Varandusemaksud ja automaks on riigi ja omavalitsuse kulude katmiseks kõige õigemad maksud, kirjutab Siim Kallas.
Vastavalt kokkuleppele kogume oma rühmas kohviraha. Kõik sujub. Aga niipea, kui summa läheb suuremaks, hakkab ta ületama vabatahtliku taluvuse piiri. Tekivad vastandlikud huvid. Maksma peaksid need, kes rohkem kohvi joovad. Peab tekkima mingi aktsepteeritud autoriteet, mingi võim, kes kehtestab kohvimaksu reeglid, millele kõik alluvad. Sarnaselt on see ajaloos käinud.
Ükskõik kui väikesel kogukonnal tekivad ühised vajadused, mis nõuavad kulutusi. Ja nii edasi, alates vaaraodest ja lõpetades automaksuga. Maksude maksmine on ühiskonna koostöö kõige teravam teema. 1215. aastal lõid inglise aadlikud rusika lauale ja ütlesid, et ei ühtki maksu ilma meie nõusolekuta.
Maksud on ajaloos õige suurt rolli mänginud. Prantsuse revolutsiooni ajendiks oli maksupoliitika. Ameerika Ühendriigid tekkisid maksunduskokkupõrkest Briti impeeriumiga.
Kas automaks on õiglane? Diskussioone, milline peaks ühiskonnas olema õige ja kasulik maksupoliitika, on lõputult. Mõned põhimõtted on siiski üldiselt aktsepteeritud.
Maksud ei ole iseseisev nähtus, neid on vaja riiklike kulutuste katmiseks. Riiklikud kulutused on tegelikult kurja juur, mida on vaja ohjes hoida. Aga see on omaette teema.
Mitu tuhat aastat tagasi jõuti Aasias järeldusele, et madalad maksud teevad riigid rikkamaks. Vanas Egiptuses said valitsejad aru, et vilja kogumisel talumeestelt on piir. Kuldmune munev kana peab ikka ellu jääma.
Missugune on kõige õiglasem maksusüsteem? Ameerika Ühendriikides on seda väitlust kohtute abil peetud rohkem kui kakssada aastat. Ameeriklased kehtestasid põhimõtte, et kõik maksud peavad olema “uniform“. Seda võib tõlkida kui “ühetaolised” või “ühesugused”, aga see tundub laiem mõiste olevat. Selgituseks, see tähendab, et progressiivne tulumaks on põhiseaduse vastane. Täpsemalt oli kuni 20. sajandi alguseni.
Koos sotsialistidega saabus maailma mõte, et maksude kaudu tuleb varandusi ümber jaotada. Siiamaani väga populaarne. Ainult, et mida ja kuidas jaotada? Esimene mõte, kõigile hästi tuttav, on astmeline tulumaks.
Uuema aja silmapaistev vasakpoolne publitsist Thomas Piketty on esitanud hoopis teistsuguse lähenemise. Rikkust tuleb ümber jaotada mitte tulude, vaid varanduse kaudu. Varanduse maksustamine on õiglasem kui tulude maksustamine.
Eesti Vabariigi taastamise alguses oli palju diskussioone õiglase ja mõtteka maksupoliitika üle. Varanduse maksustamine (kinnisvara, autod) jäi kõrvale. Polnud ju õieti väga palju, mida maksustada. Aga tänaseks on olukord muutunud.
Isamaalised populistid on suutnud avalikule arvamusele selgeks teha, et autoomanikud on need, kellel midagi ei ole, kes on vaesuse alamkiht, kelle ellujäämine on mõeldamatu ilma autota.
Olen kahtlemata õiglase maksustamise pooldaja. Muidugi, kui üldse ei peaks maksma, oleks veel parem. Aga kui meil on riik, siis on seda vaja üleval pidada. Varandusemaksud ja automaks, need on riigi ja omavalitsuse kulude katmiseks kõige õigemad maksud. Igal maksul on ka oma olulised kõrvalmõjud, antud juhul keskkonnamõjud. Kui me usume, et keskkond on sellises olukorras, et tema kaitsmine ja parandamine on vajalik, isegi hädavajalik, siis saab automaks tugevasti abiks olla.