Minu arvates on aeg, et igal kodanik mõtleks korraks sellele, mida ta soovib riigilt saada ja palju ta on nõus selleks ise andma ning kuivõrd on ta valmis ise vastutama ja palju oma otsustusõigusest ära andma. Sealjuures ei tohi unustada, et vastus, otsustusõigus ja -vabadus on omavahel seotud, kirjutab riigikogu rahanduskomisjoni liige Maris Lauri.
Aga tasub silmas pidada ka seda, et mida rohkem soovitakse riigilt saada, seda rohkem tuleb ka riigile anda. Rahandusministeeriumi värske eelarveprognoos peaks kõik mõtlema panema.
Milleks riik?
Minu jaoks on riik kodanike ühistoimetamise vorm: asju, mida saab üksnes koos teha või mida on mõistlik koos teha, tehaksegi koos. Asjadega, millega inimene saab ise hakkama, teeb ta ise. See jätab inimesele valikuvabaduse, kuid tähendab ka vastutust oma tegude ja tegemata jätmiste eest. Muidugi ei pea kõike tegema riigi tasandil, on olemas veel omavalitsused, kogukonnad, sõprus- ja tutvusringid, kus saab toimetada just sellega, mis mõistlik ja jõukohane. Subsidiaarsus- ehk lähimuspõhimõte, millest rohkem räägitakse küll Euroopa Liidu vastutusvaldkondade üle vaieldes, on see, mida peab järgima ka oma riigis toimetades.
Eeltoodust lähtudes on olemas funktsioonid, mida täidab üksnes riik – eelkõige julgeolekuga seotu, aga ka seadusloome, kohtud, korrakaitse, välissuhtlus ja riigi kui sellise toimimine. On mõistetud, et vähemalt mingis osas peaks riik ehk kodanikud ühiselt osalema hariduse, tervishoiu ja sotsiaalkaitse korraldamises. Ka teatud taristu rajamine üheskoos on mõistlikum. Riigi ja eraalgatuse piire on riigiti tõmmatud erinevalt. Ka ühist tegevust korraldatud väga varieeruvalt sõltuvalt iga riigi minevikust ja kohalikest oludest. Seetõttu ei ole võimalik ühendada Skandinaavia valitsuskulutusi ja Eesti või Iirimaa eelarvetulusid. Ideaalset lahendust, mis kõikjale ja alati sobib, pole olemas.
Eesti tegelikkus
Selgus aga, et vastutamisvalmidust ei olnud mitte kõigil määral, mis vastanuks saadud vabaduse määrale. Tihti ei olnud ka piisavalt teadmisi ja tahtmist neid omandada. Aeg-ajalt oleme mõttetult maksimalistlikud tahtes olla kõiges kõige paremad ning ei ole nõus andeks andma vigu ja eksimusi ka siis kui neid kahetsetakse. Erinevat laadi petturid on usaldust kuritarvitanud ning on juhte nii erasektoris kui ka riigis, kes on käitunud ülbelt ja vastutustundetult ning seda isikliku huvi, mitte lühinägelikkuse või kasvatamatuse tõttu. See kõik annab väikses ühiskonnas kiirelt ja valusalt tunda, sest teeb paljudele otse või kaude haiget. Tulemuseks on kiirelt kasvanud usaldamatus.
Nii olemegi seisus, kus Eesti ühiskonnas on märkimisväärne osa neid, kes tahavad saada, aga ei taha anda, kes soovivad endale vabadusi aga ei ole nõus vastutama ega teistega arvestama. Kuna konflikt müüb nii otse kui ka kaude, siis on ka (sotsiaal)meedia neid vastandlikke ja omavahel kokkusobimatuid nõudmisi täis. Globaalne inforuum, valeinfo, geopoliitilised võitlused, ebastabiilsus ja kriisid mõjutavad ka Eesti elanikke. Ratsionaalne ja tasakaalu otsimine on kõrvale tõrjutud või toimib vaid valitud teemadel ja suhteliselt väikestes ringides. Omavahel räägitakse ühte, kuid avalikkuses domineerib täiesti vastupidine. Tundub, et hirm on meid pannud paljudest teemadest rohkem või vähem vaikima, sealjuures sellest, milline peaks olema Eesti riigi ja tema kodaniku suhe ning kas ja kuivõrd tuleks 90ndate alguses tehtud valikut tuleks muuta.
Elame üle oma võimete
Põhjus, miks peaksime väga tõsiselt enda ja riigi suhetesse süvenema, on eelarves. Nimelt on Eesti eelarveseis väga-väga halb. See peegeldab asjaolu, et riigina elame kõvasti üle oma võimete, kusjuures põhjus ei ole enam niivõrd kehv majandusseis või vajadus suurendada julgeolekut, vaid eelkõige meie endi tehtud valikud suurendada kulutusi, mida me tegelikult ei suuda katta.
Eelarve puudujääk oli eelmise aasta omast suurem üksnes 2020. aastal (5,4% SKP-st), mil kovidi tõttu tulud vähenesid, kuid kulud oluliselt kasvasid. Rahandusministeeriumi värske prognoosi kohaselt suureneb eelmise aasta 3,4%-ne puudujääk sel aastal 3,5%-le, kuid 2025. aastal juba 5,3%-ni. See tähendab, et valitsussektori kuludest 12% ehk 1/8 kaetakse laenudega! See on 2,2 miljardit eurot 2025. aastal ja samas suurusjärgus edaspidigi!
Jah, nii 2022. aastal kui ka 2023. aastal suurenesid kaitsekulud väga oluliselt ja ka sel aastal on planeeritud suurenemine märkimisväärne. Kuid kõige rohkem suurenevad kulud sotsiaalkaitses (pensionid, perehüvitised jm) – eelmisel ja sellel aastal kokku ligi miljardi euro jagu. Kaitsekuludega võrreldavas määras on suurenenud tervishoiu, hariduse ja teaduse riigipoolne rahastus ning majandusse tehtavad kulutused. Nende nelja valdkonna osakaal valitsuskuludes on alati olnud suur, mistõttu sealsed suurenemised on ka ulatusliku mõjuga. Lisaks on väga järsult kasvanud intressimaksed, seda nii intressimäärade tõusu kui ka võlakoormuse paisumise tõttu. Viimane hakkab tulevikus eelarvekuludest hammustama järjest suuremat tükki ning mida suuremat, seda kallimaks lähevad ka laenud ehk makstavad intressid.
Eelarveaugu vähendamise võimalustest
Kui sel aastal kasvavad eelarve tulud ja kulud enam-vähem ühes määras, siis prognoosi kohaselt on oodata tuleval aastal tulude vähenemist ja kulude kasvu (-1% vs +3,8%). Seda siis juhul, kui ei jõustata sügisel riigieelarve strateegias (RES-is) kokkulepitut. Kui RES-is kokkulepitu ellu viidaks, oleks eelarve puudujääk 2025. aastal 5,4% asemel 2,6% ja väheneks 2027. aastaks 1,5%-ni (4,9% asemel). See oleks 2025. aastal 1,1 miljardit eurot puudujääki ja 2027.aastal 700 miljonit eurot. Pole needki numbrid väiksed! See tähendab muuseas mootorisõiduki, laiapindse julgeoleku ja magustatud jookide maksude kehtestamist (2025. aastal 655 miljonit eurot tulu), lisaks erinevaid maksumuudatusi, trahvimäärade ja riigilõivude tõstmist ning kulude kokkuhoidu.
Probleem on selles, et päris mitmed sügisel planeeritud eelarvesse tulu toovad sammud ei pruugi realiseeruda. Juba on räägitud sellest, et magustatud jookide maksu on võimalik jõustada alles 2026. aastal (25 milj eurot). Mootorisõidukimaks on enamuse jaoks väga vastumeelne ja opositsioon nõuab sellest loobumist, kuigi tundub, et ühiskonnas laiemalt on sellega küll vastumeelselt, ent üldjoontes lepitud. Laiapindne julgeolekumaks (430 miljonit eurot ehk umbes 1% SKP-st) saaks olla mingi (ajutine) versioon tulu- või käibemaksust või nende (ajutine) tõstmine mõne protsendi võrra. See, et paljud on nõus sellist maksu maksma, ei tähenda, et selleks oleks valmis kõik. Veel pole selge, kui palju suudetakse kokku hoida null-eelarvestamise tulemusena. Avalikkuses populaarne ametnike arvu vähendamine ja palkade külmutamine ei anna erilist efekti, kuna neid on erinevates ministeeriumites, ametites ja omavalitsustes kokku ehk pisut enam kui 10 tuhat. Enamuse 135 tuhandest avaliku sektori töötajast moodustavad õpetajad ja õppejõud, kaitseväelased, politseinikud, päästjad, meditsiini- ja sotsiaal- aga ka kultuuritöötajad, kelle palkade tõstmist ühiskonnas üldiselt soovitakse (ja on ka tehtud).
Miks pingutada?
Korras riigieelarve ja laiemalt valitsussektori eelarve on suure väärtusega. Paremini tajuvad seda need riigid – näiteks Kreeka -, mis on põhjalikult käest läinud eelarveseisuga elama pidanud. Eestis 90ndatel mõistetud riskid on viimase kümnendi jooksul aegamööda ununenud, otsitud on hoopiski õigustusi ning levinuim neist on «aga teised». Ma ei ole kindel, kas on mõistlik teiste tehtud rumalusi korrata ja sellega enda lollust näidata. Seda enam, et millegi pärast pole Euroopas enam riike, kes kerge meelega eelarvepuudujääki suhtuks, isegi üpris krooniliselt sellega hädas olevad riigid püüavad asju muuta.
Me võime Eestis jätkata eelarvega, mille puudujääk on 5% kandis SKP-st ehk üle 2 miljardi igal aastal, kuid mõne aasta pärast hakkame ikkagi pisarate ja kurtmiste saatel järsult makse tõstma ja kulusid kärpima. Mõistlikum on varakult ja targalt oma halbu harjumusi muuta.
Valikud ongi rasked
Eestil on tõesti vaja teha kaitse- ja muid julgeolekut suurendavaid kulutusi. Vananev elanikkond tähendab, et oodatakse suuremaid pensioni- ja tervishoiukulusid, muutuv majandus eeldab, et pöörame rohkem tähelepanu haridusele ja teadusele ning oma ootavad ka mitmed muud ühiskonnale olulised valdkonnad energeetikast kaunite kunstideni. Kuidas siis toime tulla, kui me ei ole nõus nende asjade jaoks rohkem ühisesse katlasse panema?
Kahtlematult saab riigi tasemel aga ka omavalitsustes asju teha paremini ja targemini, mõistlikult ja sihitatult kulutada seal, kus on hädavajalik ja lükata edasi või jätta ära neid kulutusi, mis pole praegu ilmtingimata vajalikud. Tihti unustatakse, et asjad ei pea olema tehtud suurejooneliselt ja rikkalikult, vaid hästi ja viimane ei tähenda ilmtingimata, et kallilt. Alati ei pea kõik asjad kiirelt paremaks minema ja mõõdukus on parem laristamisest.
Eelarves on hulgim igasuguseid indekseeritud kulutusi ja kulutamisprotsente, mis kasvatavad nii mõnigi kord kogu kulutuste taset eelarvetuludest oluliselt kiiremini. Samas soosivad need liig sageli ebaefektiivsust ja kulurumalusi, sest raha otsib kulukohta ja nii mõnelgi kulutajal napib riigimehelikkust, kuid on mõttes isiklik olevik ja tulevik.
Eelisjärjestamine, mis on laialt levinud erasektoris, ei taha avalikus sektoris eriti õnnestuda, sest huvigruppe on palju ja alati leidub keegi, kes suudab dramaatiliselt esitada hävingulaulu kui kohe ei saa (ja soovitavalt palju). Sellises seisus pudeneb nii mõnegi poliitiku meelekindlus kiirelt tuhaks.
Hulk asju ei pea olema tehtud riigi tasandil ja ei pea olema tehtud maksumaksja raha eest. Ei pea jagama kõigile, kui häda on vähestel. Me peame riigi väiksemaks tegema kohtades, kus teda ei peaks olema ja kus tema kohalolek pole hädavalik. Need on rasked ja valusad, aga ka väga ebapopulaarsed valikud, mis meil tuleb ühel hetkel teha. Kindel see, et edasi lükates on nad valusamad.
Meil on kohustus vastutada
Eesti riik ei ole kõige-kõige rikkamate seas maailmas, kuid kuulub kahtlematult jõukate riikide sekka. See ei anna riigile ega ka kodanikele õigust ühise rahaga rumalusi teha või seda kergekäeliselt ja tulevikule mõtlemata laiali jagada. Endiselt on hulk asju, mida ei peaks tegema riigi tasandil, vaid omavalitsuses või kogukonnas, rääkimata sellest, et ka isiklik vastutus peab säilima ja mõnes kohas ehk tagasi tulema. Hädasolijat tuleb aidata, kuid me ei ole ju kõik ja kõiges hädalised!
Mul on tunne, et vastutustundlikkule käitumisele on ühiskonnas on üpris suur toetus, kuid millegi pärast suudab lärmakas vähemus enamust hirmutada ja kõhklema panna ja andes samas vaikivale pisivähemusele võimaluse teha itaalia streiki.
Eestil ei ole tegelikult enam valikut, peame otsustama: kas tahame riigilt rohkem saada ja seega ka anda või mitte ning, kus me tahame riiki rohkem ja kus vähem. Pole võimalik saada riigilt rohkem, kuid anda vähem, samuti pole võimalik teiste arvel pikalt elada.