36 lastega seotud organisatsiooni on teinud ettepaneku juurde nimetada 1. juuni lastepäevaks ja muuta see päev riiklikuks pühaks, kirjutab riigikogu liige Õnne Pillak.
Mul on kaksikud, tüdruk ja poiss, kes käivad teises klassis. Kui esimesel kooliaastal hakkasid meil tunnid mitmel päeval nädalas kell üheksa, siis sel aastal kõik hommikud tuleb kella kaheksaks kooli minna.
Ei läinud kaua aega, kui ühel reede hommikul kell kuus küsis mu väsinud tütar pahuralt: «Emme, kes see inimene oli, kes otsustas, et lapsed peavad nii vara hommikul kooli minema?» Püüdes hommikuse pahurdaja tuju naljatledes paremaks timmida, sain järgmise küsimuse: «Kellega ma pean rääkima, et täiskasvanud hakkaks ometi lapsi kuulama ja muudaks koolipäeva alguse hilisemaks?»
Miks ma seda kõike kirjutan?
Mitte sellepärast, et puhuda uus hoog sisse vaidlusele koolipäeva alguse üle. See on töös ja üsna pea kuuleb häid uudiseid. Eelkõige neid, mis rõõmustavad lapsi.
Küll aga hoopis selleks, et me lapsevanematena hakkaksime mõtlema, kui palju me päriselt oma lapsi kuulame ja kuuleme. Kuulamine on kingitus, mida saame oma lastele anda. See loob tugeva emotsionaalse sideme, arendab lapse enesehinnangut ja aitab ennetada probleeme. Tõeliselt kuulata tähendab olla kohal ja näidata üles empaatiat ning mõistmist. Selline suhtlemisviis aitab lastel kasvada enesekindlateks ja tasakaalukateks täiskasvanuteks.
Võtame selle sama koolipäeva alguse näite. Kui ma hakkasin uurima, mis on lastevanemate arvamus, jagunevad need kaheks. Lapsevanemad, kes ei olnud koolipäeva hilisema alguse poolt, tõid põhjuseks eelkõige seda, et nende endi logistika läheb sassi. Aga kuhu jääb lapse arvamus ja soov? Kui laps ütleb, et ta on väsinud, ei jaksa tõusta, ei taha korralikult hommikusööki süüa ning ei suuda esimeses tunnis olla tähelepanelik, kas me ei peaks siis rohkem oma last kuulama?
Laste kuulamine on tähtis mitmel põhjusel, sealhulgas emotsionaalse sideme loomiseks, enesehinnangu arendamiseks ja probleemide ennetamiseks. Kui me kuulame oma lapsi tähelepanelikult ja empaatiaga, näitame neile, et nad on meile olulised. See tugevdab emotsionaalset sidet vanemate ja laste vahel. Lapsed tunnevad end turvalisemalt ja armastatumana, kui nad teavad, et nende tundeid ja mõtteid võetakse tõsiselt. Näiteks kui laps tuleb koolist koju ja jagab oma päeva kogemusi, on oluline pöörata talle täielikku tähelepanu, ilma katkestamata või hinnanguid andmata. Selline kuulamine aitab lapsel mõista, et tema tunded on olulised ja aktsepteeritud.
Kuulamisoskus on ka oluline tööriist probleemide ennetamisel. Kui lapsed tunnevad, et nad võivad oma vanematega avatult rääkida, on nad suurema tõenäosusega valmis jagama oma muresid ja raskusi, enne kui need muutuvad tõsisemateks probleemideks.
Kuulamine aitab lastel arendada ka positiivset enesehinnangut. Kui laps tunneb, et tema arvamus on oluline ja tema tundeid austatakse, suurendab see tema enesekindlust.
Kõik eelnev toob mind omakorda 36 lastega seotud organisatsiooni ettepaneku juurde nimetada 1. juuni lastepäevaks ja muuta see päev riiklikuks pühaks. See tähendab, et 1. juunist saaks vaba päeva ja lapsevanemad saavad pühendada selle oma lastele.
Minu meelest on see mõte, mis väärib kaalumist. Iga võimalus, mis me anname lapsevanematele veeta lastega rohkem aega ja neile tähelepanu pühendada, aitab kujundada neile parema lapsepõlve. Aitab ka meil, lapsevanematel, õppida oma lapsi paremini kuulma, nende soove mõistma ja nendega arvestama.
Kuulame oma lapsi – see on üks parimaid viise, kuidas saame neid toetada ja armastust näidata. Iga laps väärib armastust, et kasvada õnnelikuks inimeseks. Head lastekaitsepäeva!