosaski on mitu ala, kus võib kogeda ehedat loodushõngu. Kitsekülast veerandtunnise rattasõidu kaugusel asuvad Kadrioru park, Järve mets, Merimetsa ja nõnda edasi. Väiksematest rohetaskutest on Tuvi, Tiigiveski ja Vaikne park.
Kui lisame rohelust, siis suurte parkide loomise asemel on kesklinnas olulisem läbivalt rohelised tänavad. Tänavad, kus ikka kõik liikuda saavad, aga kus ei haiguta asfaltkõrb. Ikka nendesamade kuumasaarte ja üleujutuste pärast. Loodus ei saa lõppeda seal, kus algab linn: oleme looduse osa.
Loodusest tänavatel
Uue Maailma ning Kitseküla elanikud tunnevad muret kasvava liikluskoormuse üle, mida Tehnika tänaval kohata võib. Tasub seal tipptunni ajal vaid õhku nuusutada, et seda muret mõista. Siia hakkab aga leevendust tooma sügisel valmiv Tondi tänava viadukt. Lisaks ehitame aasta-kahega Tehnika tänavale raudtee ja kastaniallee vahele rattatee.
Kliimamuutuste ajastul on oluline, et inimtegevuse, eriti linnade keskkonnajälg on mõistlik, mitte raiskav. See väljendub otseselt tänavaruumis. Koidu tänav saab äsjase konkursi võidutöö kohaselt sama roheline ja jätkusuutlik nagu Vana-Kalamaja või Lastekodu tänav, seda juba aastal 2026.
Rohelisus väljendub ka selles, kuhu ja kuidas ehitame. Oluline on planeerida linna nii, et inimestel säilib küll vabadus, aga kaob pealesunnitud vajadus kasutada liiklemiseks alati autot.
Ehitada kesklinnas hooneid tihedamalt on roheline: see tagab linnale väiksema keskkonnajälje, sest jagame rohkem teid, torusid ja liinivõrke. Distantsid kodu ja kooli või töö vahel on lühemad, ühistransport on käeulatuses või jalutuskäigu kaugusel. Peame vähem pikemaid distantse sõitma, saame väiksema energiakulu ja saaste, tõtt-öelda ka väiksema transpordikulu.
See ei tähenda muidugi äärmusesse minekut. Ei pea ehitama tihkeid magalarajoone, kus naabrile aknast sisse vaatame ja kus betooni vahele puid ära ei mahu. Aga kui soovime vähem ummikuid, rohkem rattateid ja muid kaasaegse linnaruumi hüvesid, siis on oluline, et justnimelt kesklinnas oleks suurem asustustihedus. Rohkem eluhooneid tähendab ka paremaid pakkumisi eluasemeturul.
Mure parkimiskohtadega
Üks küsimus on aga hoonete ehitamisel kesklinnas see, kui palju parkimiskohti linn nõuab. Aastaid räägivad nii arendajad kui ka arhitektid-linnaplaneerijad, et me ei vaja kesklinnas enam iga uue korteriga üht uut parkimiskohta. Kui Kitsekülas võrdub 380 uut korterit 380 uue parkimiskohaga – seda isegi rongijaama kõrval ning ratta- ja trammiteede vahel – siis on linn midagi tõepoolest väga valesti teinud. Detailplaneeringu järgi nõutakse seal isegi 429 parkimiskohta. See on parimal juhul kaugeima äärelinna parkimisnorm, kus ühistransport praktiliselt puudub.
Korteri juurde käiv parkimiskoht on linna nõutud norm, mille maksab korteriostja kinni, iga korteri kohta suurusjärgus 30 000 eurot. Milleks, kui saab ja tahetakse ilma, nagu asjatundjad ning turuosalised räägivad? Kui roheline oleks õu, kui 380 parkimiskoha asemel oleks 118 parkimiskohta? Selline parkimisnorm, kus vaid 30% korteritest on oma parkimiskohaga, on teist aastakümmet näiteks Stockholmis ja Helsingis tavapraktika.
Õnneks on ka Tallinn muutmas ülalnimetatud parkimisnormi juba sel sügisel. See tähendab, et ka kõnealune Kitseküla arendus võib saada palju parem kui seni räägitud.
Kui Madli tänavale oleks loodud park, siis oleks see asunud majade ning raudteede vahele jäävas suletud alas, kuhu keegi peale ümbritsevate tänavate elanike naljalt ei satu. See tähendanuks raskesti ligipääsetavat parki, kus on ühel hetkel mitmete kasutajagruppide asemel vähesed. Näiteks inimesed, kes eelistavad pimedas miskit omaette tarbida.
Tuvi pargi väljavaated paranevad
Mis aga puutub kriitikasse Tuvi pargi aadressil, siis see ei ole suletud ega „mõttetu“, aga ta tõesti on justkui maantee poolt piiratud. Samas on Tuvi pargi väljavaated juba paranemas. Uuele elule ärkab rahvusraamatukogu ning seda ka justnimelt pargi poole. Liivalaia ja Suur-Ameerika tänavale rajatakse trammitee, oktoobriks 2029 ehitatakse Pärnu maantee uueks kuni Tondini. Tuvi park on selleks kõigeks juba valmis. Madli tänava piirkond aga jääb alati veidi privaatsemaks kohaks. Kui just pallimängudelt koju saabuvad inimesed ei taha väikest jalutusringi teha.
Rohelus ei tähenda seda, et linn läheb lukku ning uusi elamuid tohib püstitada vaid lammutatud majade vundamentidele. Linnaruum muutubki ning nii mõnigi tühermaa saab uue kuju. See tähendab, et mõnest kohast kaob tõepoolest ka puu ja kerkib maja, aga samal ajal teise kohta istutatakse kõrghaljastust hoopis juurde. Linna planeeritakse ja arendatakse. Kuid kinnitan, et rohelust, elurikkust ning aina terviklikumaks muutuvat linnaruumi peetakse nende kavade juures jätkuvalt tähtsaks.