Linnaarhitekti positsioon Tallinnas taastatakse. Esialgu läheb linnaarhitekti positsioon linnaplaneerimise ametisse. Hea on see, et siis on üldplaneeringud ja detailplaneeringud ühe katuse all, kirjutab Pärtel-Peeter Pere.
Linnaarhitekt on linna peaarhitekt. Umbes nagu kantsler ministeeriumis. Ametniku mõõtmele lisandub ruumiharidus ja erialane töökogemus. Arhitektuur ega linnaplaneerimine ehk ruumiloome pole maitse küsimus, sest tegemist pole esteetikaga, vaid hoonete siseruumide ja majadevahelise ruumi kasutuse, mõõtmete, funktsioonide ehk näiteks töökohtade ja elukohtade tasakaalu, maakasutuse, miljööväärtuse, materjali, ühiskondliku mõõtme (näiteks tasukohased korterid) ja palju muuga.
Linnaarhitekt teab ja tunneb asja. Linnaarhitekti erialainimesed tunnustavad. Linnaarhitekti tuleb kuulata. Muidu on tulemus selline ruum nagu praegu: kallis kinnisvara, ehitada ei saa, müra, õnnetused, ummikud, autostumine, lõputud konfliktid tänavaruumis ja leheveergudel. Linnas valitseb korralagedus, korralagedus, korralagedus, nagu ütles legendaarne Tartu linnaarhitekt Arnold Matteus.
Linnaarhitekt seisab ruumipoliitika eest
Linnaarhitekt kaitseb linna pikaajalist arengut, näiteks ei lase hävitada vanalinna, puitasumeid või puiesteid. Kaitseb poliitikute eest, kellel on puudulikud teadmised arhitektuurist, linnaplaneerimisest ja/või liikuvusest. Neid oleme näinud ja näeme veel.
Näiteks ütles Tallinna eelmine linnapea Mihhail Kõlvart, et tema “ei usu” toona Harvardis, nüüd Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis (MIT) töötavad linnaplaneerimise õppejõudu Andres Sevtšuki, kui too rääkis teadusest, et miks on autostumine ehk liigne autodega sõitmine halb inimeste tervisele, rahakotile, linnale, ühiskonnale. Maailma tippülikooli autoriteet, kes on linnaplaneerimises tunnustatud nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt räägib ning poliitik ütleb, et tema “ei usu”. Kõlab nagu mõni nooruk loengusaalist, eks ole.
Igasuguste poliitikute eest, ka nende eest, kes end valgustatuks peavad, tuleb kaitsta linna ja riigi ruumipoliitikat.
Hambaid on vaja
Esialgu läheb linnaarhitekti positsioon linnaplaneerimise ametisse. Hea on see, et siis on üldplaneeringud (linnaosade suured planeeringud) ja detailplaneeringud (üksikud hooned või kvartalid) ühe katuse all. Saab kiiremini, targemalt, ladusamalt.
Teine oluline asi on, et avaliku konkursi korras leiame parima võimaliku kandidaadi.
Kolmandaks, linna ametite omavahelise koostöö aluseks oleva määruse peame ära muutma nii, et viimane ja otsustav sõna vaidlustes planeerimise, keskkonna või transpordi ametite vahel jääb alati linnaarhitektile.
Seni on vaidlused ametite vahel veninud, veninud ja veninud. Lõpuks läheb asi abilinnapea lauale. Siis linnapea lauale. Kõigi aeg tiksub, erasektori raha põleb, kinnisvara hind kerkib, ning ametnikud raiskavad oma aega ringiratast käivate vaidlustega. Muud projektid seisavad.
Neljandaks, linnaarhitekt peab olema linnavalitsuse kabineti liige. Ta peab laua taga olema, osalema kui hääleõiguseta linnavalitsuse liige. Praegu istub meiega näiteks linnasekretär, kes on suurepärane professionaal. Ta tunneb juriidilist linnamaastikku: miks ja mis teha saab olgu personaliga, eelarvega, selle või teise eelnõuga. Tema nõule saab kindel olla.
Linnaarhitekt saab ja peab samamoodi osalema aruteludel, et valgustada poliitikuid, öeldes, mille alusel ruumipoliitika otsuseid tuleb vastu võtta. Näiteks, talvel uuendasime Yoko Alendri ja Mart Võrklaevaga riigi omanikuootusi Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile (RKAS). Omanikuootustes on nüüd kirjas, et RKAS on tark tellija ning järgib kvaliteetse ruumi aluspõhimõtteid. Need on kaks konkreetset mõistet, mille järgimisel saab riik olla ehituses uuenduste tellija ning loob kaasaegset linnaruumi ning kliimakindlaid hooneid.
Samal moel saab ka linnaarhitekt öelda, millele tugineda. Ta saab panna käe ette poliitikute ja linnajuhtide saunalaval sõpradega välja mõeldud geniaalsetele projektidele. Ta saab öelda: stopp, see mõte on täielik andmetega, teaduse, teadmiste ja parimate praktikatega vastuolev mõte, mida enam aastakümneid kuskil ei tehta. Või et selle tegemine maksaks erasektorile liiga palju, mis tähendab ülepaisutatud kinnisvarahinda ja/või suuremaid ummikuid.
Otsuseid teevad linnavalitsuses ikka poliitikud, aga linnaarhitektiga saab neid teha juba teadmistepõhiselt. Mitte suvaliselt. Nii saame avaliku huvi ehk Tallinna praeguse ja tulevase põlvkonna heaolu eest seistud.
Mis muutub inimese jaoks?
Kinnisvarahind muutub kättesaadavaks Tallinnas ja kesklinnas. Eesti Kinnisvarafirmade Liidu aastakonverentsil räägiti äsja, kuidas üks kuu menetluses tiksumist lisab korterihinnale 12 protsenti ehk 300 eurot, kui võtta keskmine uue korteri hind ja suurus turul.
Aastas teeb see 3600 eurot, kümne aasta puhul üle 36 000 euro. Lisanduvad menetluskulud ja üldine hinnatõus. Lisandub senine linna sunnitud parkimiskohtade rajamine, mis tõstab korteri hinda 25 000 eurot. Parkimiskohti on vaja uusarendustes vähendada, räägivad juba aastaid arendajad, arhitektid ning planeerijad, sest neid ei soovita ehk ei vajata, eriti kesklinnas.
Linnaarhitekt aitab linnapoliitikatel muutuda nii, et need lähtu suvast, vaid teadmisest ja andmetest. Planeeringud kiiremaks. Parkimiskohti andmepõhiselt ehk vajadusi mööda. Läbipaistvalt, teaduse ja andmete järgi.
Võidavad ettevõtted, võidavad linlased ning võidab ka loodus. Ja korterite hinnad võiksid olla vähemalt 50 000 eurot odavamad, rääkimata sellest, kui kesklinnas ehitataks rohkem. Siis oleks kesklinnas rohkem elu, kuna oleks rohkem hooneid. Nagu Pätsu ajal, enne märtsipommitamist.