Seni on riiklikud investeeringutoetused olnud suunatud ennekõike väikestele või keskmistele projektidele, kuid praegu on õige fookusesse võtta suurinvesteeringud. Selleks ei pea küsima lisaraha, vaid alustama seniste prioriteetide ja toetuspõhimõtete ülevaatamise ja ümberhindamisega, kirjutab Andres Sutt.
Kestuselt 2008. aasta suure finantskriisiga võrreldav majanduslangus on läbi saamas. Eesti Panga viimane prognoos kannab pealkirja “Majandus on tõusu lävel”. Rahandusministeerium prognoosib samuti majanduse kasvule pöördumist ja seda, et 2025 saab olema kasvuaasta. Ka Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) iga-aastane missioon on nüüdseks oma hinnangu ja soovitused andnud ning nemadki näevad Eesti majanduse vaikset pöördumist kasvurajale.
Võtmeküsimus kolme prognoosi juures ongi, millisele kasvurajale Eesti majandus pöördub. Mida saavad ettevõtjad ja riik ühiselt teha, et järgnev kasvutsükkel oleks tugev ja viiks meie SKP inimese kohta kümne aastaga praeguselt 27 700 eurolt 50 000 eurole? Selle sihi saavutamiseks peab majanduse keskmine nominaalkasv ulatuma ca kuue protsendini ja reaalkasv ca nelja protsendini. See on julge ja sugugi mitte võimatu eesmärk, kuid see ei täitu ka iseenesest.
Enne, kui otsime vastuseid küsimusele, kuidas edasi, peame vaatama tagasi kahe majanduslanguse aasta “kaotustele” võrdluses näitajatega 2021. aasta lõpus.
SKP on nominaalis 21 protsenti suurem ning inimese kohta 4300 eurot kõrgem. Võrdluseks: suure finantskriisi ajal langes majanduse maht nominaalis 13,6 protsenti. Eraisikute hoiused on kasvanud ligi 800 miljoni euro võrra ulatudes eelmise aasta lõpus 11,7 miljardi euroni. Eraisikute laenude maht on 1,9 miljardi euro võrra suurem, ulatudes 11,1 miljardini. Ettevõtete laenumaht on samuti üle pooleteise miljardi võrra suurem, ulatudes 9,7 miljardi euroni.
Euribori ajaloo kiireimale tõusule vaatamata olid eraisikute eluasemelaenudest ja ettevõtete laenudest eelmise aasta lõpus üle 60 päeva viivises vaid 15 ja 24 miljonit eurot. Tööhõive oli 2023. aasta lõpus ajaloo kõrgeim ja keskmine palk kasvas majanduslanguse aastatel 24 protsenti, pensionid üle 25 protsendi ja hinnatõus oli veidi üle 22 protsendi. Sellised näitajad ei ole majanduskriisis tavapärased. Pigem räägivad need Eesti majanduse kerksuse lugu.
Oleme saanud külge Euroopa majanduse punase laterna kuvandi. Ent see kuvand on paljuski vaatenurga küsimus. Nii ei paista ka rahvusvahelises võrdluses langusaastad tingimata tumedad. Tsiteerides Eesti Panga ökonomisti Peeter Luikmelit: “Leedu paremus Eesti ees on optiline illusioon”.
SKP per capita turuhindades (euros või USA dollaris) on mõõdik, mis näitab riigi ja selle kodanike globaalset ostujõudu. Tagasivaates on meil vähem põhjust pessimismiks ja rohkem põhjust enesekindluseks. Kindlustunne, et me oleme hakkama saanud – mida me ka oleme – annab meile palju parema lähtepositsiooni eelseisvateks aastateks.
Kuhu edasi?
Vaatame nüüd edasi. Järgmise kümne aasta edulooks vajame riskijulgust ja globaalset ambitsiooni. Rahvana, riigina ja ettevõtjatena. Ka IMF-i hinnangul on võtmeküsimus Eesti majanduse kasvupotentsiaali taastamine.
Sihtturgude taastumine aitab meil küll eksporti kasvatada, kuid ei muuda meie kasvupotentsiaali suuremaks. Nii on Eestil kaks suurt ülesannet: läbi suurema kasvupotentsiaali majanduse konkurentsivõime tugevdamine ja riigi rahanduse korrastamine, sest majandus ei vaja järgnevatel aastatel enam tuge riigieelarvest. Lahendamata esimest ülesannet ei saa lahendada ka teist.
Tööjõu tootlikkus on meil aga langustrendil, erasektori investeeringud suhtena SKP-sse samuti. Kui 1990. aastate teisest poolest kuni suure finantskriisini ületasid ettevõtete investeeringud suhtena SKP-sse 20 protsenti, oli järgneval kümnendil sama näitaja oluliselt alla 20 protsendi ning sellel kümnendil juba alla 15 protsendi. Edasiminekus vajame erainvesteeringute naasmist tasemele üle 20 protsendi SKP-st ehk vähemalt kaks-kolm miljardit eurot enam kui praegu. Ja seda iga-aastaselt.
Majanduse rattad paneb käima rohereform koos uute tehnoloogiatega
On see tehtav? Jah, on. Kuidas? Lahendus algab taastuvenergia 2030 aasta eesmärgist toota maismaal ja merel 4TWh+4TWh taastuvenergiat aastas. Piisavas koguses madala hinnaga puhast energiat on esimene ja hädavajalik osa rehkendusest. Just tuuleenergia toob esimesed lisamiljardid erainvesteeringuid.
Nende investeeringute positiivne mõju on aga palju laiem. Arenguseire keskuse rohepöörde trendide ja stsenaariumite raport toob välja, et iga rohelisse majandusse investeeritud euro toob tagasi 1,2 eurot. Ühe gigavatise võimsusega meretuulepargi rajamine tähendab investeeringuna ca 2,5 miljardit eurot.
KPMG on hinnanud, et ehituse faasis lisab selline meretuulepark SKP-le aastas umbes 0,5 protsenti (vt “Meretuuleparkide seminaril tehtud ettekanded”, slaid 45) ja opereerimise ajal ca üks protsent aastas. Ka maismaatuuleparkidega kaasneb täiendav panus SKP-sse. Üks ega teine praegustes majandusprognoosides ei kajastu. Lisaks on näiteks Tallinna Sadam arendamas tuuleparkide hooldussadamat ja näeb kasvuvõimalusi ka investeeringutes meretuuleparkide rajamise ja hoolduse laevastikku. Kogumis tähendab see uue, kõrget lisandväärtust loova ökosüsteemi tärkamist.
Teine osa rehkendusest on investeeringud energiamahukasse tulevikutööstusesse. Selleks tuleb näha vaeva – nii kohalik kui ka välisinvestor peab tundma end Eestis teretulnuna. See algab planeeringute kiirusest, mille Eesti on võrdluses Soome või Rootsiga mitu korda ajamahukam.
Kavandatav nn roheline koridor lühendab suurinvesteeringute planeeringute ja kooskõlastuste aega oluliselt. Positiivsed investeerimisotsused sõltuvad paljuski ka kogukonna hoiakutest. Jõuga ei saa kedagi sundida investeeringuid tervitama, kuid peame ühiskonnana mõistma, et just investeeringud väiksema keskkonnajalajäljega tehnoloogiamahukasse tulevikutööstusesse on meie heaolu kasvu alus.
Seni on riiklikud investeeringutoetused olnud suunatud ennekõike väikestele või keskmistele projektidele, kuid praegu on õige fookusesse võtta suurinvesteeringud. Selleks ei pea küsima lisaraha, vaid alustama seniste prioriteetide ja toetuspõhimõtete ülevaatamise ja ümberhindamisega.
Samuti on oluline Eesti turundamine. See on iga ministri, iga ametniku ja ka iga riigikogu liikme ülesanne. Mõni aeg tagasi sattus mulle näppu Iirimaa investeeringute agentuuri finantstehnoloogia slaidipakk, millest on meil nii mõndagi õppida. Mitte kopeerida, vaid just õppida, kuidas Eesti sektoripõhiseid väärtuspakkumisi sisustada, kuidas kujundada ning milline müügistrateegia valida.
Kolmas osa on teadlik investeerimine tehnoloogiasse, sh tehisaru kasutusse kogu majanduses ning teadus- ja arendustegevuse (T&A) investeeringute suurendamisse. Riik investeerib praegu T&A-sse kokkulepitud ühe protsendi SKP-st, erasektor on poolele teel kahe protsendi eesmärgini jõudmisel.
Digiühiskond on jätkuvalt meie unikaalne konkurentsieelis, aga ainult siis, kui investeerime tehnoloogia ja innovatsiooniga käsikäes küberkerksusse. Küberturvalisus on meist igaühe asi, küberriskide juhtimise olulisust näitavad andmelekked, plahvatuslikult kasvanud petukirjade hulk, lunavaranõuded ning märtsis toimunud suurim ummistusrünnak, mis oli intensiivsuselt seitse korda suurem senisest Eesti rekordist.
Energeetika miljardite kõrval tuleb keskenduda ka miljonitele eurodele, mille investeeringu tootlus (ROI, return on investment) on kõrge. Näiteks ei saa Eesti jääda kõrvale Euroopa kiibikeskuse projektist, kus riigi investeeritud miljon on eelduseks, et Euroopa Liit lisaks omalt poolt miljoni eurot. Projekti eesmärk on arendada teaduspõhiseid ja järelkasvule orienteeritud kompetentse kõrge lisandväärtusega kiibidisaini vallas, toetades seeläbi ka intellektuaalomandiga ettevõtete tekkimist Eestis.
Või siis uue põlvkonna erakorralise meditsiini (EMS) lahendus LifeSaver Estonia, mis on tipptehnoloogial põhinev süsteemiintegratsiooniprojekt koostöös Airbusi ja International SOS-iga, mille järgmised faasid ootavad rahastusotsust.
See rahvusvahelise skaleerimispotentsiaaliga projekt aitab digilahenduste abil lühendada EMS-i reaktsiooniaega; kasutada ühe osana EMS-i lahendustest kaasaegseid õhumobiilsuse lahendusi (droonid ja eVTOL-id); ehitada kaasaegsete tervisejaamade võrgustiku, mis võimaldab näiteks telemeditsiini kasutamist palju laiemalt kui vaid videokõned; tehisaru kasutamist hädaabikõnede prioriseerimisel ja otsuste tegemisel ning viimasena digiloo kasutamist akadeemilisteks uuringuteks ning Euroopa Liidu terviseandmete regulatsiooni ja andmestandardi kujundamiseks.
Riigirahanduse seisu – ja mitte ainult seda – arvestades on meil aeg lasta lahti hoiakust, et uusi asju saab teha vaid siis, kui leiame selleks lisaraha. Suurema ROI-ga projekte saab alati rahastada, lükates mõne madalama mõjuga projekti edasi või jättes sootuks tegemata.
Neljas tootlikkuse kasvu tugisammas on kvaliteetne ja tööturu vajadustele vastav haridus (nii baas- kui ka kõrgharidus). Eesti tööhõives osalemise määr oli möödunud aastal ajaloo kõrgeim, 73,9 protsenti. See tähendab, et tööturu kasvava ja muutuva vajaduse eri oskustega inimeste järele katab vaid tööturu vajadustega arvestav haridussüsteem ja avatus kvalifitseeritud välistöötajatele valdkondades, kus meil oma inimesi ei jätku.
Haridusvalikute strateegiline suunamine on teadmus- ja tehnoloogiamahuka majanduse ning kasvava riikidevahelise konkurentsi tingimustes lihtsalt ajakriitiline.
Tööandjate keskliidu konverentsi Tuulelohe Lend juhtmõte oli “ambitsioon on valik”. Just praegu on aeg ja kohustus teha julge ja ambitsioonikas valik. Nii nagu üheksakümnendatel. Ikka selleks, et kesta rahvana ja suurendada ühiskonna heaolu igas Eestimaa nurgas.