Ukraina-vastase täiemahulise sõja kõrval peab Venemaa juba aastaid läänevastast hübriidsõda. Selle käigus pannakse lääneriikide õõnestamiseks käiku kõik peale mürskude ja sõdurite. Millal ometi lõpetame selle ühekülgse hübriidsõja ära ja vastame tegudega?
Hübriidsõda intensiivistub
Läänevastane hübriidsõda pole uus. Juba aastaid toetab Kreml valimistel endale sõbralikke jõude ning kasutab sotsiaalmeediat ja valeinfot, et tõsta ühiskondlikke pingeid. Migrantide üle piiri paiskamine on kaval katse panna Euroopa riike omavahel tülitsema (mis seni pole õnnestunud).
Ent Venemaa tõstab panuseid, sooritades üha enam otseseid rünnakuid lääne ettevõtete, taristu ja inimeste vastu. Küberruumis on riigiasutused ja elutähtsad teenused (pangad, sideettevõtted, energeetikafirmad) üle Euroopa viimasel kahel aastal pidevalt Venemaa ründe all. Sagenenud on lunavararünded, mis lukustavad sihtmärgi infosüsteemid ja seiskavad ettevõtte või asutuse tegevuse. Kahjud võivad ulatuda kümnetesse või sadadesse miljonitesse.
Venemaa segab GPS-signaale mööda kogu idapiiri. Üheks motivaatoriks Ukraina droonirünnete takistamine (Ukrainast saadetud droonid on tabanud sihtmärke ka Peterburi oblastis), aga kindlasti pole Vene poolel kahju sellest, et see segamine mõjutab argielu piiririikides.
Toime pannakse samuti füüsilisi ründeid. Hiina lipu all seilav kaubalaev Newnew Polar Bear lõikas oma ankruga läbi Eesti-Soome elektriühenduse ning mitu meid Soome ja Rootsiga ühendavat sidekaablit. Saksamaal õnnestus sidekaablite läbilõikamisega seisata kiirrongiliiklus.
Asi võib hullemaks minna: hiljuti hoiatasid lääne luureteenistused, et Vene agendid võivad kogu Euroopas lähikuudel sabotaažiakte toime panna. Venemaa luureteenistused toimetavad endiselt karistamatult Euroopa pinnal.
Ka Pärnumaa võib sihikule jääda. Pärnust jooksevad läbi olulised ühendused, mis seovad Eestit Mandri-Euroopaga: elektriliinid, sideühendused, kaubateed ja tulevikus Rail Baltic.
Venemaa eesmärk on selge: õõnestada lääne koostööd ja meelekindlust Ukraina toetamisel ning sisendada meie otsustajatele ja avalikkusele hirmu.
Euroopa passiivne reaktsioon
Milline on siis olnud lääne reaktsioon naabrile, kes on aktiivselt võtnud ette meie hävitamise? Lahja.
Eeskätt oleme keskendunud mõjude tasalülitamisele. Eesti on sellega hästi hakkama saanud. Paljud ründed on ebaõnnestunud või on praegu tõhusale kaitsele (näiteks küberruumis) jäänud tavainimesele pea märkamatuks. Suurema mõjuga rünnete puhul on reageeritud kiiresti ja tõhusalt. Korraldame pidevaid õppusi, teeme muudatusi seadustes, et olla paremini valmis.
Mõistagi tuleks selle tööga jätkata. Euroopa peab tagama, et piiririigid ei jääks üksinda: investeeringud piiririikide side-, teede- ja energeetikataristusse; Euroopa Liidu piiri ühtne kaitse ning välispiiri väljaehitamise ühine rahastus; uued ELi reeglid ning järelevalve väärinfo leviku piiramiseks; riikide kiire koostöö nii õppustel ja kriisides – kõik aitavad meil hübriidrünnetega paremini hakkama saama.
Aga pehme reaktsioon saadab Putinile signaali, et hübriidsõjaga jätkamine on mõistlik ja “ratsionaalne”. Veel enam, lääne pehme reaktsioon julgustab Kremli üha rohkem kompama piire ning toob lähemale olukorra, kus Venemaa võib samuti NATO julgeolekugarantiid proovile panna.
Tagajärjed Venemaa käitumisele
Selle vältimiseks peab Venemaa juba praegu kogema oma tegevusele mittesõjalisi, aga valusaid tagajärgi. Pakun mõne näite sammudest, mida Euroopa saaks juba praegu astuda reaktsioonina Venemaa hübriidrünnetele ning millel oleks Venemaa vaatest arvestatav hind:
Intensiivistame märkimisväärselt Venemaa-vastaseid sanktsioone. Euroopa Parlament on võtnud vastu resolutsiooni, mis tunnistab Venemaa terrorismi toetavaks riigiks. Mõte on tõsta Venemaa majanduse isoleeritus ühele pulgale Iraani ja Põhja-Koreaga.
Võtame sihikule kolmandad riigid, mis aitavad Venemaal sanktsioonidest mööda hiilida. Türgi ja Pärsia lahe riigid sõltuvad Euroopa pankadest, turistidest, kaubavahetusest ning investeeringutest paljus suuremal määral kui Venemaa majandusest. Paneme nad valiku ette: kas Euroopa või Venemaa.
Piirame Vene kodanike võimalusi siseneda Schengeni viisaruumi. Piiri sulgemise kiuste reisivad jõukad venelased (ja luurajad) suurtes hulkades Euroopasse, lennates üle Türgi või Dubai.
Sekkume Venemaa poliitikasse (nii nagu Venemaa sekkub meie poliitikasse). Suurendame Venemaa ja Valgevene opositsiooni ning kodanikuühiskonna rahalise, tehnoloogilise ja logistilise toe, tagame sõltumatute venekeelsete uudiste levikut Venemaal: raadio Vaba Euroopa mudel tõstetud 21. sajandisse.
Lääne luureteenistused istuvad kollektiivselt suurepärase teabe otsas Venemaal toimuvast. Toome selle materjali varju alt välja.
Valmistume lõikama Venemaa ära viimastest võrkudest ja teenustest, mida lääs kontrollib, sealhulgas rahvusvahelisest pangandusest väljaheitmine (Sberbank, Gazprombank ja teised Vene pangad pääsevad endiselt SWIFT-maksetele ligi), GPS-signaali kinnikeeramine Venemaa mandriosa kohal, Venemaal pakutava satelliitinterneti teenuste lõpetamine, Balti riikide elektrivõrkude desünkroniseerimine (ja selle kaudu Kaliningradi olukorra intensiivistumine). Samuti peame olema valmis Kaliningradi isoleerima.
Ning lõpuks on üks meede kõige tõhusam: Ukraina toetamine. Iga Ukrainasse saadetud mürsk, rakett, tank ja lennuk seob Venemaad veelgi rohkem Ukrainas ega jäta talle aega tegelda Euroopa-vastaste hübriidrünnakutega. Ning iga külmutatud Vene varadest Ukraina heaks tööle pandud euro suurendab Ukraina vastupidavust.
Kõik need sammud saadaksid tegude keeles Venemaale signaali, et Euroopa ei tolereeri tema vastu suunatud hübriidsõda.
Kas Euroopa neid samme ka astub?
Viimasel kahel aastal oleme paraku kogenud, et Lääne-Euroopa riikide motivatsioonil Kreml korrale kutsuda on selge lagi. Vähemalt siis, kui ajend on Venemaad karistada Ukraina-vastase sõja eest.
Siiski paistab meie Euroopa liitlastele kohale jõudvat, et nemad ise on samuti pideva ja aktiivse rünnaku all. Alles äsja lubas Saksa välisminister konkreetseid tagajärgi Venemaa küberrünnetele. Ka Prantsusmaa president Emmanuel Macron hoiatas, et “Euroopa võib surra”, kui ei võta tõsiselt hübriidsõja väljakutseid. Euroopa valmisolek Venemaale jõuliselt ja ühtlaselt reageerida on parem kui eales varem.
Üks komistuskivi seisab siiski ees. ELile vastanduvad paremäärmuslikud erakonnad – kellest paljudel on omakorda seoseid Kremliga – võivad Euroopa Parlamendi valimistel võita pea kolmandiku kohtadest. See annaks võimaluse blokeerida ELi seadusandlust ja tasalülitada Euroopa ühtsust palju suuremal määral, kui see praegu on õnnestunud näiteks Ungari peaministril Viktor Orbanil. Ka üksikud kohad uue Euroopa Parlamendi koosseisus võivad olla määrava tähtsusega.
See, kas Euroopa otsustab ennast kaitsta, on valijate kätes.