Oleme esmaseid mõtteid koalitsioonipartneritega igakuistel kohtumistel arutanud ning peatselt tutvustan neile konkreetseid numbriridu.
Rahandusministrina on mul hea meel, et riigieelarve rasket seisu võetakse üha tõsisemalt ja arutelu lahenduste vajalikkuse üle leiab aina laialdasemat kõlapinda. Nüüd, kui meil on ühine arusaam, et riigieelarve kulud ja tulud on üksteisest liiga kaugele triivinud, saamegi seada fookuse puudujäägi vähendamisele. Selle on ametis olev valitsus endale algusest peale üheks eesmärgiks võtnud ja selleks juba olulisi samme ka astunud.
Esimese poole aastaga jõudsime valitsuses otsustada kokkuhoiukohti 840 miljoni euro ulatuses. Üks osa sellest on sügisel avaldatud ministeeriumite esimesed kokkuhoiukohad, mida on nelja aasta peale kokku üle 360 miljoni euro. Teine osa juba tehtud kokkuhoiust on 480 miljoni euro ulatuses perehüvitiste riigile jõukohasemaks tegemine.
Minu sõnum on läbivalt olnud, et kokkuhoiukohti tuleb kindlasti veel aga defitsiidi suurust arvestades on edasistel otsustel juba suurem mõju avalikele teenustele ja eri ühiskonna gruppidele, mis tähendab, et enne nendega avalikkuse ette tulemist peavad need olema hoolikalt läbi kaalutud.
Rahandusministri ülesanne on vaadata riigieelarvet tervikuna. Seega lisaks kokkuhoiule tegelesime aasta jooksul tulude suurendamisega, milleta kahjuks ei saa ka edaspidi, kuna riigieelarve puudujääk on süsteemne ehk kulude ja tulude vahe on püsiv ning seni olnud kasvav.
Tulude suurendamine aga praeguse eelarve seisu juures ei tähenda seda, et saaksime omale uusi kulusid juurde võtta. Vastupidi, kulud tuleks mõneks ajaks külmutada (nagu tegime avaliku sektori palgafondidega), et tehtud kokkuhoid ja tulude suurendamine reaalselt ka tulemust tooks. Arusaadavalt on kaitsekulud tulenevalt geopoliitilisest olukorrast siin erandiks.
Värsked prognoosid tõid meieni kurva tõdemuse, et majandus nii kiirelt ei taastu, kui 2024. aasta eelarve ja eelarvestrateegia koostamisel aluseks võetud prognoosid seda lubasid. Seega on sel aastal oodata maksutulu vähem, kui kulude planeerimisel ette nägime, mistõttu oleme sunnitud ka operatiivselt kulusid kokku hoidma. Selleks olen koostanud 2024. aasta lisaeelarve ettepanekud, mis tuleks enne riigikogu kevadistungjärgu lõppu vastu võtta.
Samuti on küpsemas laialdasem kokkuhoiuplaan järgmise aasta vaates. Oleme esmaseid mõtteid koalitsioonipartneritega igakuistel kohtumistel arutanud ning peatselt tutvustan neile konkreetseid numbriridu, mille otsustamiseks ootan partneritelt julgust ja tahet need koos ka ellu viia.
Kokkuvõttes on positiivne, et teadlikkus sellest, et eelarvepuudujääk on meie ühine mure, on kasvanud. Loodan, et kui uued kokkuhoiuotsused avaliku aruteluni jõuavad, siis me ühiskonnana jätkuvalt mõistame nende vajalikkust ja pingutame ühtse meeskonnana parema tuleviku nimel edasi.