Eerik-Niiles Kross: asi pole 1,6 miljardis, meie arenguhüpe riigikaitses seisneb hoopis milleski muus

Arvamus
|
Eerik-Niiles Kross
|
19.06.2024

Aga Heremil on õigus, nüüdseks on senine kaitsehoiak, selline kaitseplaan, mida meie praegune relvastus võimaldab, ajale jalgu jäänud. Kaitseplaneerimises oleme nüüd jõudnud umbes sarnase aktiivse kaitse hoiakuni, kuhu Laidoner, Reek, Lill ja teised jõudsid kontseptuaalselt 1930ndate teises pooles, kirjutab Eerik-Niiles Kross.

Viimastel päevadel justkui ootamatult lahvatanud tüli Eesti riigikaitse rahastamise ümber ei ole riigikaitsega tegelejate jaoks ei ootamatu ega tingimata ka negatiivse tulemiga. Muidugi oleks toredam, kui arutelud kaitseplaanide üle käiks tubades, kus nad peavad käima, ent nii mõnigi kord annab just šokiteraapia ühiskonnale vajaliku tõuke muutusi aktsepteerida.

Eesti on praegu kindralite Heremi ja Meriloo ning kantsler Salmi juhtimisel ette valmistamas põhimõttelist arenguhüpet riigikaitses. Seda võiks võrrelda analoogsidelt digisidele või ka faksilt e-postile üleminekuga. Kuigi viimaste päevade uudised räägivad pea üksnes 1,6 miljardist eurost, on lahendatav ülesanne ja otsustamist vajavad põhiküsimused hoopis muus.

Põhiküsimused

Esimene küsimus on, kas Eesti on valmis rakendama uut, senisest märksa enesekindlamat kaitsehoiakut ehk minema üle aktiivkaitse kontseptsioonile. See tähendab, Eesti võtab hoiaku, et viib ise sõja vastase territooriumile, kasutab ennetavaid lööke, ühesõnaga, annab sõjateatrile hoopis uue ja vastasele kordades komplitseerituma mõõtme. See tähendab, et Eesti otsustab arendada välja iseseisva strateegilise löögivõime, mis tähendab ka iseseisvat sihitamist, kõrgtasemel juhtimissüsteeme ja senisega võrreldes täiesti uuel mõõtkaval mõtlemist.

Selle kontseptsiooni sisustamine reaalsete relva-, luure- ja kommunikatsioonisüsteemidega muudab Eesti raskesti kaitstavast NATO äärealast arvestatavaks regionaalseks sõjaliseks jõuks, mis on suuteline projitseerima lööke sadade kilomeetrite kaugusele, lisaks oma territooriumi kaitsmisele abistama naabreid ja millele kallaletung oleks mõõtmatult kallim ja valusam kui seni.

Raskused selle ülemineku rahastamisel sundisid ühiskonda peaaegu üleöö ära otsustama, kas teha või mitte. Eksperdid ja ajakirjandus on äkilises üksmeelses leidnud, et 1,6 miljardit on selleks kindlasti vaja ja kõigi erakondade poliitikud võistlevad tõestamises, et just nemad toetavad rahaeraldust tulihingelisemalt kui konkurendid. Kui see ei ole teesklus, on tarvis see kokkulepe kirjutada strateegiadokumentidesse ja parlamendierakondade kokkuleppesse, et taolist arenguhüpet kestvalt rahastada.

Nagu viimane aasta kaitseministeeriumis näitab, pressiteadetest ei piisa. Aktiivse kaitsehoiaku mudel on kallis. Kindlasti väärib ta rakendamist, kindlasti on see tulevikku kindlustav investeering. Aga meie poliitikud ei ole vaatamata viimase kahe-kolme aasta eeskujulikule kaitsesse investeerimisele neis asjus ülemäära suurt stabiilsust ilmutanud. Veel mõni aasta tagasi põlastatati sellest rääkijaid hulludeks sõjarditeks.

Ilmselt on Vene agressioon meelde tuletanud selle, mida iga meie põlvkond on viimased tuhat aastat teadnud: Venemaa kõrval on võimalik ellu jääda ainult siis, kui oled parimal viisil sõjaks valmistunud ja valmis oma vabaduse eest võitlema.

Viimaste päevade uudiseid lugedes võib jääda mulje, nagu oleks Eesti uusi võimeid loomata lausa kaitseta. See on muidugi haugimäluline liialdus. Eesti on viimase kahe aastaga teinud läbi tohutu kaitsevõime hüppe. Me oleme esimest korda oma saja-aastases ajaloos saavutamas arvestatavat iseseisvat kaitsevõimet. Aga Heremil on õigus, nüüdseks on senine kaitsehoiak, selline kaitseplaan, mida meie praegune relvastus võimaldab, ajale jalgu jäänud. Kaitseplaneerimises oleme nüüd jõudnud umbes sarnase aktiivse kaitse hoiakuni, kuhu Laidoner, Reek, Lill ja teised jõudsid kontseptuaalselt 1930ndate teises pooles. Sinnani planeeriti sõjaeelses Eestis veel Vabadussõja kordamist, territoriaalkaitset. Kahjuks jäi aktiivkaitse kontseptsioon enne teist maailmasõda relvastuse ja moonaga tagamata, mis edasi juhtus, on teada.

Riigikaitse arengulugu

Umbes sama arengutsükli on kaitseplaneerimine läbi teinud ka 1991. aastast siiani. 1990ndad läksid riigikaitse ülesehitamisel materiaalosas suurel määral raisku. Nii nagu 1938. aastal, oli meie moonavaru valdavalt see, mis Vabadussõjast üle oli jäänud ja uut osteti liiga vähe ja liiga aeglaselt, nii koosnes meie relvastus 1990ndate lõpuni juhuslikult kokku hangitud tükkidest ja liitlaste armuandidest. Planeerimises võitlesid ühel pool kaitseliitlaste ja mõne ohvitseri totaalkaitse nõue noore kaitseministeeriumi sooviga ehitada NATO soovitatud «missiooniväge» ja ajateenistus üldse ära kaotada. Viimane oleks 2003. aastal, Juhan Partsi valitsuse ajal ja Sven Mikseri ning Margus Hansoni juhtimisel peaaegu õnnestunud.

1990ndate lõpus oli kaitseväe sõjaaja operatiivkoosseisuks planeeritud 16 000 meest, relvi praktiliselt ei olnud ja kaitse-eelarve oli ühe protsendi ümber SKTst, seejuures rahastati sellest ka piirivalvet. Kui tollastest ilukõnedest sügavamale vaadata, siis planeeriti paratamatut territooriumi kaotust ja sporaadilist metsavendlust ning loodeti, et seekord tullakse ehk appi. Mõistagi, palju rohkemaks siis ka võimalusi polnud. Õnneks oli potentsiaalne vastane ajutiselt nõrk ja ametis oma siseprobleemidega. Eesti kasutas seda aega, et üles ehitada võimekas välisteenistus, luure ja vastuluureasutused ja mis kõige olulisem, efektiivne õigusriik.

Süsteemsemaks muutus riigikaitseline mõtlemine Mart Laari teise valitsuse ajal, kui NATOsse pürgimine muutus ideest planeeritud tegevuseks ja kaks protsenti SKTst kaitsekuludeks lepiti «eesmärgina» kokku. Ometi olid 2000ndad palju edukamad välispoliitikas ja liitlassuhete loomises kui kaitsevõime arendamises. NATOga liitumine on muidugi ajalooliselt nii oluline, et selle kõrval kahvatub ehk ainult viimase paari aasta areng. Riigikaitses tasub siiski meenutada, et 2004, kui Jüri Luige ja Toomas Ilvese juhtimisel NATOsse saime, sellesama 90ndatel üles kasvatatud diplomaatkonna toel, oli kaitseeelarve 1,4 protsenti SKTst ehk umbes 145 miljonit eurot. See on kümnendik praegusest.

Tagantjärele tuleb tunnistada, et NATOsse saime väikese ajaakna õnneliku ärakasutamise tõttu. NATOs ei uskunud keegi peale meiesuguste, et venelased on oht ja venelased ei olnud veel võimelised vastupidist tõestama. Kuigi me uhkustame oma suure tarkusega mitte kaotada ajateenistust ja mitte alahinnata sõjaohu võimalust, nagu tegi vana Euroopa, ei olnud see tarkus Eestis 2000ndatel sugugi nii üldine. 2003. aastal tehti ka Eestis tõsine katse ära kaotada ajateenistus. See oleks Juhan Partsi valitsuse ajal ja Sven Mikseri ning Margus Hansoni juhtimisel peaaegu õnnestunud. Jah, on ka Reformierakonnal siin karmavõlg, mida õnneks viimastel aastatel hoolega tasume. Õnneks terve mõistus võitis.

Kaitseplaneerimine, esialgu süsteemitud ja lünklikud hankeplaanid, tekkisid meil professionaalsel tasemel 2000ndate vältel. Kümnendi jooksul suutsime luua kergelt ja väheselt relvastatud, vähese mobiilsuse ja marginaalse tulejõuga kaitseväe. Nüüd planeerisime piltlikult öeldes Vabadussõja kordumist, kus territooriumi tuleb paratamatult loovutada, ehk õnnestub vastane kuskil peatada ja mõne kuu pärast tulevad liitlased ehk appi.

Kuni 2006. aastani kehtinud sõjalise kaitse strateegia ütles nii: «Riigi sõjaline kaitse tugineb territoriaalkaitse kontseptsioonile, mille kohaselt hõlmatakse kaitsetegevusega kogu riigi territoorium, alustades sõjalise vastupanuga piirialadel. Kindlalt kaitstakse strateegiliselt tähtsaid piirkondi, aeglustades vastase edasiliikumist kõrvalsuundadel, andmaks aega rahvusvaheliste agressioonivastaste meetmete ja sanktsioonide süsteemi käivitamiseks. Võitlus vaenlasega jätkub ka piirkondades, mis on ajutiselt tema kontrolli all.» Eksole, territooriumi vähemalt osaline vaenlase kätte langemine oli lausa strateegiadokumentidesse sisse kirjutatud.

Tollal käis poliitiline debatt veel selle ümber, kas hoiak, et me igal juhul sõdime, on liiga ambitsioonikas või mitte, liiga naiivne või mitte. Kui kirjutasin 2000. aastal riigikaitse strateegiasse lause «Eesti ei alistu», tahtis nii välisministeerium kui nii mõnigi kaitseministeeriumis selle välja võtta ja Enn Soosaar kirjutas Päevalehes, et «totaalkaitse rakendamine on valmidus lasta suur osa rahvast väljapääsuta olukorras maha nottida».

Kusjuures see oli siiski edasiminek 1990ndate hoiakust, kus suur osa nn poliitilisest eliidist, kultuurieliidist rääkimata, arvas, et Eestil pole ei kaitseväge ega kaitseministeeriumi üldse tarvis. NATOs aga, kui me 2004 selle uksest sisse saime, kehtis veel aastaid seisukoht, et Balti riikide jaoks kaitseplaanide tegemine oleks liialt provokatiivne. Neid hakati tõsimeelselt tegema alles pärast 2008. aasta Vene-Gruusia sõda. Arusaam, et võib juhtuda, et NATO peab ka tegelikult Balti riikides Venemaaga sõdima, hakkas laiemalt pärale jõudma pärast Krimmi annekteerimist 2014.

Kuigi alates 1999. aastast oli kõigi valitsuste «eesmärk» viia kaitsekulud NATOs kokku lepitud kahe protsendi peale SKTst – siis oli kaitseminister Jüri Luik ja selline eesmärgi püstitaminegi oli tollal tõeline suursaavutus – jõudsime esimest korda kahe protsendini alles 2012. aastal. Paneme selle konteksti, meenutuseks neile, kes praegu nõuavad kohest kaitsekulude kahekordistamist. Kaitsekulude tõstmine kahe protsendini võttis aega 13 aastat, kusjuures 2001. aastal langesid nad 1,21 protsendilt 1,08 protsendile.

Selle aja sisse jäi ka Venemaa sissetung Gruusiasse. Muide, see oli Andrus Ansipi valitsus, kui kaitseminister oli Mart Laar ja kantsler Mikk Marran, kes kaks protsenti lõpuks «ära tegi». Sellal kui Riho Terras, kes praegu nõuab kohe ja rohkem miljardeid, kantsler oli (2008–2010), kärbiti kaitseelarvet 20 protsenti, kusjuures teiste valdkondadega võrreldes oli see üks suuremaid kärpeid. Ma ei mäleta, et ta oleks selle üle valitsusega palju vaielnud, tagasiastumisest rääkimata. Ma ei heida seda talle ka ette, sellised olid sellal eelarve tegelikud võimalused ja valitsus nii otsutas. Terrase ajal hakati esimest korda koostama kaitseväe pikaajalisi arengukavasid, mis esimest korda andsid riigikaitse planeerimisse mingigi stabiilsuse, vähemasti saime aru, kui neetult vähe võimalusi on.

2010ndad olid siiski riigikaitse materiaalosa arendamises «enneolematult» tõhusad. Tollal sai iga järgmine valitsus taas kuulutada, et Eesti pole kunagi olnud nii hästi kaitstud kui just tema ajal. Aga paneme sellegi konteksti. 2013. aasta jaanuaris kinnitas valitsus Eesti riigikaitse arengukava aastateks 2013–22. Selle järgi pidi kaitsevägi kümnendi jooksul läbi viima kolm (!) suurhanget: jalaväe lahingumasinad ühele brigaadile, iseliikuvad suurtükid (üks patarei, tegelikult hangiti esilagu 12, hiljem lisandus kuus) ning kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketisüsteemid (osteti Javelinid). Eesti kiituseks tuleb öelda, et paistsime siis nagu ka nüüd NATO riikide võrdluses silma äärmiselt efektiivse rahakulutamisega.

Näiteks 2012. aastal läks kaitsekuludest hangetele 29,3 protsenti ja personalile 23,5 protsenti, samal ajal kui näiteks Rumeenias olid samad näitajad neli protsenti ja 84 protsenti või Prantsusmaal 30,6 protsenti ja 49 protsenti. Suhteliselt kõrge oli sel kümnendil hangete osakaal veel ainult Inglismaal, Poolas ja nimetatud Prantsusmaal. Belgias oli see näiteks neli protsenti (personalile 77 protsenti). Eesti möllas sel dekaadil ka kõvasti ehitada. Rajati moodne linnak Tapale, ehitati uued kasarmud Kuperjanovisse, valmis Ämari lennubaas jne.

Nimetatud kolm «suurhanget» tehti ka tõepoolest ära. Nende kogumaksumus oli umbes 300 miljonit eurot ja viimased asjad jõudsid Eesisse 2019. aastal. Võrdluseks, aastast 2022 on valitsus eraldanud üksnes laskemoona ostmiseks 340 miljonit eurot, millest enamik on juba hangitud. 2023. aastal otsustati tõsta kaitsekulud kolmele protsendile, mis andis umbes 500 miljonit lisaraha aastas, millest valdav osa läheb hangeteks. Märtsis 2023 kinnitati sõjalise kaitse tugevduspakett kogumahus 476,77 miljonit, millega tehakse paari aasta jooksul kuus sellist «suurhanget», nagu enne tehti kümne aastaga. Kui 2018. aastal oli suurekaliibrilise laskemoona hangeteks ette nähtud kümme miljonit eurot (varem oli aastaid, kus selleks üldse raha ei olnud), siis 2024 on 124 miljonit jne. Niipalju neile, kes hüüavad, et «midagi pole tehtud».

Eelpool nimetatud riigikaitse arengukava 2013–22, mida tollane kaitseminister Reinsalu ja kaitseväe juhataja kiitsid kui ambitsioonikat ja kaitsevõimet tugevdavat, langes vastuvõtmisel kaitseväelaste ja opositsioonipoliitikute seas karmi kriitika alla. Olukorras, kus eelnev aastakümme oli põhiliselt kontsentreerutud NATOsse pääsemisele ja kaitseministeeriumi ja kaitseväe koostöö oli traditsiooniliselt vastasseisuline, oli kaitsevägi halvasti relvastatud, üledimensioneeritud ja plaanid ei vastanud võimalustele.

Tulemuseks oli karmi reaalsuse aktsepteerimine. Sõjaaja koosseise vähendati 42 000st 21 000-le (hilisema kasvuga 25 000-le), suur hulk kaitseväe vara otsustati müüa, staape tõmmati kokku, laevastikku vähendati jne. Seegi oli strateegiline otsus. Õnneks oli Eestil kümme aastat rahuaega seda plaani rakendada, sest ohupildile selline vähendamine ei vastanud. Peastaabi ülem ütles siis: «Ohustsenaariumeid analüüsides jõudsime eri võimekuste arendamise suhtes samadele järeldustele kui eelmise kümne aasta plaane tehes, kuid sel korral arvestasime enam olemasolevate ressurssidega.» Lühidalt, otsustati teha pool rehkendust, aga korralikult. Endisest kaitseväe juhatajast poliitik Ants Laaneots kritiseeris siis teravalt nii arengukava kui kaitseväe juhtaja Terrast ja kaitseminister Reinsalu.

Pärast Krimmi annekteerimist toimus NATOs otsustav hoiakumuutus. NATO idatiiva kaitse muutus esimest korda külma sõja järel tõsiselt arutatud teemaks.

Mõni aeg hiljem opositsiooni sattunud Reinsalu kutsus siis poliitilisi erakondi üles mitte kiskuma kaitseväge erakonnapoliitikasse. Näiteks ütles ta 10. novembril 2014 riigikogus Laaneotsa kriitika kohta nii: «See on üsna pretsedenditu avaldus nii Eesti poliitilises kultuuris kui ka Euroopa demokraatliku tsiviilkontrolli arusaamade seisukohast. Peame ju, eriti praeguses julgeolekuolukorras, otsima meid liitvat ühisosa, eriti riigikaitse pikaajaliste eesmärkide elluviimisel.» Katsume siis kõik käia 2012. aasta, mitte 2024. aasta Reinsalu nõuande järgi.

Kuigi 2012. aasta arengukava tuli kasuks kaitseväe finantsdistsipliinile ja hankekultuurile, planeeriti sellise väega tegelikult endiselt Vabadussõda ja isegi selle kordamine oli lootusetu. Mingit realistlikku stsenaariumi vastane kuskil kinni pidada ja rinne luua tegelikult ei olnud. Rääkima hakati «kogu Eestit katvast rohelisest turvavaibast», mis oli metafoor kaitseringkondade ülesannete andmisele Kaitseliidule ilma selleks vaja mineva ressursita.

Kuni 2014. aastani oli üsna ebaselge, millal, millised ja mil moel liitlased võiksid meile appi jõuda, kui venelane tuleb. NATO väitis, et nad niikuinii ei tule ja meie teesklesime, et kui tulevad, paneme niikaua vastu kui vaja. Pärast Krimmi annekteerimist toimus NATOs otsustav hoiakumuutus. NATO idatiiva kaitse muutus esimest korda külma sõja järel tõsiselt arutatud teemaks. Igasse Balti riiki paigutati liitlaste pataljon. Briti üksus saabus Tapale, selleks et jääda, Ämarisse tulid NATO riikide hävitajad ja Balti riikide kaitseplaanidega hakati esimest korda tõsimeeles tööle.

Seni oli meie tegelik kaitseplaan olnud lootus NATO heidutusele ja otsus, et tulgu mis tuleb, meie sõdime. Nüüd võttis NATOs realistlikuma kuju nn süütenööri plaan. See nägi ette lahingkontakti kohe, kui venelane üle piiri tuleb, seejuures liitlaste osalusel, territooriumi paratamatut kaotust ning NATO vägede koondumise ja ettevalmistamise järel, «tagasivõtmist».

Eesti sai umbes sellest ajast hakata planeerima 1944. aasta kordumist, ainult sellist, kus Eesti üksustel on ka pisutki raskerelvi ja võib loota liitlaste abile. 1944. aasta kogemus ütles, et Narva rinnet on võimalik hoida ka ülekaaluka vastase vastu. Sealt ei murdnudki venelased läbi. Kui Läti ja Leedu ka suudaks rinnet hoida, võiksime mõnda aega püsida

2022. aasta

NATOs muutus hoiak meie kasuks kardinaalselt 2022. aasta veebruarist. Balti riikide kaitseplaanid võeti uuesti ette ja Madridi tippkohtumiseks oli kokku lepitud, et planeeritakse mitte territooriumide äraandmist ja tagasivõtmist, vaid kaitsmist esimesest meetrist. Nii nagu Eesti oli oma kaitset tegelikult alati kujutlenud. Suureks murranguks USA mõtlemises oli üksuste toomine Suwalki maakitsusest siiapoole.

Soome ja Rootsi NATOga liitumine andis meile esimest korda mõnesuguse strateegilise sügavuse, muutis kardinaalselt olukorda Läänemerel meie kasuks. Eesti, mis oli aastaid lootnud päris kaitseplaanile, sai selle, aga kohustusega täita ka oma osa. 2022. aasta kevadel tõstsime oma sõjaaja koosseisud tagasi 43 000-le, sinna, kus nad enne 2012. aasta arengukava ohuhinnangule vastavalt olid, valitsus eraldas 800 miljonit lisaraha moonaostuks, Kaitseliitu suurendati 10 000 võrra ja tehti kiiresti mõned ülivajalikud suurhanked. Eesti kaitsevägi hakkas välja nägema nagu päris. Ent kaitseplaanide rakendamiseks vajalikust moonast on endiselt tohutult puudu.

Lisaks on muidugi avalik saladus, et vähemasti Euroopa NATO riikide moonalaod on proportsionaalselt tühjemad kui meie omad ja Balti riikide kaitseplaanides ette nähtud liitlaste võimetest on nii mõnigi esilagu reaalsete üksustega täitmata. Ent hoiak on 2022. aastast radikaalselt muutunud.

Sellel on Eesti jaoks aga üks Ukraina kogemusest tulenev probleem. NATO on Obama ja Bideni administratsioonide ajal muutunud väga ettevaatlikuks ja külma sõja aegsest proaktiivsest jõust on saanud deeskaleerija. Tahtmata liitlasi ebausaldada, on Eesti jaoks eksistentsiaalne küsimus, et sõjalise ründe korral ei teki poliitilisi kõhklusi millal, mida ja kui kaugele vastu tulistada. Siit tuleneb aktiivse kaitse vajadus poliitilises mõttes. Liitlaste arsenalis on kõik need võimed, mida Eesti nüüd on otsustanud omandada, loomulikult olemas. Need on sisse kirjutatud ka kaitseplaanidesse. Ent Eesti tahab, et ta saaks oma suveräänsuse kaitsel ise otsustada, kas mõne Vene territooriumil asuva sihtmärgi tulistamine just sel hetkel on vajalik või mitte.

Strateegilise löögivõime Eesti arsenalis ja strateegilistesse dokumentidesse kirjutatud kavatsus seda kõhklematult kasutada on heidutus ründajale, aga on ka argument liitlastele. Me ütleme maailmale, et kui meid rünnatakse, alustame kohe suuremahulist sõda. Selle üle ei ole enam teistel tarvis järele mõelda. 1,6 miljardit selle võime loomise alustamiseks on köömes. Maailmarahu on meile armas, aga maailmarahu ilma Eestita pole meile aktsepteeritav.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt